Õigus olla õnnelik

 Üks meil siin uisutab. Ja kuna jääolud on veidi kehvemad kui Eestis juttude järgi vastlapäeval oli, siis rulluisutab. Teeb seda juba üle kümne aasta ja  suhteliselt hästi.  

Laura alustas rulluisutamist kuueselt. Enne seda oli jõuluvana toonud üherealised uisud ja nendega oli tal asi juba selge. Kui kooliminekuiga käes, siis viisime ta trenni proovima ja sinna on ta jäänud kuni tänaseni. Rulluisutamises, sarnaselt jää peal tehtavale, on palju võimalusi. On olemas vabatants, kohustuslikud elemendid, showuisutamine, täpsusuisutamine. Ja me räägime ainult sellest osast kus uisud on kaherealised. Üherealistega tehakse kiirusutamist ja slaalomi tüüpi viguruisutamist jne. 

Teate kui palju kaalub üks uisk jala otsas - üle kilo. 

Laura jaoks on uisutamine olnud stressimaandaja, koht kus ta sai ja saab pärast kooli ennast välja rabeleda, kus tuul viliseb kõrvus ja kus sõbrad innustavad.  Oma esimese medali võitis ta nii, et ei saanud arugi, et võistleb. Hiljem tulid muidugi treeningud, erinevad elemendid, palju sinikaid, järjekindlus, õnnestunud ja ebaõnnestunud võistlused. 

Vasakukäelistel või - jalalistel on igal pool elus oma väljakutsed. Laura jaoks olid need grupitantsud. Individuaalkavas teeb ta kõik oma piruetid ja hüpped vasaku jala pealt ja vasakule poole, grupikava jaoks pidi ta kõik ka parema jalaga selgeks õppima. 

Meie eesmärk on spordi puhul olnud see, et meie lapsed tunneksid mõnu liigutamisest, oleksid terved ja naudiksid. Kõrgtasemel sportlase treimine pole meie jaoks kunagi tähtis olnud. Uisutamine on individuaalsport kus igaüks treenib oma tulemuse jaoks. 

Olete näinud filmi Tonya Hardingist -  Mina Tonya? Sealt saab aimu iluuisutamise telgitagustest ja mis kõik selle spordiga seotud on.  Kui Laura esimest korda Portugali meistrivõistlustele jõudis, siis sain aru, et ka rulluisutamise maailm võib olla karm. Tellitakse tuhandete eurode eest uiske, kleite ja trenniriideid. Makstakse eratreenerile või saadetakse võsukesi kaks korda kuus Itaaliasse trenni. Klubid tellivad eraldi koreograafe, kes teevad igale võistlejale oma tantsu. Tavahinnaks on 90 EUR tants, mis kestab umbes neli minutit.  Jne jne   Meie olime alati vabalt võtnud ja teeme seda siiani, kuid mitte kõigil pole selline suhtumine. 

Esimestel aastatel olid  võistlemise reeglid suhteliselt lihtsad ja sarnased paljudele teistele spordialadele. Koolides või klubides on oma võistlused, edasi tulevad koolidevahelised siis maakonnavõistlused ja iga maakonna iga vanuseklassi  6 parimat pääsesid edasi meistrivõistlustele. 

Uisutamise häda on see, et hindamine on alati mingil määral individuaalne. Punkte saab tehnika, kuid ka esinemise eest. Ja sinna esinemise alla kuuluvad paljud asjad, alates kleidi ja muusika kokkusobivusest kuni õige näoilme ja käeliigutuseni. Pole siis ime, et võistlustel võis näha kleite, mille hinnad vaat et tuhat eurot ja kus kive ja peegeid oli rohkem kui riiet, ning riiet oli nii vähe et selg ja õlad olid järjest paljamad. 

Viimaste aastate jooksul on reegleid ühtlustatud ja karmistatud. Alates sellest et punktide lugemine toimub nüüd arvuti abil, samamoodi nagu iluuisutamises näeb iga tehnilise elemendi puhul kohe kas läks arvesse või mitte.  Lõpetades sellega et kivide ja peeglite suurus kleidil on kindlalt piiratud ning kirja on pandud kui suured võivad olla dekoltee ja selja paljastus. Oli ka aeg, sest sulgede ja briljantide kuhjast kippus tihti midagi pudenema ja võis juhtuda et järgmine esineja kukkus, sest põrandal olev briljant pidurdas ratast. 

Reeglid on praegu sarnased tennisele. Igal sportlasel on nüüd oma reiting aka positsioon edetabelis. Portugali siseselt korraldatakse mitmeid võistlusi, kus noored endale esialgse reitingu saavad, või kus juba olemasolevat kohta tabelis parandada püütakse. Et neile võistlustele pääseda, tuleb kõigepealt sooritada tasemetest. Meistrivõistluste jaoks peab olema vähemalt neljas tase. Need atleedid , kellel tase käes ja koht esimese viiekümne seas juba olemas, võivad end registreerida Open võistlustele ( mis see maakeeli on tennises näiteks?). Openid annavad pääsu meistrivõistlustele. Et edasi saada, on vaja saavutada teatud punktisumma. Nende jaoks, kellel mingil põhjusel eelmisest aastast kohta edetabelis pole, on eraldi open, kus nemad võivad samuti proovida vajalikku summat saavutada.  Isegi kui punkte täis ei saa, võib juhtuda, et saad koha järgmise aasta esiviiekümne seas, mis annab automaatselt pääsu järgmise aasta openile. Seal on näiteks need, kel vigastuse tõttu on aasta vahele jäänud, kes on napilt napilt esiviiekümnest väljas, või kes esimese openiga vajalikke punkte kokku ei saanud. . Neile, kel vajalik punktisumma koos, järgneb meistrivõistlus. Selle aasta esimesel võistlusel oli Laura vanuseklassist 48 võistlejat, neist umbes pooled said edasi. Nende seas, kes vajalikke punkte täis ei saanud, lähevad 20 parimat edasi turniirile, mis on tähtsuselt teine võistlus peale meistrivõistlusi. 

Uued reeglid toimivad hästi mandril, kus erinevad uisuklubid saavad käia erinevatel võistlustel, ja saavad kogemustepagasit kasvatada kuid muudavad saartel uisutamise kallimaks. Kui varem piisas sellest et võistlesid maakonna siseselt siis nüüd tuleb mandrile lennata et koht saavutada. 

Nagu juba öeldud on Laural olnud paremaid ja halvemaid aegu. Eelmine aasta oli tema jaoks raske. 

Esimesel openil jäi meistrivõistluste pääsust 0.5 punkti puudu. Mis omakorda andis loa osaleda järgmises eelvoorus. Ja sealt algas kadalipp. 

Paar tema eakaaslast võitlesid vigastustega. Kahel juhul oli tegu halvasti maandumisega ja sellest tingitud põlvevigastuse ja käeluumurruga. See tekitas teatavat psühholoogilist  pinget. Ühel võistlusel sai oodatust vähem punkte, sest treener oli pannud kavasse rohkem hüppekombinatsioone  kui lubatud.  Ja siis topeltaxel, mis tuli igas trennis ilusti välja kuid võistlustel kipus alt vedama. Tema vanuseklassi pikk tants on üle nelja minuti. Ja tuli välja, et Laura astma jaoks tuli peale kolme ja poolt minutit piir, viimase minuti tantsis ta lõõtsutades. Ühesõnaga pinget igast küljest ja pingemaandajat polnud kusagilt võtta. Algas võistluste jada, kus iga järgmine läks eelmisest  veidi halvemini. Ühtekokku käis ta seitse korda mandril meistrivõistluste kohta püüdmas ja jäi iga kord napilt välja. Peale neljandat korda polnud tal endal enam mingit tahtmist minna kuid reeglid on reeglid. Sellega kaasnes muidugi nüri trenn, kus pidi koguaeg ainult ühte ja sama tantsu treenima, mis omakorda kaotas Laura jaoks nii vajalik mängulisuse. Stress, tüdimus, pinged kaaslatega. Meie olime kõrvaltvaatajatena juba valmis , et sel aastal loobub meie tütar uisutamisest. Saime väga hästi aru, miks tippsportlastel on tihti trennis psühholoog ja tundsime sellest puudust. Tagatippu läks astma talve jooksul kontrolli alt välja, Esialgu ei saanud me sellest aru, niiskusega kippus tihti nina rohkem kinni. Kuni asi päädis sellega, et Laura sai keset võistlust oma elu esimese astmahoo. Alates teisest minutist ei saanud kopsud enam õhku. Ta uisutas oma neli ja pool minutit kuidagi ära, kui kehas pole hapnikku, siis ei taha ka muskel töötada, ja kukkus koos viimase poosiga põrandale kokku. Muidugi polnud just sellel võistlusel meist kumbagi kohal. Videost on näha kuidas keset tantsu üks kohtunikest saab asjast aru ja annab märku katkestamiseks, mis tantsu ajal tähelepanuta jäi. Ja ka seda kuidas treener tema juurde jookseb, tal käest kinni haarab ja ta lihtsalt põrandalt minema veeretab.

 See oli meie kõigi jaoks esimene kord, nii et keegi ei teadnud, mida teha. Õnneks oli kohapeal üks emadest, kes on haiglas õde ja kes Laura oma hoole alla võttis, kuni hingamine taastus. 

