Kolmekümne kolmas.

Ehhee, avastasin, et mul on kaks kolmekümne teist sissekannet. Aga noh, tagantjärgi muutma ka ei hakka. Kolmekümne kolmas on tegelikult eelmise järg. Niisiis...
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.