Kolmekümne viies

Elu on nagu on. Mõnikord läheb hästi ja siis tahaks seda kogu ilmale kuulutada. Ja teinekord läheb teisiti.
Vähemalt minuga on selline lugu, et mulle ei meeldi haige olla. Kellelegi vist ei meeldi.
Ja siis on selline aeg, kus tahad pigem istuda ja mõelda ja oma keha kuulata, kui seltskondlik olla. Ma lihtsalt ei viitsi noogutada ja naeratada ja kõigile öelda, et oi jah, nüüd on mul juba palju parem, kui samal ajal ei jõua isegi moosipurgi kaant lahti keerata ja põrandapühkimine käib ilmselgelt üle jõu.
Ma ei tea, kuipalju kordi ma esimeste kodusoldud päevade jooksul enese saamatuse peale vihastasin. Loomulikult on hea kodus olla ja laiselda aga kui laisklemise ajal kuskilt koguaeg valutama kipub ja ise endale neid mõnusaid laisklemisetingimusi luua ei saa, siis on jama. Tänan, aga rohkem ei soovi.

Operatsioon muide läks hästi, isegi toredasti. Ehkki jah...

Mina nimelt usun energiasse. Ja usun ka seda, et noaga vahelesegamine ei ole inimese energiale hea. Esimestel päevadel oligi seepärast selline tunne, et midagi on nüüd jäädavalt teisiti, kaotasin "süütuse" ja tagasipöördumist enam ei ole.
Arutasin mõttes, kuivõrd sõltuvad me siiski oma kasvatusest ja kultuurist oleme. Ma võin ju suure suuga kuulutada, et usun "posijatesse" või vanasse hiina meditsiini ja nõelravisse, aga kui häda käes, siis ronin ikkagi "paha läänemaailma" arsti juurde. Ja tegelikult on mul kohaliku kuulsamat posijat raske uskuda, sest olen temaga elus veidi teistsuguses situatsioonis kohutnud ja siis oli ta hoopis keegi teine. Igasuguste alternatiivsete võtete kahjuks mängib ka nende maksumus, mida "paha lääne" haigekasse ei kata. Niisiis, asi lahti seletatud.

Operatsioonipäeval saatsin Paulole sellise sõnumi: "Tänapäeva meditsiin on nagu mingi fanaatiline usulahk ja kirurg on kohalik jumala esindaja". Kogu tegevus on üks suur rituaal. Enne haiglasse minekut kannad hoolt, et vales kohas karvu ei kasvaks. Siis jood mingit halba vedelikku,mis peaks organismi puhastama ja siis on punkt kus enam söödavaid-joodavaid asju suhu panna ei tohi. Siis on punkt, kus pead ennast igalt poolt eriti hoolega pesema ja desinfitseerima. Siis on punkt kus pead kõik oma kuld-, hõbe ja muud metallesemed ära võtma, kaasaarvatud kummist aga metalkinnitusega juuksekumm. Siis pannakse sulle soor veeni tilkuma, siis pannakse sulle kusekotike voodi külge. Ja siis jäetakse sind lihtsalt ootama. Kõik toimingud sooritatakse ülitõsiselt, kui mitte pühalikult. Ja kuskil kumab läbi mõte, et see on küll lihtne operatsioon, aga alati võib miski halvasti minna.
Kui mina suudaksin mõnda usku nii tõsiselt võtta, siis oleksin õnnelik usklik.

Hirmutasin selle sõnumiga Paulo vist piisavalt ära, sest kui peale operatsiooni silmad lahti tegin, siis esimese asjana nägin teda. Ja minu voodi kõrval püsis ta terve selle pärastlõuna, hoolimata sellest, et ma suurema osa magasin ja kui ärkasingi, siis pobisesin midagi mõtetut. Hiljem pidin veel üle küsima, kas ma rääkisin temaga ikka portugali keeles, sest unes olin selle täielikult unustanud ja nägin kolma ööd eestikeelseid unesid, kus püüdsin paaniliselt portugali keelt meelde tuletada ja sõitsin millegipärst kogu aeg rongiga.
Aga nüüd on see möödas ja ma olen tagasi. Tunnen jälle huvi, kuidas teil läheb ja jagan ka oma elu.
Järgmise kirjani.