Kolmekümne teine

Tere jalle.
Suur suvi on nüüdseks juba ammu otsas ja ka blogil on aeg puhkuselt tagasi tulla. Mis siis suve jooksul on toimunud. Lausa palju asju.
Ühest töökohast sain lahti . Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata,leidsin endale praktiliselt kohe uue ja palju parema töö, mida ma vähemalt siiani olen lausa nautinud. Mul on tore töö ja vapustavad kolleegid ja lootust on, et nii jääb see veel pikemaks ajaks.
Autost saime lahti. Ja jälle , saime endale praktiliselt kohe uue aga ei sa öelda et parema auto. Ehkki jah, selle olime me lihtsalt sunnitud ostma. Koerast oleks peaaegu lahti saanud aga õnneks maksime hoopis talle otsa sõitnud autojuhile 500 eurot auto remondiks ja Pluutol polnud muud häda kui lihtsalt nina marraskil. Rohkem lahtisaamisi ei olegi – üheks suveks isegi piisavalt.

Külalisi käis. Kõigepealt rumeenlased, siis õde perega ja täditütar. Ja siis kohtusin endalegi üllatuseks veel mitme eestlasega. Siinkohal tänusõnad teile kõigile, kes te minu jaoks veidi aega leidsite. See omakorda tähendab, et sai palju eesti keelt räägitud ja leiba söödud.
Sai palju, lausa üllatavalt palju rannas ja ujumas käidud. Sai lõpuks ometi mõne matkaraja läbi teha, nüüdd on lapsed juba nende jaoks piisavalt suured. Sai maja ette muruplatas organiseeritud ja siis see jalgpalli mängides maatasa tehtud. Ônneks turgutas vihm muru uuesti üles ja nuud on see parem kui enne. Laural sai sõim lõpetatud ja nüüd ta juba uues lasteaias. Seekord koos Taaviga. . .
Rohkem ei tulegi meelde, aga suvi on meil ühesõnaga selline tegus olnud. Telekas ja arvuti kogusid kolm kuud toanurgas tolmu. Eks nüüd talvel saab vast veidi puhata ka. Igapäevane rutiin ongi juba uuesti kujunema hakanud.
Et siis hakkan jälle siia kirjutama.
Järgmise korrani siis.