Meil on majas ajutine elanik. Üks Paulo onupoegadest on meie juures asumisel. Tegemist on paljulapselise perega, kus vanemad surid. Nii et kõik 7 last on üles kasvanud lastekodus. Kõne all olev isik elas hiljem aastaid koos ühe vanema daamiga, kellega neil olid väga head suhted. António kutsus daami emaks ja viimastel aastatel hoolitses tema eest. Kahjuks ema suri, jättes Antoniole maja, kus elada. Üksi ei ole kerge kellelgi ja mõned inimesed taluvad üksi olemist halvemini, kui teised. Nii otsis António endale üürilise. Algul tundus kõik ilus, kuid hiljem osutus üüriline narkomaaniks. See ja veel paljud teised probleemid tekitasid piisavalt stressi, kuni ühel päeval töö juures António plahvatas….
Ülemus nõudis loomulikult seletus ja disiplinaarset protsessi. Kõige selle juures leidus aga kolleege, kes siiralt huvi tundsid, mis lahti, António ära kuulasid ja teda ka aidata otsustasid. Nüüd on António päeval haiglas psühholoogi juures ravil, ööd veedab meie juures ja keegi kolmas üritab tema üle pea kasvanud üürnike majast välja tõsta ja seal ka remonti organiseerida. (Maja kuulub ametlikult linnale)
Mis mind selle loo juures kõige rohkem hämmastab, on kolleegid. Kui tihti me tegelikult kedagi aitame või üldse märkame. Hea on teada, et eksisteerivad sellised head inimesed, kes viitsivad ka teiste pärast vaeva näha. See juhtum värskendas minu järjekordselt kõikuma löönud usku inimeste headusesse. Igas päevas võib tõesti leida killukese imet.
Ja veel, kui palju meil on inimesi, kelle juurde võime tõelises hädas minna ja kes tõesti aitavad. Perekond… ja edasi… António on tegelikult õnnelik inimene.
Tänusõnad siinkohal kõigile, kes on mingil hetkel minu jaoks olemas olnud. Nimekiri tuleks pikk aga küll te ise teate. Teete mul südame soojaks, kui teile mõtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar