Ega palju rohkem polegi enam sellest eelmisest aastast kirjutada.
Koolid toimusid vahelduva eduga, kui kuskil oli kahtlus, jäädi koju õppima. Vahepeal oli Taavi isegi paar päeva oma toas "arestis" - toit viidi ukse taha, kui vetsu läks siis maskiga ja puhastusvahendi lapiga, et ukselingid üle lasta, aga see kestis õnneks ainult paar päeva, kuni sõbra testitulemus käes. Ainuke, kellel kool koguaeg käis oli Eva. Meie kohalik valitus otsustas , kui koolis on positiivne juhtum, jääb kogu kool kaheks nädalaks kinni, seda hoolimata sellest, et koolides on maskikohustus ja liikumispiirangud. Nii juhutski, et Taavi - Laura kool, kus on üle 1500 õpilase, pandi kinni kahe inimese pärast, isegi kui neist üks oli juba enne kodus isolatsioonis. Sügisel toimusid Assooride valimised ja üle 12 aasta muutus võimulolev partei. Nädal peale valimisi seisis Eva kooli uksel koolitädi kes teatas, meil on koolis üks positiivne laps, alates homsest on kool kinni. Ega midagi, me juba harjunud, selline uudis tähendab enamasti, et on vaja toidupoest läbi astuda ja lisa varuda, sest lõunat me kodus tavaliselt ei tee. Õhtul kella kümne ajal tuli õpetajalt kiri, uus valisus otsustas, et iga juhtumit hakatakse eraldi analüüsima ja tervet kooli automaatselt kinni ei panda, mis tähendas, et ainult üks klass jääb koju, ülejäänud kobige aga kooli. Mis te arvate, kui paljud vanemad vaatavad peale kella kümmet õhtul oma meili.... peaaegu kõik.
Meie laste pidepunk selle aja jooksul on olnud trennid. Need on kohad, kus saab auru välja lasta, kus on sõbrad ja elurütm. Ja õnneks trennid enamasti ka toimusid.
Meie saime üle 16 aasta nädal aega ilma lasteta elada, sest mina olin kuus päeva karantiinis. Väga huvitav elamus, hommikul polnud meil kummalgi kiiret, äratuskellagi lülitasime välja. Kassid tegid kella tööd niikuinii. Sai aknal kõõludes oma lastega rääkida ja neile shokolaadi akna kaudu tädi poole pilduda. Sai õhtul koos istuda ja rahulikult jutustada. Ja sai äratundmisrõõmu, et me tunneme neist ja nemad meist piisavalt puudust.
Ahjaa, selle unustasin ma ära et Taavil sai juba üle kahe aasta viimasest luumurrust, ja et ikka oma rütmi hoida, murdis ta suvel pöidlaluu. Muidugi niimoodi, et oli vaja opereerida, seda koos testitegemise ja haiglasse jäämisega.
Meie oleme see pere, kus mõlemal kadus praktiliselt töö, õnneks Paulol läks veidi paremini kui mitmel teisel turismifirmal. Canyonig, ronimine , kayak - need kõik nõuavad materjale ja/või giidi, nii et need vähesed turistid, kes siin olid, otsisid tema teenust. Rütm oli umbes sama, nagu siis, kui ta oma firmat alustas ja töö kõrvalt nädalavahetustel oma teenust pakkus. Mina olen oktoobrist saati puht kodune aga samas ei oska ma hästi ette kujutada, kuidas me oleks saanud sel aastal oma pere ja kooli vahet kõike korraldada kui ma oleks pidanud tööl käima nagu varem. Mul on hea meel , et elan riigis kus on olemas riiklik tervishoid ja sotsiaalne kindlustus, sest sissetulek kukkus kõvasti. Ja Assooride valitsus on selles suhtes veel tublim, kui Portugal, neil on piisavalt palju abiprogramme turismifirmadele ja -töötajatele nii et nälga me veel ei jää.
Ka mõned meie otsused on meid sel aastal aidanud.
Meil on kaks autot, mõlemad vanad ja mõlemad vajasid remonti ning kumbki neist ei ole kütuse koha pealt pereautona eriti säästlik. Arutasime, kas remondime, või müüme maha ja ostame (järelmaksuga) uue. Kuna Paulol läheb aeg-ajalt jeepi vaja , otsustasime remontida ja ehk aasta kahe pärast uue auto osta. Praegu seisab auto enamasti kodus ja kütust ei raiska ning pole mingit maksekohustust.
Kuna Eva kasvas suureks , kolisime meie maja alumisele korrusele ja tekkis vajadus all remonti teha ja suurele saalile vahesein ehitada, et Paulo endale kontori ja meie magamistoa saaks. Tegime plaani, kutsusime meistri, küsisime hinnapakkumisis ja siis jäi asi koroonakriisiga soiku. See suur saal on olnud meie päästja vihmaste ilmadega. Siin on tehtud sporti, on tantsitud, on kogu perega mängitud, on harjutatud rulluisutamist ja rulasõitu. Vahepeal oli keset saali isegi võrk üleval , et saaks õhupallitennist mängida. Ilusate ilmadega on meil aed ja koerad, nii et isegi ilma suue liikumisulatuseta ei hakka meil igav.
Ja muidugi oli tähtis ka see, et saime jõulud koos Paulo perega veeta, samal ajal kui mandri peal kehtisid juba paljud piirangud.
Nii et olime valmis uut aastat alustama, tulgu mis tuleb.
Ja kuna kokkuvõte sai nüüd otsa, siis muutuvad ka minu sissekanded päevakohasemaks ja aktuaalsemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar