Kuueteistkümnes sissekanne.

Vaatasin täna Eestimaa lumiseid pilte ja ei tea kust tuli tohutu koduigatsus.
Meenub keskooli aeg, kui pidin igal päeval viis km koduni vantsima. Elu parim trenn ja vaba aja veetmise viis. Juba siis armastasin tuisuseid õhtuid. Tuult, mis vastu nägu puhus, nii et kohati raske hingata. Naha kirvendust näol ja üksi maailmas olemise tunnet. Seda, kuidas tuisk kaugelt paistavad tuled hägusakas ja ümmarguseks teeb. Talvel on isemoodi lõhn, selline külma vee ja puhtuse lõhn. Samas juba veebruarituuled hakkavad veidi teisiti lõhnama, on tormakamad ja märjemad ja kannavad endas ootust ja talve viimast raevukat pingutust võimul püsida. Kui mitu korde tekkis kiusatus maha istuda ja ära külmumist proovida; ei, mitte väsimusest, lihtsalt tahtmisest ilma sisse sulanduda, muutuda osaks tuisust ja pimedusest. (Kõlab nagu oleks ma depressioonis olnud, aga ei, see on pigem õnnelik kõiksusetunnetamine ja -iha) Kui ilus on kuuvalguse peegeldus lumel ja kui vaikne võib olla üks talveöö.....
Ja siis veel see hetk,kui koju jõuad ja saapad lumest puhtaks kopid ning hakkad riideid seljast koorima. Soojus mis kõigepealt ninna tungib ja siis vaikselt vaikselt riiete alla pugema hakkab. Nägu, mis mõnusasti õhetama hakkab ja kui oled korralikult külmetanud, siis tasapisi märku andev valu varvastes (isegi sellest tunnen praegu puudust). Küdev ahi õhtul ja talvised ahjukartulid ning teised ahjutoidud. Ja siis veel see, kui õhtul ja öösel on olnud tuulisem või külmem kui arvestatud ja hommikul ärgates on tuba selline veidi karge nii et kargad voodist välja ja surud selja vastu ahju. Rootsis elasime nädal aega mägionnis, kus wc oli õues. Juba seal teadsin, et see on romantiline ja mõnus, mitte tüütu ja külm.
Ja jõuludest ma parem ei räägigi, muidu ei lähegi koduigatsus enam üle.
Õnneks on mul olemas üks salaravim. Täna õhtul ostan poest kaasa pudeli veini, raiskan ära ühe oma hinnalistest hõõgveini segudest. Kui keegi on mõelnud mulle kingitust teha, siis siin on vihje, mul on veel vaid kaks pakki hõõgveinisegu. Istun oma abikaasa juurde diivanile ja lihtsalt olen koos temaga. Seda muidugi juhul, kui lapsed ilusasti magavad. Kuulan väljas tuule lõõtsumist(Meil siin torm) ja tunnen rõõmu oma perest ja oma kõige kallimatest inimestest.
Mõtlen Mari peale, kellel on täna sünnipäev ja meenutan teid kõiki.
ARMASTAN TEID VÄGA-VÄGA.
Ilusat talve teile kõigile.