Neljateistkümnes sissekanne.

Jälle on hulk aega mööda veninud - lennanud. Ja varsti ongi juba jõulud käes. Aga enne veel pool novebrit ja detsembrit.
Uuendan veidi vanu uudiseid:

Sõstrapõõsas otsustas peale seda, kui lehm ta paljaks sõi, et temal on nüüd talv. Ehk siis ei viitsinud enam uusi lehti ajada, vaid jäi niisama kuulama. See võib isegi hea olla, sest eelmisel aastal tundus ta veidi kõhklevat selle puhkamisajaga. Lehed ajas maha alles jaanuaris ja siis oli kevadel pikalt paljas. Igatahes varred on rohelised. Eks ootame, mis ta kevadel teeb.

Pluuto on tagasi kodus. Olime küla peal tublisti levitanud , et me oma koera taga otsime. Ühel päeval oligi siis üks poiss ukse taga teatega, et tema naaripoisil on just meie koer kodus, aga poiss ei taha teda enam ära anda. Paulo isa, kes poisiga rääkis, läks asja uurima ja leppisid perenaisega kokku, et Paulo õhtul läheb koerale järgi. Tõi teine siis Pluuto tagasi koju. Pluuto oli selle nädalaga hirmus kõhnaks jäänud, peas ja kaelal puremisjäljed, üks tagajalg samuti läbi puretud. Oli madalam kui muru ja nägi välja nagu vana koer. Oli karistuseks kaks pëva ketis ja käparavis. Siis panid Paulo ja isa uuesti võrgu aia otsa, seekord lõikasid lausa suure roosi maha ja kindlustasid kõik korralikult ära. Pluuto oli pool roosi juba niikuinii ära murdnud ja eks ta ajab ennast juurest uuesti. Vähemalt praegu on Pluutol täielik huvipuudus, mis väljaspool aeda toimub, isegi aiamaale ei viitsi minna, aga enam me ennast petta ei lase. Mõtleme vaikselt talle seltsilise otsimise peale, eks näis.

Ja rohkem polegi järgnevaid uudiseid. kui siis ainult see, et ma suutsin lõpuks ometi majal kõik aknad ära värvida ja sel laupäeval paneme kööki plaadid (HURRAA) .
Side lõpp.