Kui ei ole surmatõbi...

Mai lõpp ja juuni algus on meie peres üks hädaorg olnud, kolm viiendikku perest olid kas vigased või tõbised või mõlemad korraga.  Alguse sai kõik sellest, kui Paulo konnasilma operatsioonile läks.  Sellega olime arvestanud aga kuna arst on mandrilt ja tuleb ainult iga kolme kuu tagant siia, siis selle ajaga ei olnud midagi teha.Tuli vastu võtta mis aga pakuti. See omakorda tähendas seda , et meie kohaliku suurima kirikliku peo - Santo Cristo  - ajal oli Paulo jalutu. Käisingi siis üksi kolme lapsega ringi, Eva kärus ja kaks käru kõrval. Ilusti saime hakkama aga mul oli tulnuka tunne. Enamast nägi igal pool ühte väikest last kahe vanemaga, mul kolm ainult emmega.

Paulo oli nädala jagu jalutu olnud ja hakkas juba uuesti tasapisi " jalgat´ alla ja kargat´ " saama, kui õnnetus juhtus. 11 mai õhtul saatsime oma suuremad lapsed tädi Marta poole. Meil on õnn olla maailma toredaima tädi omanikud, kelle hoolde võime oma lapsed rahuliku südamega usaldada, tead et nad on rahul ja kõik on tehtud, nagu vaja. Seekord saabus kella kaheksa ajal õhtul ootamatult telefonikõne. Taavi on traumapunkis ja Marta Lauraga sealsamas Taavit saatmas. Mina jäin Evaga koju, Paulo sõitis kohe asja uurima. Veidi hiljem helistas, Taavil käeluumurd. Olid teised rõõmsalt rulluiskudega sõitmas, kui Taavil üks uisk teise taha kinni jäi ja ta betooni peale pikali lendas. Õnnetuseks ei näinud Marta seda kukkumise momenti. Laura aitas Taavi maast üles ja istusid kahekesi pingi peale, et valu üle läheks. Üks meie tuttav, kes ka seal oli, ütles mulle hiljem, et ta arvas et lapsed lihtsalt puhkavad. Umbes kümme minutit hiljem sai Marta aru, et midagi on valesti, kutsus kiirabi ja läks koos Taavi -Lauraga traumapunkti. Kuna õhtusöök oli veel söömata, jagas ta kotis olnud shokolaadi.  Järgnes arstivisiit. Tuli välja, et mõlemad luud pooleks ja paigast ära, vaja opereerida. Ainult et art oli parasjagu teisel operatsioonil, mis omakorda tähendas kolmetunnist ootamist, Selleks ajaks anti Taavile õnneks juba rahustit ja arst noomis Taavit shokolaadi söömise pärast. Ooteajale järgnes omakorda kolmetunnine operatsioon, mille ajal Taavi magas ja kolm täiskasvanut ootasid ja närveerisid. Arstid püüdsid esilagu luu lihtsalt õigesse kohta paigale venitada, kui see ei õnnestunud, siis pidid käsivart opereerima ja pika metalliribaga luu paika panema. Kokkuvõttes olid Paulo ja Taavi teisipäeva õhtuni haiglas, meie käisime neid vaatamas. Süda läks hellaks, minu väikest suurt poissi vaadates, jutustas vapralt mis ja kuidas juhtus, viskasime koos olles naljagi, Head aega kalli juures haaras aga mul kaelast kinni ja nutsime mõlemad veidi.
Peale teisipäeva sai Taavi haiglast koju, kuid hell ja valus oli käsi veel mitu päeva, võttis rohtu ja oli üliettevaatlik. Tasapisi  hakkas oma lahast järjest rohkem liigutama. Häda omakorda selles, et luu vajas lahast ja haav vajas õhku, nii me käisimegi iga kahe päeva tagant sidet vahetamas ja lahast uuesti paigutamas, mis alguses oli hirmus valulik, hiljem lihtsalt tüütu. Mai lõpus uuesti arstivisiit, Taavi läks lootusega, et võetakse sidemed ära ja kõik on nagu imeväel korras, aga kus sa sellega. Tehti pilti ja nenditi, et kõik areneb õiges suunas, tulge kahe nädala pärast tagasi. Kuuendal juunil sai Taavi lõpuks lahasest lahti aga käsi oli nagu lastud varese tiib, paistes, kõver ja valus, kole arm käsivarre siseküljel ja paar niiti veel koorikus tolknemas. Tasapisi on sõrmed ikka järjest liikuvamaks läinud ja täna aitas Taavi mul salatit teha ja suutis jogurtitopsi juba haige käega kinni hoida, samal ajal teise käega lusikat liigutades. Rannet ei saa ikka veel liigutada ja kui Laura mänguhoos vastu puutub, siis on nutt taga. Aga enam ei malda paigal olla, jookseb ringi, käsi kõrval töllerdamas.
 Tema õnnetuseks on kõik tema lemmiktegevused praegu keelatud. Sai ühe trenni võrkpalliklubis kaasa teha, oli hirmus õnnelik, et teda sinna vastu võeti. Nüüd on sellel tegevusel mõneks ajaks kriips peal. Sama lugu ujumisega ja ronimisega või rapelliga. Kõige hullem on see, et just nüüd on see aeg, kus saab kärestikest köiega laskuda, selle nimel ronis ta kodus mööda majaseinu  alla. Ujuda õnneks nüüd juba tohib, lihtsalt kiiresti kroolida veel ei saa.

Paulo enamvähem inimene, Taavi tagasi kooli, jäi Laura järsku haigeks. Viis päeva üsna kõrge palavik ja valus kurk. Meil ei ole ikka veel perearsti ja nii me ootasime, mis juhtuma hakkab. Traumapunkti ei tahtnud esialgu minna, sest sealt saab kohe automaatselt retsepti mingi antibiootikumi jaoks ja muud ei midagi. Viiendal päeval otsustasime, et homme lähme ikka arsti juurde, selle peale oli palavik niuhti kadunud. Kaks päeva hiljem Taavi omakorda palavikus aga tema puhul oli haigus kiirem ja kergem. Ja siis järsku oli Laura uuesti kerges palavikus. Nii ma jooksingi kolme erivajadustega inimese vahet ja ostsin erinevaid kreeme ja rohtusid. Vahepeal juba kirusin, et valige kõik kolm vähemalt ühesugune probleem, siis on kõigil ühesugused vajadused ja ma saan kõik korraga ära lahendada. Kõige selle keskel hoia veel Evat haigetest eemal, mine sa muidu tea.
Aga nüüd - juunis olen tasapisi kõik totsikud ja potsikud ühe kapi peale kokku kogunud ja eile panin kõik rohud ja uhiuue kaelasideme lõplikult paika.

Mida ma selle ajaga siis õppisin;  Ära kunagi kiru, kui arst ei tule sinu juurde piisavalt kiiresti. Sama arst, kes Taavi kätt paika pani, opereeris enne ühte last, kes oli hobuvankrilt alla kukkunud ja kriitilises seisus. Taavi operatsioon algas kella ühe ajal öösel ja kestis omakorda kolm tundi. Kui paljud meist tahaksid sellisel kellaajal töötada.
Kui kogu pere on koos, siis saame kõigega hakkama. Taavi käe pärast olime me kõik mures. Paulo ootas haiglas, mina, Marta ja vanavanemad kodudes. Esialgu olin väga ehmunud ja kurb. Aga kui läksime Taavit haiglasse vaatama, siis tundsin järsku, kui hea on olla viiekesi koos. Isegi kui kõik ei ole kõige paremini, siis kui me oleme üksteisele toeks, saame kõigest üle. Hoolimist ja üksteise hoidmist oli lausa õhus tunda. Lastud vares Taavi kudistas Evaga, Laura tegi ratastooli rallit, issi tukastas tugitoolis ja keegi meist ei tahtnud teiste juurest kuhugi eemale minna.
Ma olen naeruväärselt uhke kolme lapse ema. Lausa naudin, kuidas inimesed pead pööravad kui neljakesi või viiekesi neist mööda marsime. Ja mu kaks vanemat last on juba suured. Meie vestlused on juba kõigile osapooltele huvitavad ja arendavad. Enam ei kõnni käest kinni vaid aeg-ajalt paneb üks või teine käe sulle ümber või õla peale.

Ja rohtude paikapanek on peaagu mediteerimine. Sellega seondub fakt, et kõik on korras, neid ei ole enam vaja. Hingel on suurpuhastusjärgne tunne, selleks korraks oleme jälle tugevad.

Ikka ja jälle lapsesuu.

Lapsed saavad vanemaks ja teemad muutuvad tõsisemaks.

Laura ja Taavi omavahel
Laura: " Mina küll endale peigmeest ei taha, ma tahan täitsa üksi elada. "
Taavi: " Lapsi ka ei taha?"
Laura jääb mõtlikuks: " Ei, lapsi ikka tahaksin."
Siinkohal pidi lõpuks emme appi tulema ja jõudime koos selgusele, et kui tõesti kedagi sama toredat kui issi ei kohta siis võib ju tõesti üksi elada ja tegelikult on ju palju lapsi, kes elavad ainult emmega, nii et võib üksinda lastega olla küll.
Taavi: " Aga tead Laura, kui sa elad kellegagi koos, siis pead vähem tulumaksu maksma ja üüri on ka kergem tasuda."

Meil on viirpapagoid.
Laura uudistab neid ja küsib, kumb siis lõpuks isane ja kumb emane. Mina selle peale, et valge on isane ja sinine emane.
Laura: " Aga kust sa tead et valge on isane?"
Pean tunnistama, et selle koha peal jäin hätta, kui loomade puhul on erinevus isas-ja emaslooma vahel silmaga nähtav, siis lindudel see nii ei ole. Ja kuidagi ei osanud seletada,mida see valge lind seal sinise seljas teeb. Vastus ei olnud just kõige professionaalsem -valge käitub nagu isane.
Laura: " See ei tähenda veel midagi, ma võin ju ka ennast poisi moodi riidese panna ja käituda nagu poiss, aga ma olen ikka tüdruk."

Laura:" Kuule emme, kui keegi teisel inimesel  meelega, mitte kogemata, mõne luu ära murrab, kas siis pannakse vangi?"
Emme: " Siis pannakse vangi jah"
Taavi küsib kõrvalt: "Kui kaua vangis peab olema?"
Mina: " Oleneb kuriteost, isegi selliseid inimesi on, kes pannakse eluks ajaks vangi. "
Taavi: " Noh, ma loodan,et vähemalt söök on neil vanglas hea. "
Ja veidi aja pärast arvas Taavi, et gtegelikult oleks huvitav vanglasse õppevisiidile minna .

Taavi kurdab, et tal lahas haiseb halvast, Laura nuusutab ja ei saa midagi aru. Taavi kougib näpuga kusagil sõrmede vahel lahase serva alt ja annab siis näpu Laurale nuusutada.
Laura nuusutab ja teatab: See haiseb ju nagu... eeee... nagu tagumik. "

Ilus elu

Ma ei ole usklik. Kui üldse midagi, siis olen agnostik. Aga viimasel ajal on pidevalt selline tunne et keegi hoiab oma kaitsvat kätt meie kohal. Kõik klapib kuidagi imelikul kombel.

Peale probleeme munasarjaga ja igasugu naisteasjadega olin juba peaaegu kindel , et ega meie enam lapsi ei saa. Mingil ajal olin kurb, siis hakkasin asjaga juba leppima ja siis tuli kingitusena rasedus. Mõlemad õnnelikud. Mõlemal on töökoht, lapsed on terved - kõik muu ei olegi oluline. 

Olen ka selle kuu lõpuni oma jalgsimatkadega ilusti hakkama saanud. Kahel pühapäeval järjest on olnud väljakannatamatult kuum ilm. Mõlemal korral olen murelikult mõelnud, kuidas ma esmaspäevase matkaga hakkama saan, see on 12 km ja pideval mäge mööda üles või alla Metsavahe, kus koguaeg kuum ja õhk ei liigu.  Ka ilma raseduseta on seal kerge ära minestada. Mõlemal esmaspäeval on ilm olnud soe, pilvealune ja just parajalt tuuline, nii et isegi väga ära pole väsitanud.  Sel neljapäeval sadas Ponta Delgadas juba alates lõunast vihma. Mina olin  samal ajal 15 kilomeetrit eemal matkamas Seal algas vihm alles peale kella nelja kui matk oli läbi, ujumispaus oli just lõppenud ja rahvas ronis parajasti bussi , et tagasi hotelli sõita.

Täna hakkas Laural öösel kõrv valutama. Meie peres üldse esimene kord kui selline probleem esile kerkib.
Ja just tänaseks ei olnud mulle töö juures juhuse tõttu midagi plaanitud. Ja seda kõige kibedamal tööajal kui isegi vabu päevi ei ole vahel võimalik kasutada. Nii et sain Lauraga ilusasti arsti juurde minna ja temaga kogu päeva koos veeta. Kõrvaga ei ole ka midagi tõsist lahti, lihtsalt tuult saanud ja peab nädal aega ujumisest hoiduma.

Kõik need asjad on pisikesed ja üldse mitte nii tähtsad, aga kõik kokku teevad hea tunde ja annavad selle nii vajlaliku kindluse, et küll me hakkama saame, misiganes ka ei juhtuks.

Uudised

Nohnii. Pikaajaline vaikus jälle. Päevad läbi tööl, õhtul teed süüa, asjatad siin ja seal, pesed lapsed puhtaks, paned nad magama ja siis vajud ise ka üsna varsti nende kõrvale. Arvuti elab kuskil oma elu. vahel kui juhe koos, mängid midagi et ei peaks mõtlema. Selline see elu momendil ongi.

See suvi on siiski veidi teistmoodi. Mul ei ole enam eestlasi. Soomest ei tule enam lennukit. Eelmisel aastal tõi just Soome lend aeg ajalt ikka mõne eestlase kaasa. Vähemalt sai maakeeli tere öelda. Sel aastal seda varjanti eriti ei ole ja tegelikult on sellest hirmus kahju. Praeguse seisuga olen sel aastal kohanud täpselt ühte eestlaste gruppi ja seda muidugi sel ajal, kui mul käed ja jalad tööd täis olid.

Aga kõige suurem uudis on hoopis see, et meie pere saab täiendust. Seni oleme olnud kahelapseline pere, veebruaris on meid ühe võrra rohkem.
Mina olen juba veidi kõhukas ja Laura räägib beebiga juttu ja kallistab mu kõhtu, käed mahuvad veel ilusasti ümber. Taavi jäi esialgu veidi mõtlikuks aga ka tema arvab, et siis saab meil lõbus olema, kui tulevane titt juba kõndima ja rääkima hakkab. Nii et vaatame helgelt tuleviku poole.

Laura lood

Laura joonistab mulle mängult kassi nägu. Libistab pintsliga üle näo ja seletab; " Siia joonistan kõrvad, nüüd panen valget värvi. . . "
Lõpuks teeb pintsliga liimitäpid, ise seletab: " Nüüd panen liimi ja siis kleebin sulle vurrud, need on täitsa ehtsa kassi vurrud. "
" Oi, Laura, kust sa küll need hankisid?"~
"Kassi küljest tõmbasin."
Oi, kas sa tõmbasid kassilt vurrud välja ?! "
Mõttepaus
" Ei , see kass oli juba surnud"
"Kas sa sikutasid surnud kassilt vurrud küljest?"
Mõttepaus
"Ei, tegelikult üks onu sikutas ja siis andis mulle. "

Rohisin eile sibulaid. Laura istus kõrval ja ajas juttu. Kahjuks ei ole kõik enam meeles aga püüan jutu kirja panna.

Mul on tegelikult voodi all salauks. Kui teie tule ära laste ja ukse kinni panete, siis te mõtlete, et ma magan, aga mina lähen hoopis voodi alla ja siis ütlen võlusõna ja uks tuleb peidust välja ja siis ma lähen läbi ukse. Kui Taavi läheb minu voodi alla, siis on uks nähtamatu, isegi kui sina või Taavi olete koos minuga voodi all, on uks ikka nähtamatu, Ta tuleb ainult siis peidust välja kui ma olen täitsa üksi.
Ja siis, selle ukse taga on mul veel mitu ema. Aga ma lähen ainult siis nende juurde, kui siin on öö, siis nende emade juures on hoopis päev.
Esimene ema on väga ilus, tal on selline seelik, mis kõliseb kui ta liigub noh niimoodi tchan tchan (teeb puusanõkse). Ja tal on niiii pikad ja siledad juuksed ja tal on moesaapad jalas, alati sellised roosad ja ilusad. Ja siis ta tantsib koguaeg, ja Vahepeal ta teeb teatrit ka ja laulab, Ta laulab väga ilusasti ja ta õpetas mind ka laulma, tahad kuulata. Siinkohal järgneb paar omaloomingulist laulu.

Teine ema on nõidema.
Tal on täitsa nõariided ja juuksed on tal ka nagu ussid, kes koguaeg väänlevad, Kui teda ei tunne, siis ta ajab hirmu nahka aga tegelikult ta on hea. Ja siis tal on võluluud ja mõnikord ta lubab mul ka sellega lennata, aga see on väga keeruline.

Ja kolmas ema on jõuluema. Tal on punane seelik ja punased kõrged saapad ja tal on valged juuksed ja varem olid tal prillid ka aga enam ei ole. Ta kaotas prillid ära ja prillid on hirmus kallid lausa tohutukallid ja siis ta ei taha neid osta. Tegelikult on prillid nii kallid et ta lausa ei jõua neid osta, siis tal ei oleks enam üldse raha. Ja tead, ma olin tegelikult jõuluajal nii vasinud, sest ma olin siis hoopis päkapikk ja kõik need kommid, mis meil kodus olid, tegelikult tõin mina need kohale. Ja need head sokolaadimündid tõin ka mina. Ja siis ma pidin koguaeg kõigile lastele komme viima, aga nõidema andis mulle oma luua ja siis ma olin nii kiire, et viiuh ja olin igalpool kohal. Ja siis ma läksin isegi Maria juurde ja Maria ärkas hoopis üles ja ütles, et Laura mis sa siin teed. Ja ma olen tegelikut sellest tööst ikka veel väsinud. ..

Siinkohal sai sibulapeenar kahjuks valmis ja jutt jäi poleli.

Skaut

Eile õhtul sai Taavist ametlikult Skaut. Tõotuse andmine toimus kirikus ja oli ulipidulik. Järjest rohkem vaatad oma lapsi kõrvalt ja nendid, et on teised suureks kasvanud. Teevad järjest rohkem ise oma valikuid ja ei istu enam ilusasti sinu kõrval vaid on kuskil eemal sõprade seas.
Skaute on siin kaht liiki, ühed, kes on tugevalt kiriku ja usuga seotud ja teised, kes seda niivaga ei ole. Kuna Taavi ei ole ristitud ega saa usuõpetust, siis mõtlesime, et see võib olla hea võimalus usuga kokku puutumiseks ja natuke selle kultuuri osaga kohanemiseks. Siiamaani on kull Laura olnud, see, keda Jeesus on huvitanud ja kes isegi vanaema palus, et see teda palvetama õpetaks. Me siin juba arutasime naljaga pooleks, et usklikkuse geen avaldub vist üle uhe põlvkonna ja enamasti naistel. Nuud kus Taavi sobrad on enamuses usuõpetuses, loeb ka Taavi piiblilugusid ja raagib nendel teemadel.

 Skaudi vannet andes põrkasime kokku uhe omapärase probleemiga. Preester palus skaudieelikud ehk "siidikapad" endale armulaua abilisteks. Nii hoidiski Taavi suure hoolega rätikut, millesse preester oma nappe kuivatas. Ja see pani mind omakorda mõtlema, et tegelikult ma ei tea, kuidas katoliku kirik suhtub mitteusklike kaasamisse nende tseremooniatel. Ma tean, et mormoonid annavad armulauda koigile, samal ajal kui katoliku kirkus on see rangelt ainult ristitutele-leeritatutele. Kui padre oleks teadnud, et uks neist pisikestest poistest on leigo, kas ta oleks siis midagi teistmoodi teinud.  Meie suhe kirikuga on vist uks neist tahkudes, mis on pealtnäha omavahel lahti seletatud aga kus on palju asju ohus või kuskil hingesopis peidus.
Paulo ema pole meile kunagi usku peale sundinud, aga tal on hirmus hea meel, kui Laura temaga Jeesusest raagib või palvetada tahab. Meie mõlemad lapsed on koos temaga üsna mitmest kirikust läbi jalutanud ja selle üle on meil ainult hea meel.  Mina olen kiriku suhtes aukartlik. Kui see on paljude inimeste jaoks tõsi ja usk teeb nende elu paremaks või lihtsamaks, siis mina võin uskuda, mida ma tahan, mul ei ole õigust teiste inimeste uskumisi naeruvaaristada. Austan samamoodi kõiki erinevaid usulahke ja nende puhapaikades puuan vastavalt käituda. Paulo kohta ei saa ma hästi aru, kas ta on skeptiline või on seal midagi muud. Ja nii olemegi jätnud oma lastele kõik uksed esialgu lahtiseks. Las nad kasvavad ja otsustavad, mida nad siis lõpuks uskuda tahavad.

Ka enne skaudivande andmist, kusisime Taavi kaest, kas ta ikka on kindel, et ta tahab edasi skaudiks jaada, et ta on valmis vannet andma, ja et ta teab, mida see tema jaoks tahendab. Ehk paneb see neid mõtlema ja ringi vaatama, enne kui nad midagi otsustavad. Taavi muidugi tahtis. Neil on ju telklaagrid aareteotsimisega ja igasugused muud huvitavad üritused. Laura on hirmus kurb, et tema peab järgmise aastani ootama. Ja tegelikult on igasugune fuusiline tegevus ja sellega kaasnev asjade õppimine ainult hea.
Lõpetuseks lisan refraani ühest skautide laulust. Mõnus oli vaadata, kuidas vanemad skaudid tulid noori "sisse õnnistama" ja neile kirikus laulsid.
Siin ta siis on:
Tu tens que dar um pouco mais do que tu tens,
Tens que deixar um pouco mais do que hã,
Se vais ficar muito orgulhoso vé bem,
Tens que te lembrar.
Ês um grãozinho duma praia maior,
E deves dar todo o que tens de melhor
Pra avaliar a tua alma hã leis
Tu tens que dar um pouco mais do que tens

Sa pead endast andma veidi rohkem kui sinus on,
Pead endast jatma rohkem kui oli enne,
Kui tunned uhkust , mõtle veidi,
Pead endale meelde tuletama,
Et oled liivatera suures rannas
Ja peaksid endast andma kõik, mis sinus on head.
Sinu hinge hindamiseks on omad reeglid
Pead endast andma veidi rohkem kui sinus on.

Kompliment

Sain tãna uhe komplimendi, mis oli juba kaheksa aastat vana. St. keegi utles mulle, mida minust kaheksa aastat tagasi arvati. See on siis ajal, kui mina ei arvanud endast mitte midagi. Armas ja soe hakkas, seda enam, et tanaseks oli mote jaanud samaks aga peale mitut aastat ei otsi komplimendist enam tagamotet vaid nendid, et sel ajal ehk oligi nii. Paneb naeratama ja unustad muu jama, mis see paev kaasa toi.