Üheksateistkümnes

Vahepeal kaks nädalat vahet peetud. Olin nimelt puhkusel.(JEEE!!!!!) Ja kodus ei olnud aega ja viitsimist pikalt arvuti taga istuda. Töö juures peab seda niikuinii tegema, mis puhkus see oleks, kui kodus samuti teeks.

Seekord andis puhkus kõvasti ainet mõtlemiseks. Kõigepealt külastasime meest, kes orgaanilist aeda peab. See tähendab, et ei kasuta absoluuselt mingeid kemikaale. Kohapeal selgus ,et tegemist on isegi suurema radikaalsusega kui me arvasime. Inimene, kes pole elus arstirohte tarvitanud, kelle lapsed on siin ainukesed ilma vaktsiiniteta, ja kes püüab elada sada protsenti keemiavaba elu. Kõigega ma tema jutus nõustuda ei saa aga mõtlemisainet andis küll. Ja imetlen teda siiralt, sest tema valitud elustiil ei ole lihtne. Eriti meie tarbimiskeskses ühiskonnas.

Sel kevadel sai meil viis aastat Assooridel elatud. See oligi meie esialgse elu planeerimise tähtaeg, siit edasi tuli “ hiljem vaatame, mis saab”. Ühesõnaga tundub, et kas viis aastat või igavesti. See omakorda annaks võimaluse käed puusa lüüa ja teatada:”Noh, Paulo, mina olen oma osa lepingust täitnud, nüüd on sinu kord”, aga elu ei ole ju nii lihtne. Ise tunnen, et olen veidi väsinud. Mul on villand lahketest nägudest ja mustadest mõtetest. On villand, et abikaasa ja emana ei ole ma enam iseseisev isiksus. Kui kuskilt blogist lugesin, et seoses väïkse lapsega on noorele emale külgelöömisel tekkinud uus stiil, siis siin on vastupidi. Kui vallalise naisega võib veel juttu teha, siis abielunaiste vastu kaob igasugune huvi. Mitte, et ma flirtimist taga igatseks, igatsen seda, et keegi mind ka lihtsalt kui inimest võtaks . Samas, just nüüd olen hakanud kohtuma inimestega, kellega koos ennast hästi tunnen. Irooniliselt on kõik need inimesed mitteassoorlased Just nüüd olen saanud tunnustust inimestelt keda austan. Just nüüd on kutsutud mind huvitavates projektides osalema.

Ja veel , selle kahe nädala jooksul nägime Lauras imelist muutust. Kui alguses küsis ta iga kord, kui ennast riidesse panin, kas emme läheb tööle ja kõndis mul kramplikult taga, siis mingil hetkel toimus muutus. Laura muutus palju rahulikumaks ja heatujulisemaks. Oli võimeline üksi kuskil mängima, ilma, et keegi peaks juures olema. Ei ärganud enam hommikul nutuga, vaid tatsas lihtsalt elutuppa vaatama, kus teised on. See pani sügavalt mõtlema, kas see töö on ikka niipalju väärt, et selle nimel last “trauh meerida”, või õigemini, kas just nädalavahetusel töötamine on ikka hea mõte. Mis üldse on minu vaba aja hind?

Ühesõnaga, muutuste lõhna on õhus tunda, peab lihtsalt hoolega nuusutama ja siis otsustama, kuhu poole nina keerata.