Hirmsasti tahaks jõuludest kirjutada, aga võtan selle siis ette, kui pildid ka käepärast on.
Aga hilinemine.
Juba kaks korda viimase kahe nädala jooksul oleme me hiljaks jäänud täiesti jaburatel põhjustel. Esimene kord oli laupäeval, kui pidime minema minu jõulupeole. Kõik ilusti valmis ja isegi õigeaegselt, kui järsku avastame, et aiavärava taha on ilmunud emane hundikoer. Preili vaatab läbi aia Pluuto poole ja keeldub meie õssitamisele vaatamata jalga laskmast. Pluuto vaatab särava näoga vaheldumisi preili ja meie poole, justkui näidates, et noh, mis te veel ootate, tehke see neetud uks juba ükskord lahti.
Kõik oleks muidu korras olnud, aga meil on aiamaal kanad ja üks nendest oli aedikust välja pääsenud ja preili tõmbas tal tiivast mõned suled välja, enne kui kana uuesti pakku pääses. Pluuto arvates võis külaline muidugi teha, mida aga heaks arvas, peaasi, et ikka emane on. Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna paari maja kaugusel elavate naabrite ukse taha ja küsida, et ega nende emane hundu kadunud pole. Neid polnud muidugi kodus aga viis minutit hiljem, kui kahekesi igasugu koeratõrje süsteeme nuputasime, nägime saabuvat autot. Oligi nende koer, tulidki järgi ja viisidki minema. Aga meie jäime hiljaks mis hiljaks.
Täna läksime minu ja Lauraga hambaarsti juurde. Hiljaks jäämas veel ei olnud, aga kergelt kiire oli juba küll. Viimasel külatänaval seisis kõnniteel porgandpaljas kahe- või kolmeaastane poiss. Kuna sealsamas on paar maja, oletasime, et ju ta on oma maja ukse ees ja sõitsime autoga edasi, Kui tema kõrvale jõudsime, astus poiss järsku sõiduteele ja sirutas käe meie poole. Paulo põikas autoga kõrvale, kiirus oli juba poissi silmates minimaalseks kahanenud. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime korraga, et nii me seda asja jätta ei tohi. Astusin autost välja ja vaatasin ringi, ühtegi täiskasvanut ei paistund kusagilt. Poiss oli porgandpaljas ja kintsud tagant pruuni ollusega määrdunud. Kükitasin tema ette maha ja küsisin, kus ema, poiss näitas käega ebamäärases suunas, siis ütles - vanaema - ja näitas käega uuesti mingis teises suunas. Kratsisin veidi kukalt, ühelt poolt tiksus kõrvus kell, teiselt poolt sain aru, et siia seda poissi ka jätta ei saa. Korraks mõtlesin poisi isegi autosse istuma panna, aga pruun ollus oli kahtlaselt sedamoodi nagu oleks see tagumikut pärit ja mine tea, hiljem veel süüdistab keegi mind lapseröövis.
Küsisin jälle poisi käest, kus su kodu on. Poiss näitas käega ühele kõrvaltänavale, võtsime üksteisel käest kinni ja hakkasime selles suunas astuma. Jõudsime viimase majani, poiss lipsas rõõmsalt aiaaugust sisse ja hakkas koeraga jutustama, mina koputasin uksele, keegi ei vastanud. Kõndisin nõutu näoga maja ees edasi tagasi, Paulo oli selle aja peale juba autoga ka tänavale jõudnud ja hakkas naabritega juttu tegema. Järsku teatas poiss rõõmsalt, ema ja hakkas uhe läheneva lapsevankriga naisterahva poole jooksma. Paulo jõudis lapsega samal ajal ema juurde ja teatas, et me oleksime äärepealt ta lapsele otsa sõitnud. Ema vaatas selle poisile otsa, küsis, mis sa väljas teed, haaras tal käest kinni ja astus meist välja tegemata edasi kodu poole.
Ja meie jäime oma arst juurde jälle pool tundi hiljaks.
