Rahvusvaheline giidide päev ja aasta kokkuvõte.

 Täna on rahvusvaheline giidide päev. Ja mis on parem kui seda tähistada hooaja esimese grupi ja kohaliku meelikööriga. 

Ja kuna minu aasta algab nüüd, siis on paslik aeg teha 2023 aasta kokkuvõte. 

Juhul kui siin on mõni uus lugeja:

Mina elan ja töötan Assooridel São Migueli saare peal. Alates 2009 aastast olin tööl kohalikus vaalavaatlusfirmas, kus esialgu alustasin piletimüügist, sealt edasi liikusin planeerima ja arveldama. Sealt omakorda merele, isegi jungapaberid said tehtud, ja lõpuks sai minust matka ja jeebituuride giid, vahepeal segamini mõned bussituurid ka. Kokku olin seal firmas tegev 10 aastat. Selle aja jooksul alustas minu abikaasa oma ettevõtet, mis ka turismindusega tegeleb ja mis edukalt kasvab. Jõudsime olukorda kus mõlemad vihtusid erinevate graafikutega tööd teha ja lapsed jäid vaat et omapead ning otsustasime, et midagi peab muutma. Minul oli oma töökohast kerge väsimus peal ja nii sündiski otsus hakata tööle eraisikust giidina, et oleks rohkem võimalik ise oma aega planeerida. 

 

Lõpetasin töölepingu 2020 aasta jaanuaris ja veebruaris registreerisin ennast kui FIE. Mis edasi juhtus , seda teate vist kõik. Ütleme nii, et ma olin esimest korda elus abikaasa poolt ülalpeetav ja hoidsin kahe käega peast kinni. 2021 oli veidi parem aga inimesed reisisid pigem omal käel ja eelistasid rendiautot ning kuskil maja üürida. Õnneks on mul saarel toredaid sõpru, kelle kaudu sain kohaliku omavalitsuse  turismiga seotud programmis tööd ja raha teenida. 

2022 oli see-eest hullumaja. Kõik pääsesid paisu tagant valla j realiseerisid oma lennufirmade ja teiste käest saadud lubadustähekesi. Tööd oli rohkem kui töötegijaid aga keegi ei julgenud midagi eriti pikalt ette plaanida. Nii juhtuski, et suvalisel õhtul võis keegi helistada ja uurida, kas oleks võimalik haiget giidi asendada või järgmisel nädalal grupiga matkata. Nii et minu jaoks oli 2023 esimene aasta kui ma sain tõesti ise oma töötegemist planeerida ja hakkasin aru saama, mis mulle sobib ja kui palju ma töötada tahan ja saan. 

Et siis kokkuvõte

Eelmisel aastal olime perega veebruaris Eestis, nii et sel ajal ei teinud veel miagi. 

Esimene grupp jõudis kohale 24 märtsil ja avapauguks oli kohe kahenädalane matkareis viie saare peal.

Aprilli keskel oli jälle üks grupp kes tühistas ja korraks vilksatas 2021 silme eest läbi, aga selle eest tegin paar ekskursiooni kruiisidele.  Alates 20 aprillist algas tõsine tööhooaeg. Maikuus matkasin 16 päeva ja selle aasta maikuu oli eriline selle poolest et kõik mu matkad toimusid vihmaga. Selle 16 päeva sees polnud mitte ühtegi korda, kus ma oleks täiesti kuivaks jäänud; mõnikord saime kaela 5 minutilise virgutava hoogvihma, mõnikord pooletunnise sulni sabina ja paaril päeval lausa mõnusa sooja lausvihma. Neile, kes plaanivad Assooride reisi mainin igaks juhuks, et see ei ole mitte igal aastal nii, küllap tahtis saar mulle lihtsalt vimkat visata ja pika pausi eest noomida.

Juuni ja juuli möödusid tiheda töö tähe all. Selle aasta üllatus oli see, et augustis oli koguni kümme vaba päeva. Seletus on lihtne, Assoore on tabanud tursimibuum ja hotellid olid eraisikut poolt nii täis, et gruppidele polnud kuskilt võimalik normaalse hinnaga tubasid hankida. Kohapeal ja viimasel minutil maksid hotellikohad 500- 800 Eur öö, kui üldse õnnestus midagi leida. 

Selle eest olid september ja oktoober vaat et kõige töisemad kuud üldse. Aasta 2022 oli mul septembris kolm vaba päeva, siis sain aru, et nii pole mõtet ja 2023 aastaks olin nimelt paar auku jätnud. Novembris kaks gruppi ja krusiisituur ning hooaeg lõppes 6 detsembril väga meeldejääva grupiga. 

Matkasin eelmisel aastal umbes 350 inimesega. Selle numbri sisse ei kuulu laevadele tehtud ekskursioonid.  Peaaegu igasse päeva aastas mahub üks tore klient, nii vahva. Suurem hulk neist olid sakslased austerlased või  Šveitsi päritoluga. Matkatud sai ka norrakatega ning boonuseks olid kaks Eestist pärit gruppi koos väga toreda reisisaatjaga. Juba kolm või neli aasta olen tavaliselt töötanud ka Malta gruppidega, need ei mahtunud möödunud hooajal kahjuks minu ajakavasse, aga sel aastal saab see viga jälle parandatud

Teistel saartel sai seekord käidud nelja grupiga. Kruiisidele tegin ainult viis bussituuri, rohkem ei saanud, sest olin samal ajal kusagil metsas. 

Lemmikfirmaks osutus Mitura oma üksikutele reisijatele mõeldud gruppidega, kellega matkasin kaheksal korral. Nende gruppide omapära on see, et keegi ei tunne kedagi ja kõik tutvuvad omavahel kiiresti ning see loob hästi mõnusa õhkkonna kus kõik istuvad hea meelega koos ja rüüpavad veini või õlut.  Ma pole vist elu jooksul joonud tööl viibides nii palju veini kui eelmisel aastal ja novembri alguses oli mul grillitud tuunikalast villand mis villand. 

Maikuus matkasin ühe toredalt hullu grupiga kolm tundi tugevas paduvihmas. Sadama hakkas muidugi kakskümmend minutit peale seda kui me alustasime ja keegi ei tahtnud tagasi pöörata. Tänu sellele nägin oma lemmikmatkarajal nii palju koski, millest mul tavaliselt aimugi polnud ja millest ma ei teinud mitte ühtegi pilti, sest vihma sadas nii kõvasti, et keegi ei riskinud pildistada.  Samal matkarajal sain ka oktoobris sellise vihma kaela, et mu telefon pani seljakotis olles niiskuse tõttu pildi taskusse ja kaotas ära suure osa mu suvel tehtud piltidest. ( Mulle tegelikult meeldib Assooride vihm.) Kaebasin nalja pärast oma koostööpartnerile, et ta saadab mulle liiga palju vallalisi naisterahvaid ja peaks asja ühe tuletõrjujate grupiga ühtlustama, (Teate küll neid austraalia tuletõrjujate kalendreid, eks?) Ja aasta viimase tööna sain võõrustada gruppi nimega “Rumm ja sigarid”, mis koosnes kahekümnest toredast meesterahvast kes mind nagu printsessi kohtlesid.  Sain teada, et mõnikord võivad reisi peal kaduma jäänud kohvrid maanduda hoopis Brasiilias aga jõuavad sellegipoolest kunagi kohale. Ja esimest korda oma giiditöö jooksul armusin ühte klienti, ilma et ma seda muidugi välja oleks näidanud.  Kuni kolmandal päeval sain aru, et tal on täpselt samasugune mõttemuster nagu mu abikaasal, ehk siis armusin tänu tööle jälle uuesti oma abikaasasse. 

Sain kingituseks jootraha, lilli, veini, saksa õlut, komme, ja kaks ilusat riidest õmmeldud kotikest. Tähistasin oma sünnipäeva Faiali saarel eestlaste grupiga. Pidutsesein teise eestlaste grupiga Faiali valget ööd Ja ostsin koos Eestist tulnud toreda reisisaatjaga endale ühe igavesti ägeda käekoti. 

Ongi vist kõik.