Neljas

See sissekanne oli mul plaanis juba ammu, aga kunagi polnud vajalikku paberit käe pärast.
Arvake ära, kust on pärit see tekst. Tegemist on vaba tõlkega.

Ma tahan...
Ehitada paremat maailma
Austada kõiki rasse ja kultuure
Kaitsta võrdsust kõigi inimeste seas
Arendada tolerantust
Kaitsta vabadust
Väärtustada erinevusi
Aidata luua rahu maailmas.

Ei, see ei ole mingi propagandistlik pro^züür, see on Taavi jõulunäidendi tekst.
Tavaliselt ei ole mul Taavi rühma kasvataja vastu mitte midagi. Taavile ta meeldib ja oma tööd teeb ta hästi. Aga jõulunäidentite koha pealt on ta selline... imelik.

Juba kolm aastat järjest on lapsed superhästi kostümeeritud, vanematele antakse juba aegsasti teada, mida täpselt vaja. Taavi,kui ainuke blond rühmas,on juba teist aastat eurooplast kehastanud. Oleks seda ette teadnud, oleks võibolla isegi Eesti rahvariided muretsenud. Ka tekst on enam-vähem sama. Eelmisel aastal kui kõigil olid seljas EU lipu sinised tuunikad ja selle rinnal kuldne täht ning nad kõik ühekaupa hiiglaslikku gloobust silitasid, siis tuli lausa vägisi selline tunne, nagu oleks tagasi NL is. Sel aastal oli asi veidi parem. Lapsed isegi laulsid ja tantsisid veidi ja lava keskel olid gloobuse asemel Joosep ja Maarja ja väike Jeesus. Muusika on samuti alati väga hoolega valitud. Tavaliselt midagi Jarret stiilis või muidu selline internatsionaalne igavikuline instrumentaalpala. Pildistamisel tulevad ilusad pildid ja pärast pidu kõik vanemad kiidavad, et küll oli ikka ilus. Mina kaon siis vaikselt kuskile massidesse, sest päris silmakirjalik ka olla ei taha.

Olen siiamaani arvanud, et lastepeod peavad lastele endale lõbu pakkuma ja sellega seoses peaksid ka lastenäidendid eakohased ja neile endile esitamiseks toredad olema. Sel aastal küsisin huvi pärast Taavi käest, kas ta aru ka saab, mis ta ütleb. Vastas jaatavalt. Küsisin siis, kas sa tead, mis tähendab tolerantsus. Taavi arvas peale pisikest mõtlemist, et see on see, et ei tohi teisi lüüa. Ma siis igaks juhuks enam rohkem ei küsinud.

Selle aasta näidendiga oli seotud tõeline kostüümidraama. Mina olin kodune ja sinisel lehel, kui kiri tuli, mida vaja. Ja vaja oli palverändurite rätti, millele valge riie teisele poole õmmeldud. Kuna need rätid on poes küll olemas aga hirmus kallid, siis ostsin midagi sarnast, lammutasin ära ühe võrevoodi linadest, mida niikuinii enam ei kasuta ja õmblesin seda siis pool päeva sinna räti külge. Õhtul uuesti kirja lugedes jõudis järsku kohale, et seda riiet pole vaja mitte terve räti alla, vaid ainult kuskile nurka, et saaks sinna nime kirjutada. Ja üleüldse tekkis meil tõsine arutelu teemal, kas vaja on kaelarätti või õlasalli. Kui esimesed on sellised pearäti mõõtu, siis teised on suuuuured ja täisvillased. Palusin isegi Paulolt kirja lugemisel abi aga ka tema ei saanud asjast sotti. Mina omakorda olin hirmus löödud, ise arvan oma portugali keelest juba suht hästi ja nüüd pole võimeline isegi üht lihtlabast kirja kasvatajalt lugema, mis lapsevanem ma niimoodi olen. Kõik see kokku tekitas pingelist õhkkonda lausa rohkem kui ühe õhtusöögi ajal. Jõudsin omadega isegi niikaugele, et teatasin, kuidas Paulo ei toeta oma naist blabla bla. Õnneks on mul rahulik abikaasa, muidu mine tea...

Ja seda kõike selle nimel et laps kannaks ette kohustuslikku luuletust millest ta ise arugi ei saa. Aga noh, kui juba parema maailma ehitamiseks läheb siis tuleb kõigeks valmis olla.