Need to

Just täpselt sellise nimega mustand seisab mul siin detsembri kuupäevaga. Ja selle all ei midagi enamat. Kui mul nüüd ainult meelde tuleks , mida ma seal niiväga vajan… 

Aga jah,vahepeal muutus aastanumber. Aastavahetusi on olnud nii- ja naasuguseid. Ma olen matkanud aasta viimasel päeval ja mäe otsas päikese käes likööri joonud. Ma olen matkanud lumesajuga ja väga õhukeste riietega klientidega.  Ma olen pikisilmi oma abikaasat töölt koju oodanud, et vanemate poole minna. Ma olen ise tööl olnud. Ma olen lugematul hulgal uue aasta sõnumeid saanud ja saatnud. Ma olen koos lastega elamisele lihvi andud ja tantsinud. 

 Sellist aastavahetust nagu sel aastal polegi mul vist veel olnud. 

Esimest korda oli mul reisgrupp, kes võttis siin uut aastat vastu. Plaanijärgi ühine õhtusöök, millele järgneks vanalinnas kontsert ja ilutulestik, kus mina saaks juba oma perega koos olla.  Tehtav. 

Tegelikus:

Kolm päeva enne aastavahetust hirmus suured nakatumise numbrid, millele järgnes igasuguse tegevuse tühistamine linnas.

 Enne seda olime kodus just lahendanud närvilise situatsiooni, kus Eva sai sõnumi,et tal koori esinemisel oli keegi positiivne ja nüüd on kingituseks jõuluaegne eneseisolatsioon. Haha. Meil on igal aastal jõulusöök Paulo vanemate pool, alati lepime kokku, kes mida teeb ja toob. Kodus polnud midagi varutud.  Õnneks saime testi vastuse kätte just 24 lõuna ajaks, muidu oleks selle jõulupühade menüüs olnud kiirnuudlid ja enesehaletsus.. 

Nüüd siis aastavahetuse programm. Ja muidugi, minu spetsiaalkülalised - õeraas Eestist- ja mina tööl. Segapuder. 

Ega midagi. Aasta eelviimasel ööl sadas nii kõvasti vihma ja tormas, et korraks tekkis tunne, ma ei saa oma grupile, kelles oli programmi järgi ööbimine Furnases ja hommikul transport Ponta Delgadasse, enam ligigi. 

Furnas nimelt on geograafia poolest üks suur kauss, kuhu jookseb vihmaga igast kandist vett kokku. . Lõunapool oli tee tõesti varingutega suletud aga põhja poolt lähenedes oli õnneks ainult üks varing ja pool teed vaba. Sõidutasime inimesed ja kohvrid kenasti linna, jalutasime seal tiiru ja õhtu oli oma aeg.

 Kiiresti riidesse ja pere ning õe perega Paulo vanemate poole, kus minu osaks oli eelõhtusöök. Kui teised sööma hakkasid, sain mina oma grupiga uuesti hotellis kokku ja õhtusöök võis alata. Kuna ka hotell oli arvestanud, et me lihtsalt sööme ja siis lähme linna, ei olnud nad midagi erilist korraldanud. Ei muusikat ega atmosfääri, lihtsalt tavaline buffet ja seinal telekas CNN uudised. Istsime, kostsime, kudasime sukka, kuni needsamad uudised hakkasid näitama uue aasta saabumist Berliinis, lõime klaasid kokku ja oligi pidu läbi. Nemad otsustasid inimtühja linna jalutama minna ja vaadata, kas leiavad kuskilt mõne kohviku, mis avatud (leidsidki) ja mina sõitsin läbi tühja linna koju, et alustada järelõhtusööki.. Kodust leidsin surmani väsinud eestlased, kes peale eelmise päeva reisi polnud veel ajavahega kohanenud ja nii võtsimegi kohaliku uue aasta vastu autos meie kodu poole sõites. Isegi shampus jäi avamata. Naabri poolt kuulsime paari pauku ja oligi saabunud. 

Ja arvestades seda kuidas uue aasta vastuvõtmine läks ei julge ma oma ainukesest selle aasta eesmärgist väga palju loota. Selleks on nimelt eelmisel aastal kuskilt üles korjatud lisakilode kaotamine. Aga kui juba aastavahetusel oli tegevuseks kolm korda õhtust süüa siis … mnjah, elame-näeme.