Mõni ikka oskab

 Reisida muidugi

Reisifirmad ja  korraldajad,  siin on teile üleskutse; selle asemel et näidata ainult klantspilte ja parimaid momente oma reisidest ja sihtkondadest, palgake parem mind. Ma võin teha blogi äbariku äpardustest, kust saaks lugeda kuidas asjad võivad viltu minna. 

Sellest, kuidas mul eelmisel aastal kulges reis Eestist Assooridele , on siin blogis juba jutt.  Seekordne reis oli Mallorcale ja tööasjus

Alustame sellest, et kui kutse giidide koolitusele tuli, olime just arutamas, kas  ja kuhu me sel aastal perega minna võiksime. 

See on keeruline teema, alates sellest et meie graafikute sobitamine on paras väljakutse. Mina töötan märtsist oktoobri lõpuni higipull otsa ees, talvel võin tukkuda. Taavi on mandril ülikoolis, oma ajagraafikuga, Laural on koolis semestrid, Eval trimestrid. Abikaasa on nõus 24/7 ja kaksteist kuud töötama, Kui ongi rahulikum periood, siis alustab ta kohe ,mingi uue projekti sepitsemist. Lõpetades sellega, et sel aastal on meil olnud mitmeid (sigaseid) segaseid väljaminekuid ja rahakott sellega seoses õhuke.

 Sõelale jäid Portugali maismaa, Madeira ja Kanaari saared, kuhu meil on otselennud. Vaatasime erinevaid saari ja kui tuli kutse minna  Palma de Mallorcale, siis minu aju registreeris kohe Las Palmas ja täpselt nii see jäi. Isegi peale umbes sadat tuhandet meili ja hotelli ning lendude kinnitust.  Õnneks broneeriti hotell koolitaja poolt ja lendude eest hoolitses kohalik esindaja. Muidu oleks tõesti valel ajal vales kohas olnud. 

Isegi see ei morjendanud mind, et lend läks läbi Barcelona. Korraks mõtlesin, et see nüüd küll eriti loogiline ei ole aga noh, äkki oli nii odavam. 

Vaatasin ilusti üle hotelli kodulehe ja noogutasin, siis vaatasin Kanaaride ilmaennustust, noogutasin ja hakkasin kohvrit pakkima. Ah et kuskil 20 kraadi… Nojah, meil on ka ilusa ilmaga nii, aga samas niiskus teeb jahedaks, panen ikka pikkade käistega kleidi ja pükstega sobib nii t-särk kui vajadusel pikem pluus, kumbki ei võta ruumi. Igaks juhuks õhuke kampsun ja üks suvisem kleit ka. Valmis. 

Päev enne lendu oli meil tormihoiatus, palju vihma ja tuult, öösel ei saanud sellepärast hästi magada. Narr ju kui kõik ilusasti plaanitud ja siis ei välju lend õigel ajal või üldse mitte. Hommikul ohkasin kergendatult, ilm oli vaikne ja kõik väljus plaanipäraselt. Peale kolmetunnist lendu tegin veidi aega parajaks ja vaatasin uuesti koduseid tingimusi. Vahepeal oli vaikusest saanud torm ja õhtused lennud ei saabunud ega väljunud. Ilmaennustus teatas, et  tormipoiss Hipólito liigub edasi Kanaaride poole ja peaks sinna jõudma just siis kui mul tagasilennu aeg. Nalja pärast saatsin tööandjale sõnumi, algus on hea, aga torm liigub Kanaaride suunas nii et ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. Millele tema omakorda vastas: sa ju ikka tead et lähed Mallorcale mitte Kanaaridele… Ja seal, keset Barcelona lennuvälja, mu aju plahvatas ja kõik läks paika. Kodused said muidugi laginal naerda. 

Eeskujuliku assoorlasena olin ma kaasa pakkinud meie sel aastal igikestva vihma ja minu kolmest Mallorcal veedetud päevast kahel sadas vihma. Statistika järgi sajab seal umbes 50 päeva kogu aasta kohta ja kõige vihmasem kuu on oktoober umbes seitsme vihmapäevaga.  Suvekleit jäigi kohvrisse aga õnneks polnud muu riietuse jaoks külm. 

Muidu oli kõik tore. Tutvusin teiste giididega, arutasime tulevikuplaane ja raskuspunkte, matkasime, sõime ja proovisime veini. Ja kolm päeva hiljem oligi aeg koduteele asuda. Minu lend kõige varem, juba seitsme ajal hommikul.

Hotelli restoran muidugi suletud aga see tehti ekstra minu jaoks lahti ja kohvi ning võileivad olid olemas.

Sõin, tellisin takso ja sõitsin poolmagades lennujaama. Check in oli tehtud, niisiis polnud midagi kuskil vaja ette näidata. Ahjaa, reisisin ainult käsipagasiga, ja jälle kord oli mu seljakott täis kummalist kraami. Kaks kohalikku vorsti, mandlimaiustusi ja 24 pakki vaniljesuhkrut. Ma ei tea miks, aga vanilje on meil siin 2-3 eurot pakk, seal leidsin saksa poes 12 pakki ühe euro eest. (Tõele au andes, meie oma on tugevama maitsega). Oleks rohkemgi ostnud aga polnud kindel kuidas turvakontroll sellesse suhtub, kui mul on seljakott täis pisikesi pakikesi valge pulbriga. Nii et kogu mu ajutegevus piirdus muretsemisega kas ma kontrollist ilusti läbi saan. Õnneks läks kõik libedalt. Ja kui lennukisse sisenemiseks oli vaja näidata pardakaarti ja isikutunnistust, siis selle koukisin rahakotist välja alles viimasel hetkel. Pisike kohver ühes käes, seljakott teises, paberid hambus, sisenesin lennukisse. Otsisin oma koha ja hakkasin asju paika panema kui silm jäi pidama isikutunnistusele, millel oli millegipärast Laura pilt. Juhul kui te ei tea, Laura on minu lastest see, kes on kõige vähem minu moodi.

Lähemal uurimisel selgus, et mitte ainult pilt pole Laura oma, vaid ka nimi, ehk siis tema ID oli kogemata minu rahakotis. Ja mina kõndisin sellega rahumeeli lennuki peale. Ja ka kõige hoolikama otsimise peale polnud minu isikutunnistust mitte kusagilt leida. Korraga kerkis mulle silme ette pilt, kus ma bussikaarti ostes poetasin oma rahakoti korraks reisfirmale toodud kingituse kotti ja just enne seda olin ID kaardi lihtsalt rahakoti vahele susanud. Selge pilt, sinna ta siis välja pudenes. Mitte et see info mind keset lendu enam aitaks. Ja kuigi esimese lennuga toimisid Laura pilt ja andmed hästi, polnud ma üldse kindel, kas kaks järgmist sama ilusti kulgevad. Õnneks oli kaasas ka portugali elamisluba, mis on piisav isikut tõestav paber, nii et jänni ei jäänud. Lihtsalt perekond sai siis, kui juba Lissaboni lennuväljal neile juhtunut kirjeldasin veel korra laginal naerda. 

PS! Selle postitusega avastasin, et ma ei tea enam suure ja vãikese algustähe reegleid. Sellega on see häda, et erinevates keeltes käivad need asjad erinevalt. Jäängi siinkohal kahtlema , kas saksa pood ja portugali isikutunnistus on õige kirjaviisiga, Kes viga näeb laita, võib tulla ja aidata.