Ma panin kunagi ammu-ammu endale arstiaja- veel enne seda suurt Covidit.
Perearsti järjekorrad on siin ka tavaliselt kolme kuu kandis, selle ajaga jõuab juba ära unustada, miks sa sinna minna tahtsid. Loomulikult lükati seda eelmise aasta jooksul kaks korda edasi. Kui lõpuks arsti juurde sain, istusin naeratava näoga tooli peale ja teatasin: “Ma ei mäleta enam, miks ma siin olen.”
Meie perearsti ma tunnen muidu küll, mul on ju kolm last, nendega ikka satun aeg-ajalt sinna. On selline kena naisterahvas. Naeratas mulle vastu, kuni arvutis minu andmeid otsis. Tuli välja, et ma olin viimane kord tema juures käinud peale Eva sündi, mis oli ühtlasi ka viimane kord kui tegin mingeidki analüüse. Eva muide, on praegu kaheksa ja liigub hoolega üheksa suunas. Isegi seda, millal ma viimati enda pärast traumapunktis käisin, ei suuda meenutada. Ma olen seal muidu üsna tihe külaline, aga jälle, ma käin seal kas oma lastega või klientidega. Ainukesed arsid, kus ma käin regulaarselt on hambaarst ja günekoloog.
Ega midagi, arst kirjutas mulle hulga analüüse: veri ja uriin ja kolesterool ja elektrokardiogramm - ikkagi keskealine naine. Seejärel pani mulle kuus kuud hiljem uue aja kirja.
Tegin kõik proovid ära ja läksin kuus kuud hiljem uuesti hulga paberitega tema jutule. Ise naersin, ma olen ikka nii igav inimene. Kõik proovid on keskmised.
Arst vaatas ja trükkis. Avas südameuuringu, vaatas ja trükkis ja hakkas küsimusi esitama. Mul olevat südames mingi rütmi võnkumine. Kas ma ennast aeg-ajalt kuidagi teistmoodi ei tunne, väsinud või õhupuudusega või ei tunne kuidas süda klopib? Kui arsti ukse taga olin ma veel kindel, et ma olen ju raudpoltkindel terve inimene, siis järsku tulid mulle tõesti sada asja meelde.
Jajah, kui ma ikka augustis matkama pean, siis ma hakkan kohe hingeldama küll, eriti kui õhuniiskus on üle üheksakümne protsendi ja tee läheb ülesmäge. Ja üleüldse, viimasel ajal ma väsin jah matkates kergemini, eriti jalad tunnevad seda, aga ma arvasin, et see tuleb sellest, et olen peaaegu kümme kilo aasta jooksul juurde võtnud.
Ja viimane kord kui õudusfilmi vaatasin, siis oli tõesti selline tunne et süda puperdab sees. Ühesõnaga - arsti juurde läks rõõmus terve inimene, kabinetiuksest astus välja haige vanamutt.
Arst pistis kätte saatekirja südame ultraheliks. Õnneks võttis ultraheli tegemine aega omakorda kolm kuud ja selle aja jooksul läks mul meelest haige olla. Kui lõpuks kohale läksin, pikutasin jupp aega voodi peal kuni tehnik ultraheli tegi, palus mu eelmist eksamit näha ja ei leidnud midagi. Igaks juhuks soovitas kahe aasta pärast uuesti kontrollida, aga teatas juba uksel, et mõnel inimesel ongi selline süda mis tantsib oma rütmi järgi. Ehk siis Portugali südamemasinad ei tunne meie kaerajaani.
Foto on Mario Roberto looming ja neid särke on võimalik osta-tellida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar