Tamasseri rauad

 Portugalis saavad emad peale sünnitust viis kuni kuus kuud täispalgaga kodus olla.  Peale seda lähevad beebid sõime, mis Assooridel on riikliku sõime puhul tasuta, kui tegemist on mingi assotsiatsooni sõimega, siis sõltub tasu vanemate sissetulekust, puhtalt erakad on tasulised.  Kolmeselt minnakse lasteaeda, samuti tasuta, ja kuueselt kooli. 

Minu noorim lepavõsu oli kuni eelmise kooliaasta lõpuni pisikeses koolis, kus olid koos kolm lasteaiarühma ja neli klassikomplekti. Kokku enam-vähem 200 lapse ringis. Kõik tundsid kõiki. Koolil ja lasteaial olid eraldi mänguplatsid, kuid peale lõunat korraldati tihti ka ühiseid mänge. 

Sellel õppeaastal algas uus etapp ja võsuke siirdus kooli, kus on üks osa algkoolist ja palju palju viiendaid ja kuuendaid klasse. Kokku umbes 1000 õpilast. 

Nende saal  läks praktiliselt täiskoosseisus edasi, kuid kuna klassid on alates viiendast klassid suuremad, siis said nad endale paar poissi lisaks. Üldises plaanis ei muutunud suurt midagi. Sõbrad jäid samaks, klassidünaamika oli juba paigas. Kõige suurem muutus oli ilmselt õpetajate koha pealt. Varem oli neil klassiõpetaja, pensionieelik aga väga truksa ja elav naisterahvas. Tema oli vana kooli stiiliga, tund oli tund, seal tehti tööd. Ei mingit püstiseismist ega võimlemist või klassis ringi kõndimist, Korrutustabel pidi peas olema, ja kui vaja, oli järeleaitamine. Puhkamise jaoks olid vahetunnid. Eraldi olid kehaline kasvatus ja inglise keel, kohustuslikke muusikatunde Portugalis algklassides ei ole. 

Nüüd on rohkem ained: portugali keel, matemaatika, loodusteadused, inglise keel, muusika, loovusõpetus, ajalugu, kodanikuõpetus. Kõik erinevate õpetajatega ja nüüd peab ka seda vaatama, mis kodutööd milliseks päevaks valmis peavad olema. Ühesõnaga, suurem kool, rohkem segadust. 

Ja alles nüüd algab see, millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. 

Koolikiusamine. 

Teemaks ilmselt igas koolis. Portugali koolikohustus on kaksteist klassi või kuni 18 aastat vana. Viies klass kipub olema see, kust alates jäädakse “istuma”, Nii et viiendates - kuuendates on nii mõnigi paar aastat vanem kui ülejäänud klassikaaslased. 

Eva üks sõbrannadest läheb koju linnaliinibussiga. Eks seal ole teisigi ja eks seal tehakse ka omavahel tutvust. 

Mingil moel jäi tüdruk ette ühele temas paar aastat vanemale poisile. Esialgu aeti juttu, siis mindi üle messingeri. Kuidagi juhtus nii, et nende kahe vahel tekkisid lahkarvamused ja algas nägelemine. Tüdruk blokeeris poisi ära, mille tulemusel hakati nägelema ja tögama päriselus. Kuni mingil hetkel kõndis see 12 aastane poisterahvas temas mööda ja näitas taskunuga. 

Mainin selguse huvides, et sõbranna on draamaprintsess. Kui tekib kerge sõnelus tüdrukutega, siis saadab pilte paistes silmadest ja kurdab kui õnnetu ta elu on. 

Sellepärast ei oskagi ma öelda mida see “näitas nuga” tegelikult tähendab, kas kõnniti nuga peos tema poole, või lihtsalt näidati, et näed, mul on uus taskunuga.  Igal juhul neiu esitas kaebuse klassijuhatajale ja rääkis juhtunust ka isale. Isa läks muidugi kohe kooli asja uurima ja tegi avalduse politseile. Kool kinnitas juhtunut ja tõmbas poisi liistule. Tuli välja, et see polnud mitte esimene kaebus ja politsei pidas poisiga maha tõsise jutuajamise. Sellele järgnes ametlik vabanduse palumine ja mehehakatis ei julge praeguseks neiule isegi otsa vaadata, ning käib kogu klassist ringiga mööda. 

Tehtud, talitatud valmis. 

Eelmisel nädalal, leidis üks Eva klassikaaslastest kooli territooriumilt väljast maast padruni. Kuidas see sinna sattus, pole siiamaani teada. Koos klassikaaslastega arutati, mida edasi teha, ja otsustati padrun õppenõukogule viia. Omavahel lepiti veel kokku, et ärme kellelegi teisele sellest räägime. 

Loomulikult tuli Eva koju ja kuulutas meile mis päeva jooksul toimus. Paulo, kelle isa töötas piirivalves muigas, ja meenutas kuidas tema tahtis poisikesena relva kooli kaasa võtta, et teistele näidata. Padruneid isegi näitas. Imelik jah,aga ei midagi enamat. 

Järgmisel päeval helistas Eva kohe hommikul: Vaata mis mu sõbranna isa tegi!

Vaatasin. 

Seesama sõbranna oli eelmisel päeval padrunist pilti teinud ja isale näidanud. Isa võttis pildi, riputas selle Facebooki ülesse ja kirjutas juurde; 

TÄHELEPANU, MIS KOOLIS TOIMUB!!!

 Kolm nädalat tagasi ähvardati mu tütart noaga, nüüd on juba relvad koolis, ja kool ei tee selle vastu MIDAGI. 

Meie teadsime tagamaad. Aga kui teie, mu kallid lugejad, oleksite lapsevanemad ja näeksite järsku lapse kooli kohta sellist postitust, mida te teeksite ?

Pealegi on Assoorid üks väga omapärane koht. Peaaegu kõigil on pereliikmeid kes elavad Ameerikas. Sellepärast ollakse üsna kursis seal toimuvaga. Iga assoorlane , kes jälgib digimaailmas mingit trendi, puutub kokku Brasiilia suunamudijatega. Tihtipeale seganduvad brasiilia trendid portugali omadega, nii et vahel on raske vahet teha kes, kus, mis.  Otse loomulikult on need kaks kultuuri suured kohalike mõjutajad ja mõlemal pool on relvadega üsna keeruline suhe. 

Sellest lähtudes tekitas isa postitus muidugi kohe paanikat. Kommentaare kogunes kiiresti, kus kõik tundsid kedagi keda oli kunagi koolis kiusatud, keegi kommenteeris kuidas teda ka koolis noaga ähvardati ( tegemist oli täiskasvanuga ja brasiilia kooliga) jne. Postitusel oli päeva jooksul üle viiesaja jagamise. Otse loomulikut hakkasid närvilised vanemad kooli helistama ja peale kella kümmet oli kantselei ukse taga vihaste vanemate järjekord. Küll oldi pahased, et kool ei teavitanud et kellelgi on relv, küll taheti teada, mis lahti. 

Kogu selle segaduse peale oli kool sunnitud kõigepealt kiiresti facebookis oma ametlikul kodulehel selgitama, mis tegelikult juhtus, ( kes see neid ametlike kontosid ikka vahib, seal ei juhtu midagi põnevat). Päev hiljem oli artikkel kohalikus ajalehes, kus mõlemate juhtumite puhul selgitati, mis siis tegelikult juhtus ja millised meetmed kool mõlemal puhul kasutusele võttis ja kool saatis lastevanematele ringkirja kus tuletas meelde, et kooli territooriumil fotode tegemine ja eriti nende levitamine on ilma kooli poolse loata keelatud. Kära kui palju. 

Draama teine osa hargnes Eva klassis, kus oli ju kokkulepe, et teistele ei räägi. Vaene tüdruk ise tol päeval kooli ei jõudnud, oli palavikus. Telefoniajastul pole see muidugi takistus, Vahetunni ajal saatsid kõik sõnumeid sellest, kuidas ta oli neid kõiki reetnud. Sellest edasi arenes suhtlus selles suunas, kus tema parimad sõbrannad arvasid, et nad ei taha enam temaga sõbrustada, sest teda ei saa usaldada. Teiste klasside lapsed näitasid näpuga, sest nende klass oli see, kes segaduse alustas. Eva tuli koju üsna häiritud olekuga, kogu selle kära sees oli tõesti raske orienteeruda. 

Asi päädis sellega, et tüdruk, kellest kõik alguse sai, ei tulnud kolm päeva kooli, oli (väidetavalt) haige. Nädalavahetusel helistas tüdruku ema ja palus, kas Eva ei saaks päeva nende pool veeta. Tuli välja, et keegi sõbrannadest oli keeldunud koduseid töid jagamast ja noor neiu tundis kooli minemise ees tõelist hirmu. Kuna Eva on temaga kogu aeg hästi läbi saanud ja on kaalutlev ning ei läinud kogu selle lainega kaasa, otsustas ema et ehk Evaga koos olemine rahustab tütre veidi maha. Igatahes täna saatsin oma tütre kooli sõnadega , et kui vaja , siis peab ta tüdruku eest seisma, sest tegelikult ei olnud ju isa postitus tema süü, ja vanematega rääkisid kodus ju niikuinii kõik. 

Ja mina istun siin ja mõtisklen koolikiusamise tagamaade ja perekondade funktsioneerimise üle. Ma saan isast aru, kui keegi minu tütart koolis noaga ähvardaks poleks mina ka rahulik ja erapooletu. Vaevalt et ta ootas, et asi nii suureks paisub. Aga vanemate patud nuheldakse praegu tõesti laste kätte. Loodame, et nädalavahetusega on asi soikunud ja kellelegi ei teki mingeid tagajärgi.