Huulevill ja viirpapagoi

 Meie kanname maski. Umbes 85% on vaktsineeritud, vaikselt hakatakse kolmandat süsti jagama. Ja juba teist aastat on siseruumides maskid ees, ehki nüüd ikka palju lopemalt. Aga absoluutselt keegi ei tülitse. 

Mina kui eestlane arvasin vanasti selle põsemusi kohta, et eks ta üks mõttetu tegevus ole, nüüd tunnen puudust füüsilisest kontaktist. Jootraha anti vanasti käepigistusega, nüüd on kliendid kuidagi kohmetud ja ei oska selle rahaga midagi teha. 

Ja siis, peale aastast “põsemusikuival” olekut, kohtusin oma vana kaugtööandjaga. Meil on pikk ühine ajalugu, tema alustas meiega koostööd samal ajal kui mina sakslastega, nii et tunneme üksteist juba kümme aastat. Elab Maltal aga käib kaks korda aastas siin, armastab veini ja naerda. Nii et kui ta hotelliuksest välja astus, siis ei öelnud ta mitte tere, vaid hoopis; “mul on kõik vaktsiinid olemas”, haaras mu kaenlasse ja andis mulle laksuva põsemusi. Sellise vanema põlvkonna oma, kus üks suunurk riivab hästi kergelt teist. ( Ma alguses, kui selliseid musisid sain, mõtlesin, et huih, aga veidi vanematel inimestel ongi nii kombeks)

Istusime jõime klaasikese veini ja ajasime pikalt juttu. 

Ja arvake ära, mis ma sellest kõigest endale sain….

Suure villi huule peale. 

Peale aastast maskikandmist oli see ilmselt keha esimene reaktsioon võõraste pisikute peale. Eriti arvestades seda, et huuleville saan ma siin ikka üliharva. 

Teine tragikoomiline situatsioon on seotud viirpapagoiga.

Meil muide kutsutakse praegu üles linnuorganisatsioonile helistama kui vabalt lendavat viirpapagoid näeme. Kahtlustatakse, et meil on siin juba mitte ainult põgenenud isendid vaid metsik populatsioon, mida ma täitsa usun. 

Läksin mina kiiresti korraks lõngapoodi. Auto jäi seisma teisele poole teed. 

Kõndisin üle sebra, avastasin poe uksel on sildi  - Tulen kohe tagasi- ( sellised sildid väärivad omaette postistust), ja kõndisin üle sama sebra tagasi auto suunas. Keset sebra tegin peaaegu klassikalise multifilmi banaanikoore kukkumise, mõlemad jalad uhkelt kaarega õhku. Õnneks jõudis üks jalg kiiremini maha tagasi kui tagumik või pea, aga autojuhtidel sai ilmselt tuju lõbusaks. 

Tuleb välja, et selle ajaga kui mina korraks poe ukse taga seisatasin, maandus ülekäigurajale üks neist kahtlastest viirpapagoidest.  Üks suvaline autojuht sõitis ta seal omakorda kohe pannkoogiks.  Ja mina panin oma saapa selle sulekuhja serva peale ja tegin keset teed tasuta etendust. Kui see pole  näide täpsest ajastusest siis ma tõesti ei tea mis see on.