Tere jälle. Seekord on vahepeal nii palju asju juhtunud, et parem on need eraldi üles kirjutada, seepärast kohe mitu sissekannet.
Ma ihun vaikselt nuga ja hammast ja mida kõike veel meie naabri mullika suhtes. Kokkuvõttes on tema tekitatud kahju järgmine: pooled maasikataimed pealt ära söödud, juba mainitud sõstrapõõsas, mis siiski vist ellu jääb, meie sel aastal olematu kõrvitsasaak, sest lehmad leidsid, et kõrvitsad maitsevad paremini kui vana hein. Seepeale pidas Paulo naabriga ühe vestluse ja see omakorda lubas, et enam lehmi sinna ei pane ja on veidi ettevaatlikum. Sealt edasi on kahjud rohkem juhuslikumat laadi, tekitatud siis kui lehmad oma aiast meie juurde murravad. Nende hulka kuuluvad paljaks söödud apelsinipuu, just see kõige noorem ja lootustandvam. Värskelt istutatud ja seejärel ära tallatud maguskartul, ja siis veel viimane kahju, mis mind nuga ihuma pani.
Nimelt tõi jõuluvana mulle ühe supertoreda kingituse – Anona taime (eestikeelset nime ei suuda nagu ikka meelde tuletada, aga küsige Tagla käest, tema teab). Selle taime pärast pidasin veel suure lahingu terve Paulo perega. Nimelt ei uskunud neist keegi, et labidaga on võimalik auku kaevata. Kõigepealt oli Paulo isa, kes viisakalt umbes viis korda abi pakkus, seejärel ema, kes samuti arvas, et kaevamine tuleks ikka meestele jätta. Ja lõpuks isegi Paulo, kes küll targu vait oli aga 15 min hiljem (kui mul loomulikult auk juba valmis oli) selle hiigelkõplaga, mida siin kaevamiseks kasutatakse, mulle “appi” tuli. Igal juhul sai puuke ilusasti istutatud ja paistis hästi kohanevat. Ja siis paar nädalat hiljem avastasime ta lihtsalt pooleks murtult. Ma olin kohe nii vihane, et saatsin üsna mitu krõbedat sõna naabri aia suunas. No aru ma ei saa, mille kuradi pärast on vaja 100 meetri pikkuse ja 10 meetri laiuse maa peal kahte mullikat pidada. Tegemist on nimelt minu kohaliku lemmikpuuviljaga, ja tähtsusetu pole ka see, et see istik oli siiski ju ostetud. Ja kuna tegmist oli kingitusega, siis on vähemalt minu jaoks selle puu väärtus lehma omast lausa viis korda suurem. Nii, et kui mina ja lehm peaksime järgmisel korral meie aias kohtuma, siis ma oma tegude eest ei vastuta.
Üks hea asi on siiski ka. Tänu naabri aias asuvale elektrikarjusele ei kipu Pluuto enam mitte üks põrm üle müüri hüppama. Seal mingi nähtmatu käsi karistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar