Kahekümne kuues

Elades pikalt võõrsil, on minus üha enam juurdunud veendumus, et lihtsalt turitina reisimine ei anna maast ettekujutust. Jah, geograafilises mõistes näeb ilusaid paiku, saab süüa imelike asju, külastada muuseume ja rääkida ehk mõne sõna ka selliste kohalikega, kes ei tööta turistidega. Kuid kuidas on tegelik elu, sellest on turistil väga raske aru saada. Ka assooridele tulles oleks hea teha põhjalikku eeltööd. Mitte et siin muidu ilus ei oleks, mitte ilmaasjata ei nimeta turistid Assoore paradiisiks. Lihtsalt siinne kultuur on võrratult rikas ja vähemalt eestlasele huvitav ja eriline.

Kaks nädalat tagasi toimusid Ponta Delgadas siinsed suurimad ja Portugalis suuruselt teised religioosed pidustused – Santo Cristo. Pidustuste keskmes on puust Kristuse kuju, mis on Paavst Pontificius´e (Loodan, et tõlge on õige) kingitus siinsele esimesele nunnakloostrile. Kuna klooster asus suhteliselt kaitsetus kohas ja oli seetõttu pidevalt piraatide rünnakuobjektiks, siis ajapikku see hüljati ja nunnad asusid ümber erinevatesse kloostritesse. Kuju otsustati tuua Ponta Delgadasse.

1700 aastal raputasid saart mitmed maavärinad, mis ei tahtnud lõppeda. (Vaata ka sissekannet romeiroste kohta). Lõpuks otsustati korraldada protsession, milles paluti Jumalalt halastust ja pattude andestamist. Protsessiooni eesotsas oli Santo Cristo kuju ja protsessioon liikus kirikust kirikusse lauldes ja palvetades. Teel ühest kirikust teise kukkus kuju müstilisel kombel maha, ja seda mitte ühelt või teiselt poolt kandmisalust vaid keskelt läbi. Kohalolijad panid seda muidugi imeks, lähimal vaatlusel selgus ka see, et kuju ei kannatanud praktilielt mingit kahju. Loomulikult tõlgendati seda juhtumit kui taevaisa märguannet. Kuju pesti hoolikalt, paigutati uuesti alusele ja jätkati teekonda kuni protsessiooni lõpuni.
Alates sellest ajast on vastavale kujule omistatud imettegevat võimet. Kui peres on keegi haige või kui seistakse suure probleemi ees, siis palvetatakse Jumala poole ja tehakse lubadusi Santo Cristole. Ja pidustustuse aeg ongi siis lubaduste täimise aeg. Kes on lubanud protsessiooni paljajalu kaasa teha, kes tassib seljas viit meetripikkust küünalt, kes veedab öö palvetades kirikus... Igaljuhul on see sündmus omandanud nii kohalike kui emigreerunud Assoorlaste südames väga tähtsa koha. Pidustused kestavad terve nädala.Tänavad on kaunistatud tulede ja lilledega. Kirik on täis värvilistest lampidest moodustatud kujundeid. Religioossete pidustuste hulka kuuluvad kujule kingituste tegemine, mis hiljem oksjonil maha müüakse, laupäevane väike ja pühapäevane suur protsessioon, ja loomulikult suur pidu ja laat. Traditsiooniks on tulla kohale jala eelmisel ööl, ükskõik millisest saare otsast Traditsiooniks on ka protsessiooni paljajalu või koguni põlvili läbimine. jne,jne
Turist, kes eellugu ei tea, vaatab ilmselt üllatunult ringi ja mõtleb, et see rahvas on küll hulluks läinud. Ja turiste on siin sel ajal hulgim, kuna enamus emigrante püüab sel ajal siia tulla. Need, kes on asjasse süveneda viitsinud vaatavad imestuse ja imetlusega, mina nende hulgas. Kui esimestel aastatel mõtlesin, et usuhullud, siis mida aasta edasi, seda rohkem on kasvanud minu imetlus ja austus ja võibolla isegi kerge kadedus nende inimeste ees. Peab olema kohutavalt tugev usk, et midagi sellist teha. Ja millessegi nii tugevalt uskuda, et põlvili kolm ringi ümber linnaplatsi teha – see peab olema kohutavalt sügav ja hea tunne.

PS! Et näidata, kui austatud ja armastatatud Santo Criso siinkandis on. Minu meheõde oli lapsena väga hädas astmaga. Ja siis tegid ka minu äi ja ämm lubaduse ja osalesid protsessioonil. Marta on nüüdseks terve noor naine ja äi ja ämm tänavad igal aastal Santo Cristot. Mõlemad minu kolleegid, kes on noored moodsa eluviisiga naisterahvad, andsid lubaduse sel aastal protsessioonil osaleda ja seda nad ka tegid. jne.jne. Pea kõigil assoorlastel on kodus minialtar kujuga. Santo Cristo on keegi, kes on igapäevaselt nende mõtetes ja kõrval. Oma väike kodune versioon Jumalast.
http://www.acores.net/santocristo/galeria.php siin on pildid, mida vaadata.