Meie plaanide uuendamise ja ülevaatamise tähe all, arutasime seekord tõsisemalt ka järgmise lapse varianti. Esiteks pidime konsanteerima, et oma üheksa lapse graafikust oleme ammu maha jäänud. Nii et pidime maksimumi viieni kohandama.
Teine päevapunkt oli juba veidi raskem, sest Paulo arvas, et järgmise lapse võiks saada vast umbes kolme aasta pärast, mina ütlesin, et vähemalt viis aastat veel aega. Jõudsime kokkuleppele, et selle punkti juurde pöördume umbes aasta pärast tagasi. Küsimus ei olegi niivõrd majanduslik, kuivõrd kaalusime seda, et need esimesed kaks peaksid selleks ajaks juba veidi rohkem iseseisvad olema. Vähemalt Laura on ikka veel vägagi meie küljes kinni. Ja ega Taavigi ühest sülesistumisest ära ei ütle.
Ja kolmas küsimus tekkis spontaalselt, nimelt see, kuidas meil reaalselt see lapsetegemine õnnestuks. Sest hetkeseisuga on meil kaks tegelast , kes lihtsalt ellimineerivad igasugused katsed omavahel olla. Kui sul on kaks last, kellest üks ärkab hommikul kell kuus ja teine ei jää enne keskööd korralikult magama, ja kui see teine armastab lausa haiglaslikult issi-emme voodit, ja esimene tuleb samuti hommikul esimese asjana natukeseks kaissu, siis on kolmanda lapse saamine juba praktiliselt suhteliselt võimatu. Niiet siitpoolt vist niipea rohkem järelkasvu oodata ei ole.
Ka lapsesuust on samal teemal.
Kuidagi tuli juttu sellest, kuidas titad emmede kõhus kasvavad. Taavi, kui suurem seletas siis ka Laurale.
“Tita on emme kõhus algul piiiisike-piiisike,(näitab nimetisõrme ja pöidlaga kui pisike) ja siis kasvab ja kasvab ja siis tuleb üks plahvatus ja tita tulebki välja. “
Ma igaksjuhuks ei hakanud seda plahvatuse osa rohkem täpsustama vaid nõustusin üldjoontes selle teooriaga. Peale pisikest mõtlemist küsib Taavi:
“ Aga emme, kumb enne välja tuli, mina või Laura?”
2 kommentaari:
:D
NO kumb siis tuli enne? :) Meie kolmel on vist tänu lasteentsüklopeediatele eksimatult teada, kuidas ja kust lapsed sünnivad, ma ei mäleta, et ma ekstra mingit loengut oleks pidanud neile, aga mingi periood sai väga tihti seda entsüklopeediaosa küll loetud. Hetkel on probleem end ammendanud hoolimata sellest, et ümbruskonnas aina uusi tittesid sünnib. Aga sinu postitust lugedes olen ma järjekordselt rõõmus selle üle, et meil on lastele mingisugune magamiserežiim õnnestunud tekitada, mul ja sul oli see ka ju lausa olematu. Ikka hiljemalt pool kümme on vaikus majas, no vahel ka kümme, see on see MINU OMA AEG siis, kus saan ka omi asju natuke toimetada või kasvõi raamatut lugeda ilma et peaks kellegi autole ratast alla aitama või vetsus tagumikku pühkima. Nädalavahetuse hommikuti ajab vahel seevastu tigedaks see ,et kell pool kaheksa üleval ollakse, aga tegelikult
on see ka juba möödanik. Lapsed on üleval ikka, aga teevad ise endale köögis võileibu ja vaatavad multikaid tunnike poolteist. Hea on suurte laste ema olla :P
Aga sulle jõudu, kolme aasta pärast on Laura ka juba viis, oluliselt suurem ja iseseisvam kui praegu, seda enam, et ta on tüdruk. Ära liiga kaua ka venita ;-)
Tegelikult on meil ka reziim täitsa olemas. Üheksa - poole kümne vahel kõik see mees voodisse. veidi vaatame raamatut ja siis tuli surnuks. Lihtsalt Laura on kuni keskööni hirmus kerge unega, kus iga krõbin teda võib üles äratada ja siis on vaja kontrollida, kus emme, ja Taavil on omakorde selline uni alates kella kuuest hommikul.
Postita kommentaar