Kahekümne seitsmes.

Meil käis üks väga ootamatu külaline.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.