Kahekümnes

Viimasel ajal näen ma vist välja rikkam kui muidu või siis välismaalasem kui muidu (loe talvel). Esimest korda minu elu jooksul üritati mult midagi röövida. Ja seda päise päeva ajal rahvarohkes kohas. Istun mina avenüül pingi peal, kott üle õla, ootan Paulot ja unistan niisama. Järsku tunnen, kuidas kott õlalt maha tõmmatakse. Esialgne reaktsioon oli, et keegi lihtsalt jooksis vastu kotti, siis sain aru, et see tõmme muutub üha tugevamaks. Tugevdasin ka enda haaret ja kargasin püsti. Ühel noorel mehel käsi minu kotisanga taga ja näos ilmne kavatus jooksu pista, teine mees kaks sammu eespool assisteerimas. Minu kõvahäälse õiendamise peale astuvad need kaks mulle ligi, näitavad süstalt ja nõuavad raha või torkavad mind AIDSise nõelaga. Ja vat sel momendil sain ma tõsiselt vihaseks. Vastasin , et eks te siis torgake, kui muidu ei saa, aga mis te arvate, kui kaugel siin esimene turvamees on ja kui kaua aega kulub teie kättesaamiseks. Selle peale kadus süstal taskusse ja mehed ise teadmata suunas. Kõige rohkem hämmastas mind see, et kogu selle aja jooksul oli meie läheduses inimesi ja keegi ei reageerinud kuidagi. Ok enamus olid turistid ja kuna kõik toimus suht kähku, siis ilmselt nad isegi ei taibanud, mis toimub, aga siiski…

Aga siiski. Olen alates keskkooli ajast häälega reisinud ja seda ka üksi ja samuti väljaspool Eestit. Olen öises Londonis üksi ringi jalutanud ja ka Londoni getosse ära eksinud. Olen nii Soomes kui Rootsis julgelt igal ajal ringi liikunud. Kui välja arvata see, et kunagi on mult hooletult toolile pandud käekott pihta pandud, siis pole mul iial selliseid probleeme olnud. Pigem vatupidi. Olen ära joonud lugematul hulgal välja tehtud kohvisid(Tartu -Tallinn maanteel lausa kohustuslik), söönud kõike, alates kaasavõetud ja minuga jagatud võileibadest kuni restoranilõunateni. Rääkinud huvitavate ja toredate inimestega, kes nii mõnigi kord oma sihtmärgist veidi kõrvale põikasid, et mind kohale toimetada. Pidanud ka hiljem ühendust nii mõnegagi neist. Iial, tõesti, mitte iial, pole pidanud teise inimese suhtes hirmu tundma. Ja nüüd siis selline "tore"kogemus.

Nojah, eks igal oinal tuleb kunagi oma mihklipäev.