Oi, palju asju juhtus kohe.
Kõige pealt oli ju Helloween ehk hingedeöö.
Taavi nõudis, et sel aastal tahab tema minna ka kommi küsima, aga selleks on ju kostüümi vaja.
Järjekordne nõudmine oli, et tema tahab olla nahkhiir.
Me mõlemad ei ole eriti poest ostetud kostüümide fännid, niisiis nuputasin õige pikka aega, kuidas nahkhiirt teha. Idee sain muidugi internetist
http://jas.familyfun.go.com/crafts?page=CraftDisplay&craftid=10275
oh, ei oska ikka seda linki õigesti panna.
Aga noh, poest ostsin kõige odavama vihmavarju, lammutasin selle laiali, mustast kartongist lõikasin kõrvad ja siis õmblesin pooleksmurtud vihmavarjukatte ühe musta (õnneks kapuutsiga) pusa külge. Kõrvadele ja tiibadele joonistasime Taaviga valge korrektoriga " sooned" peale, mustad püksid jalga ja oligi valmis. Hind kokku umbes 4 eurot. Hästi armas sai ja Taavi oli üliõnnelik. Laurast tegime vana pitskardina abil kummituse ja nii me siis käisimegi uste taga komme lunimas. Laural see valge emme heegeldatud korv ka veel näpu otsas. Kaks armsat kolelooma. Kahjuks väsitas see kommilunimine neid nii ära, et pilti sai ainult magavast nahkhiirest. Aga selle eest arutame nüüd Pauloga juba teist päeva, kui palju komme üks laps ikka päeva jooksul süüa tohib.
Ja siis eile juhtus veel see, et Laura kukkus endal otsaesise lõhki. Meil on ju ehitusjärgne õu. Paulo on küll hoolega kõik naelad, traadijupid, klaasikillud ja muud ohtlikuna tunduvad asjad ära ellimineerinud. Aga muru asemel on meil selline liiva-mulla-kruusasegune maa. Ja eile libises Laural lihtsalt jalg ja kukkus näoga vastu maad. Õnnetuseks jäi otsaaesise alla üks pisike aga terava nukiga kivi, mis siis ühe pisikese aga küllalt sügava augu tegi. Otse loomulikult hakkas sealt kohe verd lahmama. Laura ise ehmuski selle peale ära, et käsi sai pead katsudes veriseks.
Paulo haaras Laura kohe sülle ja tõi tuppa, kus ma süüa tegin. Minu esimene mulje oli, et Laural jokseb ninast kõvasti verd ja Laura ise näitas (verist) käeselga kui haiget kohta. Aga lasi ilusasti näo ära puhastada ja isegi haava lubas õrnalt katsuda. Lihtsalt puhastasime siis selle jooksva vere ära ja desinfitseerisime augu koduste vahenditega. Õnneks on see haav nii pisike, et arsti juurde polnud mõtet õmblema minna, õmblusarm jääks ilmselt suurem kui haavaarm. Ja see muhk ja muhusisene lohk mõlemad jäävad ilusasti tuka alla peitu. Ainult riideid tuleb ettevaatlikult üle pea tõmmata ja Laura ei luba otsaesist puutuda. Nii et tegelikult suhteliselt õnnelikult läinud kukkumine veel.
Ma olengi juba jupp aega oodanud, et keegi midagi jalga astub või vasaraga näpu pihta lööb või õigest kohast mööda saeb, sest Taavi on ikka väga kõva ehitaja. Ja loomulikult peavad tööriistad ikka päris olema. Õiendavad siis issiga kahekesi. Samas Laurale lihtsalt kohe meeldib rohkem söögitegemine ja koristamine ja pesu pesemine.
Ja Pluuto pole ikka veel tagasi, me juba muretseme ja vahime kaheksi aknast välja ja teeme autoga mööda küla tiire. Kui kaua võivad kesta ühed koerapulmad?
Side lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar