Kahekümne kolmas.

Meil tuli siin paar päeva tagasi juttu, kuidas võiks lapsi dissiplineerida ja karistada. Panen siis meie pere meetodid siia ka kirja. Vaatame, kas vastukaja ka tuleb.
Kõigepealt on muidugi suur vahe, kas tegemist on ühe lapsega, või on neid mitu. Ühe jaoks on üldiselt siiski rohkem aega ja kannatust, kui mitme vahel õigust otsides. Meie peres on tegemist kahe lapsega, kellel meeletult erinevad iseloomud ja siis kujuneb isegi nende kooskaristamine raskeks. Taavi on algusest peale selline tüüp, kellele lihtsalt “ei” ütlemine ei mõju, küll aga mõjub põhjendamine. Et siis selle asemel et öelda, “ära tee”, tuleb öelda näiteks: “ära tee, sest emmel on valus, asi võib katki minna” jne Selline meetod jõuab talle väga hästi kohale ja ühtlasi eemaldab see ka karistuse kui sellise vajaduse. Nii et tegelikult me enne Laura teadlikke tegutsemisi isegi ei teadnud, et lapsi peaks karistama.
Laura seevastu peab pidevalt katsetama, kust piir läheb. Kui keegi teda keelab, siis vaatab ta keelajale otsa ja jätkab rõhutatult tegevust. Kui issi karmi häälega “ei” ütleb, siis lööb käed puusa, vaatab issile otsa ja ütleb veel karmima häälega ei. Vahepeal võibki neid leida teineteisele otsa jõllitamas ja “eitamast”. Tegelikult ei olegi me Laura jaoks veel sellist head meetodi leidnud, mis tema puhul mõjuks ja mida ta isikliku solvanguna ei võtaks. Kui tal oli Taavile haigettegemise ja hammustamise aeg, siis võtsime vaatamata meie mõlema seisukohale, et füüsiliselt ei tohiks last karistada, kasutusele kerged laksud sõrmede pihta. Lihtsalt kui keelamise peale käed ikka üha kõvemini kaaslase juustesse klammerduvad, siis tuleb ju midagi teha. See etapp sai läbi ja ega ma tegelikut ei oska öelda, kas meie meetod mõjus või mitte. Nüüd kasutame seda nippi, et võtame ta lihtsalt sülle ja paneme veidi eemale istuma. Siis ta kas kisendab või mossitab veidi, siis jääb vakka ja siis kutsume me ta enda seltsi tagasi. Vahepeal näitame, mis ta tegi ja üritame seletada, miks ei tohi, vahepeal teeme näo nagu poleks pahandust olnudki ja vahepeal võtame ta sülle ja kallistame. Kõik sõltub sellest, millise näoga ta sealt tooli pealt meie juurde tuleb.
Kui tegemist on nende omavahelise tüliga, siis üritame me tegelikult võimalikult vähe sekkuda. Või kui vanemad vahele peavad minema, siis on asi juba tõsine. Kui kisa on mingi asja pärast, mille kasutamises kokuleppele ei jõuta, siis rändab ese lihtsalt mõneks ajaks kapi otsa, kui keegi kellelgi haiget teeb, siis teeme kannatanule pai ja teisele “ai-ai-ai”, kui tüli on selle üle, kelle raamatut peaks esimesena voodis vaatama, siis kustutame tule lihtsalt ära ja lool lõpp. Tavaliselt eelneb hoiatus á la, kui te kohe kokkuleppele ei jõua siis.... Vahepeal mõjub, vahepeal nutavad mõlemad.
Viimasel ajal on aga kõige mõjuvam nende endi leiutatud suhtumine. Kui üks teeb midagi pahasti, vangutab teine kõrval pead ja ütleb ülitõsise häälega “ai-ai-ai”. Imelikul kombel on nad mõlemad selle meetodi omaks võtnud ja suhtuvad sellisesse aietamisse ülitõsiselt, vahepeal tulevad õigust otsima: “mina ei ole ai-ai-ai”, või siis jäävad lihtsalt tõsiseks ja mõtlevad veidi asja üle järele. Nüüdseks oleme ka meie selle meetodi kasutusele võtnud ja tudub mõjuvat. Ainult et see ai-ai-ai peab olema öeldud õigel ajal ja õige häälega. Ja mingi tühise asja pärast seda juba kasutada ei tohi, kulub liiga ära.

Lõpetuseks näide ühest viimasest suuremast pahandusest. Läksin välja pesu kuivama panema ja jätsin lapsed tuppa mängima. Aken oli lahti, nii et ma neid küll ei näinud, aga kuulsin. Kuna mõlemad tundusid koos hästi aega veetvat, siis ei kiirustanud ma tuppa tagasi minemisega. Kui lõpuks naasin, avastasin, et nad olid kummuti pealt kätte saanud just eelmisel päeval Laura punnide jaoks ostetud septilise kreemi ja kogu tuubi sisu kuhugi laiali määrinud. Loomulikult sain kurjaks. Tegin veidi karmi häält ja saatsin nad marss-marss käsi pesema. Taavi veel ütles kõrvalt, et oli Laura idee millele mina karmilt vastasin, et tema kui suurem peaks ju teadma, et ei tohi ja kaasamängimise asemel hoopis Laurat keelama. Vannitoas oli Laura püha viha täis ja Taavi tundis tõsiselt kahetsust. Kui ma siis veel teatasin, et nüüd karistuseks ei ole mingit multikavaatamist, vaid voodisse ja raamatut vaatama ja magama, siis oli Laura veel rohkem püha viha täis ja Taavi tundis ennast vaat et ainukese süüdlasena ja aktsepteeris kõike, kõrvad lontis. (Enda kaitseks ütlen niipalju, et see on ka minu kõige karmim kohtlemine ja karistus, mida neile kunagi olen määranud, aga ostsin kreemi just eelmisel päeval ja see polnud just kõige odavam ja nüüd pidin sama kulutuse uuesti tegema.) Tegelikult taipasin ma ka ise, et ega Taavist poleks tegelikult Laura keelajat olnud. Ja lõpuks tundsin ennast nii halvasti, et pidin Taavilt praktiliselt vabandust paluma, ehk siis seletasin, miks ma enne nii tige olin ja lubasin, et edaspidi enam nii ei tee. Ja nii lõppeski pahandus hoopis suure perekallistusega, kus kõik lubasid ennast “parandada”.