Meil on siis praegu karmid reeglid. Karmuse aste sõltub sellest kus elad. Saare peal on kuus valda, kuuest kahes on koolid suletud, mujal alustasid lastaeaiad ja algkoolid eelmisel nädalal uuesti ja sellest nädalast läheb kõik see mees jälle kohale. Samuti on neis kahes vallas komandanditund. Nädala sees lõpeb siblimine alates kella kaheksast, nädalaõpus peab juba kolmeks kõik siblitud ja sahmerdatud olema.
Ka meie elame ühes neist maakonnas ja kuna nüüd peab nädala sees koguaeg kodus arvuti taga istuma, kasutame siis kui vihma ei saja võimalik, hommikupoolikut kuidagi aktiivselt ära. Sel laupäeval oli üle hulga aja kuiv ja tuulevaikne, isegi päike paistis. Otsustada oli kerge, lähme randa. Seal saab Taavi rulatada, selle jaoks on spetsiaalne rada, hiljuti ehitati uus lahe liumägi, mida Eva polnud veel proovinud ja kes tahab saab joosta, võimelda või reketit mängida. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi nii et igaks juhuks võtsime mina ja Eva ka ujumisvarustuse kaasa.
Mis kaasas, seda peab kasutama, sumasime vette, kastsime ennas küll ainult korraks ja ülikiiresti märjaks, selleks ajaks oli juba veidi tuuline ja jahe aga kui veest välja jooksime, tegi Eva avastuse. Lainepiiril hulpis midagi valget, mis nägi välja nagu pooleldi söödud kala, kes veel liigutas. Veidi lähemal nägime, et asjal oli palju jalgu, mida ta suure hoolega siputas. Korjasime loomakese üles ja tõdesime, et kumbki ei teadnud, kelle või millega tegu. Nägi välja pooleldi vähk, pooleldi krabi ja hiljem keegi kommenteeris et hoopis nagu mandavoska. Kui seda olendit ka Paulole ja teistele näitasime ei teadnud keegi midagi. Pildistasime ja patsutasime teda jupp aega, sealjuures panime tähele, et nii kui see, mida meie arvasime peaks, aga mis hiljem osutus tagumikuks, sattus liiva lähedale ja mingi ääre vastu, asus loomake end kiiresti liiva sisse puurima . Eva kui igikestev loomakaitsja otsustas, et peame talle sobiva koha leidma. Kõndisme ilusasti vette ja panime ta laintepiirile kivi kõrvale. Samal ajal kui tema kaevus tuli laine, lõi vastu kivi, pööras end ümber ja kihutas ilusasti üle meie jälle merre tagasi, tõstes eluka uuesti vette hulpima. Ajasime teda taga, saime kätte ja viisime veidi rohkem kalda poole kus loom ennast ilusasti kiiresti liiva sisse puuris ja ära kadus.
Õhtul kodus panin pildi Fb-s üles, kuna enamus mu ekskolleegidest on merebioloogid, küsisin nende käest, millega tegu. Ja siis läks lahti. Mitte keegi EI TEADNUD... Esimese pakkumise tegi hoopis minu nüüdseks juba Rootsis elav kolleeg, kes arvas, et tegemist võiks olla liivakrabiga . Järgnes elav arutelu mille käigus jõusime lõpuks selgusele et tõesti tõesti, kuigi vaalade täid on üsna sarnased on tegemist siiski just liivakrabiga. Kes elutsevad tavaliselt ( aga mitte väga tavaliselt leitud) vahemeres või Aafrika rannikul. Assooridel haruldane leid. Koguni nii haruldane, et keegi mu tuttavatest pole midagi sellist varem näinud. Küsiti kohe, et miks ma ei mõõtnud ja kaasa ei võtnud, et piirituse sees säilitada. Seda kõike laupäeva õhtul ,kui inimestel on pere ja elu... Nii et jah, bioloog on alati bioloog.
Ja mina tegin terve laupäeva köögis rõõmutantsu. Rõõmutantsu, sest mu laps oskab enda ümber näha ja oskab olla uudishimulik. Sest ta viitsib küsida ja hoolida. Ja sellepärast, et nägime oma silmaga midagi haruldast ja vaatamisväärset. Sest kõik on meie ümber ju olemas aga mitte kõik ei oska vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar