Avastasin eelmisel nädalal, et olen praktiliselt kümme aastat, seda küll mõningate pausidega, Eestist väljaspool elanud.
Seni olin alati mõelnud, et olen ära ainult ajutiselt, panen luua ukse ette ja tulen kohe koju tagasi. Ja nüüd jõudis järsku kohale, et mina olengi vist juba see väliseestlane. Et siis rahvuseta inimene. Sel suvel märkasin ehmatusega, et enam ei kippunud iga tänaval ette juhtuva Eestist pärit turistiga juttu ajama. Kuidagi ei osanud alustada, tundus teise inimese tülitamisena. Ja blogi kirjutades häirib mind üha enam ja enam, kui konarlikuks mu keel on muutunud. Põhilise saan ära öelda, aga puuduvad õiged nüanssid.
Kurb on. Siiani olin mõelnud, et mina küll aktsendiga ei räägi ja keelt ära ei unusta ja nüüd... Ja tuleks siis selle arvelt portugali keelgi paremini suhu. Eile arutasime Taaviga erinavte sõnade mitmuse vorme. Ühe variandi puhul pidin küsima, aga kust sa tead, et see nii on. Taavi: " Aga ma lihtsalt tean, mul on need asjad alati õiged." Naeratsin kõrvalt ja tuli meelde, kuidas eesti keele reeglid olid teisejärgulised, sest kuidagi iseenesest kirjutasid ju õigest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar