Kümnes sissekanne.

Ma hakkan vaikselt assoorlaseks muutuma. Teen köögis selliseid kummalisi asju, mida varem kunagi ei teinud ja ei tea, kas Eestis üldse kunagi teeks. Eile näiteks tegin aedoa pudingit (pudingut) ja arasali moosi.
Mis asi see arasal eesti keeles on, seda küll öelda ei oska, mingi viinamarja ja õuna ristsugutis paistab olevat. Õunanahaga ja õietutiga , kollane või punane , siis tuleb natuke sellist teralist pirni moodi viljaliha ja siis on suur mahlane seemnekamber, kõvasid seemneid täis. Suuruselt veidi suurem kui ülisuur viinmari. Parim, mis selle viljaga teha saab on puu otsast jao kaupa süüa. aga kahjuks saab neid korraga liiga suur jagu valmis. Ja kuna me siin koguaeg oleme marmelaadi või moosi ostma pidanud, siis otsustasin kaks asja kokku panna ja moosi teha. Hullult tülikas moositegemine. Kõigepealt peab neid puhastama ja jupeldama, siis keedad jupp aega ja siis peab selle segu veel läbi sõela hõõruma, sest muidu ragistad oma hambad minema. Seemneid tunduvalt rohkem , kui murakamoosil. Ja pealegi on kestadel selline tugev vaigumaitse, mis ka moosile veidi juurde jääb. Olin omaarust kaval ja lõikusin puu alla sadanud pooltooreid apelsine ka sisse, sai veidi vedelam ja hapukam moos. Süüa igatahes kõlbab ja järgmisel nädalavahetusel tuleb uus katse. Ahjaa eile õhtul toodi mulle veel kilekotitäis üleküpsenud banaane, nii et täna tuleb ilmselt banaani ja pooltoore apelsini moosiproov. Ämm juba vaatab mind vaikselt kui poollolli.
Aedoa puding oli Paulo kinnisidee. Meil sügavkülm nimelt aeduba täis ja seda ei viitsi koguaeg süüa. Tegemist siis ikka tõesti ubadega, mitte kaunadega. Rohelised oakaunad lähevad meil hästi kaubaks, keedetult koos tilga äädikaga ja oliivõliga väga mõnusad. Otsis teine siis kolm erinevat retsepti, kus oa ja suhkrukogus ikka väga hullult varieerusid, mune aga oli igal pool ühepalju. Leiutasin neist siis mingit kuldset keskteed.
Kah üksjagu töömahukas ja munakulukas (8 munakollast, 2 valget). Poole tegemise peal tainast maitstes tundus küll, et see lihtsalt suhkrust koosnebki. Tulemus sai teglikult üllatavalt mõnus. On küll selline suhteliselt magus, nii et palju süüa ei saa, aga maitse on mõnus pehme. Öö jooksul on pudingukogus külmkapis märgatavalt vähenenud. Ju siis kõlbab süüa. Ja Laura sõi seda ülimagusat tainast nii, et ma oleks tema asemel vist juba ammu oksele läinud.
Tegelikult on Lauraga koos hea küpsetada. Ta kiidab isegi muna, soola ja piimasegu maitstes: "mmmm kui hea" , eile pistis mul pooled munavalged lihtsalt niisama nahka. Pärast need lõpptulemused teda miskipärast enam niiväga ei huvita. Selle koha peal tulevad Taavi ja Paulo
mängu.
Küll ma olen ikka tubli ema ja abikaasa. ( lõpptulemusena pidi Paulo eile õhtusöögi tegema, sest mul oli köögisolemisest villand :-) )
Side lõpp.