Kolmekümne teine

See sissekanne on pühendatud ühele minu ülemusele, kes on millegipärast arvamusel. et ma oma tööst ainult halba räägin.

Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp