Hullud kanad ja loomaaed.

 Viimane kord kui koolituse läbiviija küsis , kas mul arvuti kaamera ei tööta, vastasin ma talle:

- Mul on siin kodus momendil mees, kolm last, neli kassi ja merisiga ja igaüks neist võib suvalisel hetkel kaamerasse ilmuda , nii et ma arvan, et õpperahu huvides on parem kui kaamera on välja lülitatud. 

Tegelikult on meil isegi rohkem loomi. Kõige pikemat aega on meil olnud Simba, meie kollane bokseri moodi koer. Tõime varjupaigast, oli teine ukse tagant leitud ja kui meie sinna läksime, siis istus nina vastu puurivõret ja värises. Sõbralik, lastearmastaja koer hullult suure hunniku energiaga. Tema on õnnelik kui temaga mängitakse ja kui ta saab pärast sulle sülle istuda. 

Siis saime endale Bela, see on Paulo koer, must, pruunide triipudega. Siis kui endale koera otsisime, oli varjupaigas üks emane S. Migueli karjakoer oma kutsikatega. Paulole on need koerad alati meeldinud, kuid kuna nad on karjakoerad, siis peavad nad väga hästi õpetatud olema ja enamasti on nad ühe peremehe koerad, nii et täiskasvanud koera lastega perre võtta oleks risk. Kuid just sellest pesakonnast tõi Paulo Bela meile järsku koju. Bela on tark ja hästi rahulik lastega, kuid Simbaga kehtestas kohe piirid. Mängida võib, kuid ennast väntsutada ei lase. Ja tal on tugev jahiinstinkt. Umbes nagu multikates kus rebane näeb jänese asemel autamaatselt praadi. Bela ei suuda kanadest, tuvidest või rottidest mööda vaadata. Kui teab , et on pahandust teinud, siis viskab ennast pikali, ajab neli käppa taeva poole ja palub andeks. See on eriti tülikas kui ta ennast väravast välja pressib ja siis kui me kohale jõuame, ennast keset autoteed pikali viskab. Ainuke võimalus on ta käppasid pidi tagajalgadele keerata ja esikäppadest kinni hoides või süles koju tuua. 

Koerad elavad väljas. Mingi hetk andsime laste survele järgi ja otsustasime endale (jälle ) kassi võtta. Varjupaigast tõime kassi kaks korda, mõlemad surid esimese nädala jooksul. Siis leidsime ühe  piknikuplatsi jäetud kassiema koos poegadega, Meie tõime ühe koju, naaber tõi teise, piknikuplatsi koristaja toidab seda kassiema  koos kahe juba suure pojaga siiamaani ja kohalik varjupaik organiseeris steriliseerimise. Riscas oli esialgu reserveeritud, varsti muutus sõbralikuks, kuid kohe oli näha, et ainult toakassi temast ei saa. Suvel polnud probleemi, köögiaken on koguaeg lahti ja meil on suur aed, kus olla. Ootasime , et ta veidi kasvaks para steriliseerida, kuid kui steriliseerimise aeg kätte tuli , kadus ta ära ja tuli tagasi rasedana. Pojad sündisid meie riidekapi põhjas ja Eva oli maailma kõige õnnelikum laps. Ühe kassi asemel oli meil neid järsku 6. Kui pojad kasvasid, hakkasin ma neid laiali jagama.Peale kahte esimest teatas Paulo, kes oli aastaid väitnud, et tema ei ole kassiinimene, et need ülejäänud võiksid meile jääda. 

Hetkel on meil kassiema Riscas (maakeeli Triibu), kõige iseseisvam neljast, tuleb ja läheb kuna tahab, kui kodus, siis armastab paid ja süles istumist. Joia (Juveel), tema tütar, kõige hellem ja sõbralikum neist neljast, laseb endale riideid ja lilli külg riputada, elaks meeleldi ainult süles.  Amadeu, kelle hüüdnimi beebina oli tank, sest ta oli kõige suurem ja kõige ahnem.  Kui süüa anti, liikus ainult otsejoones, ükskõik kes või mis ette jäi. Samas kõige memmekam, rippus kõige kauem tissi küljes, alati kui Riscas on kodus, magab tema kaisus jne. Kui midagi tahab , siis annab sellest valjuhäälselt teada, olenemata kellaajast. Ja Juri, tema on koer kes sündis kassi kehas. Käitub nagu kuuluks ühte maffiagruppi, topib oma nina igale poole, kakleb kõigiga, üritab koera koha peal magada ja lõhnab pidevalt nagu automehaanik. Käib alati meie sabas kui me väljas oleme. 

 Meil on kaks kukke Olid ajad, kui neid oli neli aga asi kippus liiga riiakaks kätte. Üks neist on suur ja valge-pruunikirju, kellele meeldib seljamassage. Teine on musta-pruunikirju. Tema on üle elanud hulkuvad koerad, kes meil pool kanakarja maha murdsid või minema ehmatasid, on lugematuid kordi teiste kukkedega kakelnud ja tüli norinud ning ise tappa saanud, selle tagajärjel ühest silmast pime. On ühel korral Bela hammaste vahele jäänud ja palja seljaga ning sabata hinge vaakunud. Ma olen kindel et kui siin peak juhtuma mingi suurem katastroof, mis kogu elu saarelt minema pühiks, siis kui sõdurid või mingi muu jõud tuleb, et asja uurida ja meie maia juurde jõuavad, leiavad nad saare ainukese ellujääja; musta-pruunikirju poolpimeda ja võibolla lombaka kuke, kes nende käest süüa nõuab ja neil kannul jookseb. 

Ja siis on meil veel 8 kana, ma ütleks et meil on lausa kaheksa murdjakana. Neile on keegi teinud massipsühoosi, kus neile on sisestatud, et nende elu eesmärk on toidupang. Ükskõik millisel kellaajal aiamaale minna, kui sul on käes pang, oled sa sihikul ja igast ilmakaarest ilmuvad kanad, kes üritavad sind pikali joosta. Me käime aias nagu vanasti kunigad vaeste hulgas. Toidupang ühes käes ja kui enam edasi liikuda ei saa, siis viskad kõrge kaarega peotäie teri paremale või vasakule. Kõnnid neli sammu, viskad uue peotäie ja loodad, et pööbel on nii ametis terade leidmisega, et ei näe kuhu sa lähed. 

Kanakarja sees on üksik part. Pardipaari saime endale niimoodi, et poes olid parajasti pardipojad. Laura küsis isa käest:

-Mis sa arvad kui me endale pardid võtame?

Isa vastu:

- Noh seda võiks ju isegi mõelda. 

Laura noogutas ja kõndis poe teise otsa minu juurde:

- Ma küsisin isa käest kas me võime pardid osta ja ta oli nõus, tule aita välja valida. 

Kui lõpuks kahe teadaolevalt emapardiga kassas seisime, arvasime mõlemad, et idee oli partneri oma ja ei hakkanud vastu vaidlema. Nii saimegi endale Daisy ja Suzy, need on muuseas Laura treenerite nimed. Hiljem tuli välja, et vaatamata poe kinnitusele on Daisy hoopis poiss ja tema nimeks sai Daiso. Umbes aasta tagasi läks Suzy ühel ööl lihtsalt kaduma ja alates sellest käib Daiso kanadega ringi ning kui keegi meist on aiamaal küürakil siis tuleb ja kudistab meiega. 

Meil on tilluke akvaarium kahe kalaga, kes olid distantsõppe ajal head silmapuhkajad ja rahustajad, hoolimata sellest pole neil nime. 

Ja meil on meie uus elanik, merisiga Sandy ( Käsna -Kalle orava järgi), kellega me kõik üllatavalt palju aega veedame. Tema lunis Eva endale sünnipäevaks , sest kõik muud loomad olevat juba kellegi omad ja temal pole mitte üüühtegi oma looma.