Assoorid on vist kõige Ameerikamaameelsem koht Euroopas. Ka Ameerika tähtpäevi tähistatakse siin suurelt. Helloween ei ole erand. Poed toovad oma karnevalidest ülejäänud nõia ja luukerekostüümid välja ja kommimüügiga tegelevad ettevõtted müüvad kolmandiku oma karamellidest. Umbes kella seitsme ajal õhtul ilmuvad uste taha esimesed lapsed, enamasti pisikesed ja enamasti koos vanematega. Teatavad häbelikult komm või vigur ja on iga karamelli üle õnnelikud. Mida hiljem, seda vanemaks muutuvad kommiküsijad ja seda rohkem on neid korraga koos. Suuremates kampades harrastatakse sedagi, et pistetakse oma kott esimesena vaesele ukseavajale nina ette ja rivi lõpus sirutatakse käsi uuesti välja. Umbes kella kümne ajal on kodudes kommid otsas ja enam ei avata uksi. Siis võib sedagi juhtuda, et mõni muna vastu ust maandub. Mulle meeldib vaadata neid kella seitsmeseid ja kaheksasi jõnglasi, kes kommist tõesti rõõmu tunnevad ja kes on oma kostüümi üle uhked. Aga sel aastal hakkasin mõtlema, kui vana lapse mina veel kommi küsima lubaksin. Veidi imelik on, kui ukse taha ilmub suitsetav teismeline ja küsib kommi.
Meie omad tähistasid sel aastal veidi teisiti. Käime läbi ühe neljalapselise perekonnaga, kus vanim poiss Taaviga ühes klassis ja järgmine, tüdruk, on Laura saalikaaslane. Meie lapsed said auväärt kutse neile külla minna ja esimest korda lubasime neil sõprade juurde ööseks jääda. Kõik osapooled olid hirmus elevil ja asjade käiguga rahul. Laura jutustas öösel nii kaua, et oli järgmisel päeval magamatusest pohmellis. Taavi ainult mainis päev hiljem, et sel aastal Helloween ei õnnestunud nii hästi, sest komme ei mindudki küsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar