Kui väiksed lapsed lõpevad.

 See post istus siin mustandites. Laseme aga lahti

Jõulud said läbi.

Ja meil oli kodus “see” tõsine jutuajamine. 

Ei, mitte see kust lapsed tulevad, see on juba räägitud. 

Ja mitte see, et paarid võivad olla mees ja naine, kaks meest või kaks naist, või mis iganes number mis iganes tegelasi, tingimusel et kõik on elukorraldusega rahul.  Ka see on juba ammu selgeks räägitud. 

Tegemist oli hoopis palju tähtsama teemaga  ja jutuajamine oli õhus juba eelmisel aastal. 

Kuidas siis ikkagi on lood selle Jõuluvanaga. 

Kahe esimesega sellist otsest vestlust ei olnud, nad said kuidagi ise asjast aru, aga mängisid edasi, sest noorematele ei saanud ju saladust välja lobiseda. Eva puhul seda võimalust polnud, nooremad said lihtsalt otsa.  Juba eelmisel aastal esitas ta küsimusi, millele oli raske vastata. Sel aastal küsimusi ei olnud, küll aga oli vihjeid ja väiksemate nõbude kantseldamist, et keegi kuskile valel ajal ei läheks. 

Pealegi oli jõuluvana sel aastal riukalik. Kõigepealt unustas ta minu kingituse lihtsalt kohale toimetada. Perekondlikul kingijagamisel saavad kõik täiskasvanud ühe kingi, lastele jagub rohkem. Puualune sai kingitustest tühjaks kuid minu sülle ei langenud midagi, isegi mitte söetükki. Järsku hüppas vanaema keset pakkepaberi kuhja püsti, karjatas “Marta” ja mõlemad asusid mööda elamist sahkerdama. Veidi hiljem teatas Marta hädise häälega, et jõuluvana oli ühe paki kuidagi kiiruga ülemisele korrusele maha puistanud, minu nimi ilusti peale kirjutatud ja puha. Seda ,kuidas see pakk vanaema kapi alumisse sahtlisse oli pudenenud, polnud õnneks vaja seletada.  

Ka öösel meie kodus oli taadil paar riugast varuks. Hommikul oli kuuse all ülisuur ümbrik, millest koorus välja pildiraam meie Eesti reisi fotodega, oli see ju eelmisel aastal tema poolt toodud kingitus.  Peale pisukest pettumust avastas Eva raami tagumiselt poolelt ümbriku juhistega.  Taat kurtis et oli mingi teise kingi maja peale ära kaotanud ja pealegi olid päkapikud teise kingituse peale midagi nähtamatu tindiga sodinud. Õnneks teadis vana salajast retsepti kuidas tinti nähtavaks teha ja lootis et meil on vajalikud ained köögis olemas. 

Peale otsimist, segamist,  proovimist ja värvimist, võis elamise pealt leitud ilusas pakendis kalendri lehtede pealt lugeda järgmist;

“Siin pole mitte midagi”

“Ikka pole midagi”

“Tühjagi aga suurte tähtedega”

“Tühi leht”

Ja lõpuks: “Vaata puu otsa”

Puu otsas istus ümbrik, selline paks. Ja ümbrikus istusid lennupiletid, seekord lähemale ja märtsiks, nii polnud vaja eraldi mütse kinkida. 

Lisaks oli jõuluvana seekord kogu piima alles jätnud, küpsised olid kadunud ja porgandi keskel olid hambajäljed. Saa siis sellisest aru. 

Eva oli jälle kergelt kahtlustav aga suur kingiotsimine oli ta usku  tugevamaks teinud. Kuni mina ei pidanud ise enam vastu, istutasin Eva enda kõrvale ja teatasin, et me peame ühe jutu maha pidama.  Eva esimene reaktsioon - paus - ma aimasin jah, aga ega ma nii täpselt ei teadnud - paus - aga kes need kingid kõik hangib - paus - ja hambahaldjat ma juba teadsin, et ei ole - paus - ja kes selle reisi hankis - paus….  Ja siis läks lahti, iga detaili ja pisiasja küsimine ja arutamine. Kuna Taavi Lauraga selline jutuajamine toimus? Miks just nüüd? Kas järgmisel aastal ikka ka veel saab kinke, kui nüüd kõik tõde teavad, kas ta võib nüüd ise oma kinke valida? Ja päkapikud, kuidas nendega lood on, ka ikka tulevad…. ? Nagu gestaapo oleks kodus lahti läinud, ainult vett ei valatud pähe. Korraks oli kahjugi, et üks asi mida lapsemeelga teha, sai otsa.  Kuid õhtul, kui Eva teatas: tead, ma tegelikult ikka juba teadsin, aga ei tahtnud tunnistada, sest äkki te kurvastate või teile ei meeldi. Siis sain aru, et oli just nimelt aeg need asjad lahti rääkida, et keegi ei peaks kellelegi valetamise tundega otsa vaatama.  

Süda rahul, kallistused kallistatud ja jõuluaeg läbi. 

Nii need asjad käivad. Pisikesed ja suured, mida teed oma lastega viimast korda. Ja kui kahe esimese puhul olid lõpud järk-järgulised, sest noh, keegi kasvas veel peale, siis kõik mis nüüd , lõpebki päriselt. Lapsed saavad järjest suuremaks ja teeotsad hakkavad vaikselt kaugemale juhatama. Üks laegas jälle suletud ja südameriiulile asetatud.