Võistluse järgselt panime kohe kinni arstiaja, vaatasime üle rohud ja hankisime arstitõendi astma kohta. Mida me varem ei teadnud oli see, et kui on tegemist mingi erakorralise hädaga siis võib tantsu katkestada ja kahe minuti jooksul uuesti jätkata. Võibolla oleks paus poole peal olnud piisav, et sellist olukorda vältida. 

Kõige sellega ei läinud Laura just kerge südamega eelmise aasta turniirile.  Arstitõendit ja tantsu katkestamist vaja ei läinud, kuid peale tantsu tabas teda taas kord hoog. Seekord oli õnneks tervisetöötaja hapnikumaskiga koha peal. Tagantärele pole ma kindel kas tegu oli astma või paanikahooga.  Need kaks asja on omavahel niiehknaa tihedalt seotud. Pole õhku, keha lülitab sisse kõik ellujäämise mehhanismid.

Eelmise aasta lõpetas Laura kõigi hädade kiuste Portugali turniiri kolmanda kohaga, mis pole  üldse paha tulemus, eriti kui arvestada, et Portugali rulluisutajad on maailma tipus. 

Jaanuaris algas uus hooeag ja karussell alustas uuesti oma keerlemist.   Esimene open oli nädal tagasi, Loosi tahtel oli Laura oma vanusegrupi  esimene uisutaja. Vajalik punktisumma 13.5. 

Kava esitamise ajal ei teinud Laura kombinatsiooni viimast hüpet ja asendas ühe piruetti jooksvalt veidi lihtamaga, sest tema hinnangul polnud tal piisavalt kiirust. Tants läbi, istus diivanile teadmisega, et ka seekord ei tulnud välja. Siis kuulis oma hinnet. Hüpped läksid kõik arvesse , piruetid olid kõik korralikud, lisapunkt kiiruse eest ( Laura on kiirem kui enamus tüdrukuid ja paljud poisid, tänu sellele suudab teha keerutusi kauem kui enamik). Lisapunkt ekstra tiirude eest piruetis, kokku 13.75. 

Oh seda õnne. Oh seda kergendust. 

Õnnelik sädin telefonis ja Eva kiljumine kodus. 

Kuid õnn ei kestnud kaua. Nende klubist oli võistlemas tema ja veel üks neiu I. I on hoopis teise stiiliga kui Laura; rahulik, kammitsetud. Tantsib tihti aeglase muusikaga, graatsiliselt. Ei tee liiga palju, aga mida teeb teeb hästi ja saab tavaliselt ka hea hinde.  Nüüd läks temal kõik untsu. Võistluspalavikus unustas I oma skeemi lihtsalt ära. Ja selle asemel , et teha kohustuslikke elemente ja improviseerida jäi ta põrandale seisma, vaatas treenerile otsa ja laiutas käsi. Siis uisutas lihtsalt ringi ja tegi mõne hüppe, kukkus paar korda ja lõpus tegi üksiku pirueti. Tuli platsilt ära  loomulikult nördinult ja jäi lõppkokkuvõttes grupi viimasele kohale. Uisutamine, iluvõimlemine ja veel mõned teised alad on ses suhtes karmid, et sa võid treenida ja sa võid olla hea, aga kogu su saatus on otsustatud nelja minuti jooksul. I polnud sellise situatsiooniga harjunud. Loomulikult ei tundun Laura ennast tema kõrval enam väga rõõmsalt, seda enam, et ta teab oma käest, mis tunne on kui kõik halvasti läheb. 

I polnud sellise situatsiooniga harjunud ja valas oma nördimuse välja kõigile, kes temaga koos. Oli pahane isegi selle peale,kui keegi küsis, kuidas neil läks ja treener rõõmsalt teatas, et Laural on koht meistrivõistlustel olemas aga I peab kahjuks uuesti proovima. Ole siis õnnelik sellise kõrval. Alles siis kui kaks päeva hiljem koju jõuti, sai Laura oma rõõmu välja elada. 

Ja alles siis sain ma aru, et ka õiguse olla õnnelik peavad nad välja võitlema. Kui läheb halvasti, siis kaastunne (võibolla mõnel puhul ka kahjurõõm) on loomulik ja oodatud. Kuid raske on olla õnnelik kui keegi su kõrval mossitab ja teise saavutuse üle heameelt tundma ei õpetata spordis just tihti. Peale kümmet aastat uisutamist jõudsime selgusele, et õigus olla õnnelik on välja teenitud. 

Ja kuigi sõbral läheb halvasti ja sa tunned talle kaasa, ei ole see põhjus, miks sinu õnn peaks olema väiksem. Tema saavutused ei sõltu sinust. Ja täpselt samamoodi nagu me õpetame lastele empaatiat peame me õpetama ka enda üle uhke olemist ja oma õnne nautimist. Sest ka see on eluks vajalik oskus. Nii et laskem aga õnnel õitseda.  Õnn on välja teenitud privileeg.