Kahekümne esimene.

Tahate teada, kuidas ma oma vaba aega sisustan? Ja vaba aja all mõtlen ma seda vähest, mis ka lastevaba on.
Vastus on tegelikult äärmiselt lihtne. Juba kaks kolmapäeva sisutan ma oma aega põrandaplaatide vahele segu möksimisega. Ehk siis, täidan vuugivahesid. Plaadid pani Paulo juba oi kui ammu köögipõrandale ja esikusse ära, aga see vahede täitmine ei istu talle. See osa, kus köögimööbel peal, on küll valmis, aga muus osas haigutavad plaatide vahel ikka veel tühikud. Ja noh, alates sellest ajast kui mina nädalavahetuseti tööl olen, ei ole tal tegelikult maja jaoks just palju aega. Niisiis otsustasin ise asja kallale asuda. Eelmisel kolmapäeval tegin käe valgeks. Muidugi ei tulnud mulle kui algajale pähe Paulo käest lihtsmaid nippe küsida. Ja nii kulusidki need kaks-kolm tundi “jalgratta leiutamiseks”. Sain aru, et möksi ei ole vaja kanda terve kummilabida peale, vaid märksa lihtsam on, kui panna segu labida ühe nurga peale, ja siis diagonaaljoontega see pikki pragu laiali kanda. Ilmatu aeg kulus mõistatamiseks, kuidas seda segu igale poole ühtlaselt jaotada. Lõpuks taasavatas isegi minu blondiiniaju oma sõrmed kui töövahendid. Tuleb lihtsalt pragu täis toppida ja siis sellest märja sõrmega paraja survega üle tõmmata. Tänu töövõtete väga pikale omastamisele, oli selle päeva tulemus üks suhteliselt pisike nurk. Aga vähemalt andis Paulo õhtul asjale positiivse hinnangu.
Sel kolmapäeval otsustasin asja tõsiselt käsile võtta. Ja pean ütlema, et kuus tundi pidevat (käkitamist) kükitamist (esimene sõna on kirjaviga mille hiljem avastasin, aga mis tegelikult seda tööd kõige paremini kirjeldab) võib viia üsna huvitavate avatusteni. Kõigepealt sain teada, et poole aastaga võib põrandaplaatide vahele koguneda uskumatu hulk tolmu, mille puhastamine võtab tohutult palju aega. Siis sain teada, et nelikümmend ruutmeetrit on ikka häbematult suur ala. Ja kõige lõpuks avatasin, et ka minu võimetel on piirid. Päeva jooksul ei saanud veel midagi aru kui välja arvata, et viimase tunni jooksul kukkusin millegipärast pidevalt persili ja õhtul oli selg kange. (Ja ärge tulge ütlema, et persili on ropp sõna, ei ole ju) Aga öösel ärkasin selle peale, et jalasääred pinnutasid ja mõtlesin, et magasin vist halvas asendis. Hommikul avastasin, et see lihas, mis tõstab jalalaba esimest poolt, lihtsalt keeldub töötamast. Selle võrra pidi siis kannapoolt rohkem õhku tõstma, et varbad mööda maad ei lohiseks, tulemuseks oli terveks päevaks üsna omapärane kõnnak.
Ja kui oli vaja kükitada, siis leidsin ennast ühel hetkel lihtsalt maast istumast. Imelik lugu oli ka parema käe randmega. Muidu oli kõik korras, aga kui näiteks oli vaja midagi kirjutada, või lõigata, siis hakkas käsi hullumoodi värisema, mis omakorda tegi nendest lihtsatest toimingutest suure katsumuse ja jõunumbri. Kusjuures midagi kuskil ei valutanud, keha tundus lihtsalt väsinud.
Ja põrand.... see loomulikult pole ikka veel valmis.