Kolmekümnes

Natuke aega tagasi rääkisin siin muutuste vajadusest. Noh ongi nüüd muutused käes, ja veel millised. Alates esimesest juulist olen töötu. Leping lõpeb ja uuendamisele ei kuulu. Portugali seaduste järgi kuuluksin ma järgmise lepinguga juba firma põhitöötajate hulka ja leping muutuks tähtajatuks, mis omakorda tähendaks, et kui firma meist lahti tahaks saada, peaks ta juba hakkama igasuguseid kompensatsioone maksma. Ja vähemtähtis pole ka see, et meie saime oma töö eest väga head palka. Nüüd tulevad müüjate asmele kaks uut inimest, kes saavad miinimumi pluss müügiprotsendid, mis vähendab igakuiseid kulusid üsna märkimisväärselt. Sellist varianti, et kandideerime kohe uuesti ja teeme uue lepingu uute tingimustega, portugali seadus ei luba. Ja tõttöelda ma ei tea, kas ma oleksin nõus sellise töögraafikuga miinimumpalga eest töötama. Vanast peast hakkab inimene rohkem valima.
Esimest korda selle viie aasta jooksul, mis siin elatud, olen nüüd ametlikult töötu. Seisan valiku ees: ühelt poolt oleks ju väga hea kuu või kaks rahulikult töötu olla ja suve nautida. Saaks ehk isegi koos Pauloga puhata. Seda enam, et igakuine majamakse väheneb just praegu 300 euro võrra. Samas on suvel lihtsam tööd leida ja noh, saaks hakata neid pisikesi krediidivõlgu tasa tegema, mis majaehituse ajal vaikselt kogunesid. Ei teagi nüüd, mis saama hakkab. Teen vist lihtsalt nii, et meeleheitlikult ükskõik millist tööd ei otsi aga hoian silmad hästi lahti ja levitan igal pool infot, et tahan tööle.