Konkurs

Ma olen nii väsinud lennukipiletite otsimisest, et hakkab juba tunduma, mis ma sinna Eestisse ikka niiväga lähen. Kui hinnad klapivad, siis ei klapi päevad, kui päevad klapivad, siis ei klapi lennujaamad. Ja kui kõik klapib, siis ei ole just sellele ainukesele lennukile nädalas enam kohti. Oleks rahakott endakõrgune, siis ostaks praegu eralennuki või hoopis purjeka. Seilaks rahulikult kuni Eesti rand vastu tuleb. Ei mingit muret.
Aga mida pole seda pole. Kuulutan siis parem välja konkursi:

Sellele, kes leiab marsruudil Ponta Delgada - Tallinn (Tartu; Riga) juuni viimaste - juuli esimeste nädalate jooksul parimad lennuvõimalused, toome kaasa auhinna.

 Arvestama peab seda, et minu puhkus on kaks nädalat, millest tahaks võimalikult palju Eestis, mitte kuskil suvalisel lennuväljal veeta. Reisime kahe lapsega, mis tähendab, et igasuguste lennuväljade vahetamine ja viie eri lennukiga lendamine ei ole ka kõige mõnusam.
Ootame pakkumisi!!!

Tööjutud

Mul on toredad kliendid.
Alates sellest ajast kui minu praktiline matkamine ja "lapsehoidmine" algas, on nad kõik toredad olnud.
Eriti kui arvestada seda, et alustasin "incomingut", või siis kohapealseks reisisaatjaks olemist ajal , mil olin saksa keelt vaid kuu aega harjutada saanud ja rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Igal esmaspäeval istusin hommikul lennujaamas ja hiljem hotelli ees ja hingasin sügavalt sisse-välja. Püüdsin keskenduda ja mitte eriti hirmul välja näha. Ja nädal algas teisipäevaga ja lõppes pühapäevaga, vahele jäi lennuki saabumise päev, mis tavaarvestuses ei lugenud.
 Ise ka ei tea miks, aga mul on alati inimkamba ees hirm olnud. Hiljem kui selgub, et kamp ei olegi lihtsalt kamp, vaid inimesed, kes on millegipärast samas kohas koos, siis on asi jälle korras.

Ja vot need inimesed on lausa supertoredad.
Ma ei teagi, kui mitu raamatut on mulle kingitud: " Äkki tahad midagi saksa keeles ka lugeda". Üks tore grupp kinkis meile karbi sokolaadi, mille kaane vahele oli pistetud laevukesteks volditud rahatähti. Armsad inimesed, kes tulevad lennuki lahkumise päeval lihtsalt kätt suruma ja ütlema, et neil oli tore. Grupp, kes sel ajal , kui mina olen WC -s, harjutab kooris minu nime ütlemist. Inimesed, kes pistavad sulle pihku või jätavad hotelli vastuvõttu tänukirja, kes küsivad hiljem oma reisiagendi käest järgi, kuidas selle toreda giidi nimi täpselt oligi, inimesed, kes poetavad pihku ´sokolaadisüdame... Palju ja toredad, kellele mõtlemine paneb naeratama.
Kuid see viimane - see on juba üle ootuste.
Meiega veetis oma puhkuse üks austria abelupaar, kellel on Austrias oma restoran. Sai siis nendega räägitud erinevatest toitudest ja toitumisharjumustest jne.
Eelmisel nädalal, saabusin rõõmsalt ja uduniiskelt ühelt jalgsimatkalt ja leidsin kontorist paki minu nimele. Saatja nimi tundmatu...
Harutasin lahti ja mis ma nägin - pakis kaks ja pool kilo hapukapsast.!. Ja ei mingit kaarti või selgitust.

Hiljem selgus, et seesama abielupaar oli kolleeg Jenny käest uurinud, mis mu täielik nimi ja aadress on, sest neile oli jäänud mulje, et mul on igatsus hapukapsa järgi ja nad otsustasid lihtsalt head meelt teha...

Kevad

Meil on kevad... Ja karneval.

Kevadet on näha mitmelt poolt. Kõigepealt oli kahe nädala tagune matkarada täiesti tuulevaikne ja kuidagi läks nii, et kõndisime kõik T-särgi väel ja ka selle selg sai märjaks higistatud. Siis hakkasid asalead üksteise järel rohelisest roosaks muutma, ka meie aias on üks roosa jalgpall ja üks suur roosa vahupall. Glütsiinia, mis end kolm aastat tagasi roosipõõsa sees ise otsustas kasvatada, on sel aastal suur ja üleni õiepungi täis, esimesed sinised õiedki piilumas. Incenso, mis maakeeli võib vabalt olla viirukipuu aga võib ka mitte olla, on kollakasvalgeid õisi täis ja lõhnab nii tugevalt et ninas on koguaeg magus õhk.
Akaatsiad ja eukalüptipuud on samuti õitehunniku all. Karjamaad on täis valgeid kallasid, margariitasid ja metsikut küüslauku. Teepervedel kasvab jänesekapsa kollaseõieline sugulane.

 Ma polegi varem siin kevadet nii tugevalt tunnetanud. Ilmselt aitab kaasa ka see, et jupp aega pole vihma sadanud ja et ma viimased kolm kuud vähemalt kolm päeva nädalas mööda metsi ja mägesid kõnnin.

Ja siis tuled õhtul koju, avad arvuti ja loed, kuidas ETV näitab suusatamist ja külma on -20 kraadi.

Hakkab aga jälle otsast peale.

Blogi on olnud varjusurmas. Kuid viimasel ajal olen järjest teravamalt tajunud, et kuskil on inimesed, kellest mina väga hoolin ja kes tegelikult tahavad ju teada, kuidas ma elan.
Tagantjärgi kirjutada ei viitsi, aga edasi võib küll minna.

Minu kallis poeg tegi üksi iseseivalt paar sõbrapäeva kaarti-kirja.
Emmele kirjutatu: "Ema, sa oled minu särav lill."
Issile: " Isa, mina olen see, keda sa armastad."
Ja õpetajale: "Õpetaja, ma armastan sind ja mulle meeldivad sinu kodused ülesanded."

Sõna armastama olevat neil koolis igal pool. Taavi lauale on kirjutatud ma armastan Annat ja kiigele ma armastan Sergiot kolmandast klassist.

Üheksas

Pikk vaikus on vahepeal olnud.
 Käisin Eestis, "janu kustutamas". Tagasi tulin identiteedikriisiga.
Nädal on ilmselgelt liiga lühike aeg, et uuesti koduneda. Esimene segadus tabas mind juba Saksamaal. Endalegi märkamatult on kõrv harjunud portugali keelega. Kui siis paljud inimesed räägivad seda keelt, mida mina meeleheitlikult värskendada püüan ja sekka kuuled ka oma igapäevaseid inglist ja portugali, siis mingil hetkel tekib ajus tõrge. enam ei oska mitte üheski keeles mõelda, rääkimisest rääkimata.
Ja Eestis räägivad kõik imelikul kombel eesti keelt, mis on minu jaoks muutunud aeg ajalt kasutatavaks kinnise grupi eliitkeeleks, mida näiteks tänaval kõndivate laste suust on väga imelik kuulda.
Tahaks hea meelega Eestit ja São Migueli võrrelda, kuid avastasin, et ei suuda. Need on kaks paralleelmaailma, mis ei ristu mingil tasapinnal. Kui ei ole kokkupuutekohta, siis on raske adekvaatseid võrdlusi teha. Samahästi võib küsida, kas liha on parem kui kala. Sinu eest ei suuda seda keegi öelda.

Jupp aega tagasi kurtsin Paulole oma unenägude üle. Pideva järjekindlusega olin neis Eestis, kellegagi abielus ja elasin seal oma igapäevast elu. Häirivaks muutis need unenäod realistlike detailide rohkus ja nende pidev ajaliselt edasiarenev nägemine nii, et ärgates pidin veidi aega mõtlema, mis on tegelikkus ja mis mitte. Ja üldse, mis määrab reaalsuse. Kas see, kui sinu keha on hetkel mujal, välistab paralleelse reaalsuse olemasolu.

Nüüd tagasi olles, pidin nende unenägude üle uuesti mõtlema. Taipasin ehmatusega, et unes olin Eesti reaalsele elule hirmutavalt lähedal. Ometigi polnud ma ju juba neli aastat seal käinud. Mis siis on andnud mulle selle aluse, mida näha. Kes ma siis nüüd õieti olen?
Loodan, et ütlus, võõrastele oma, omadele võõras, minu puhul ikka veel ei kehti. Vähemalt minu pere on täpselt sama omane kui alati, olenemata sellest kui palju aega on möödunud viimasest kohtumisest ja millest tol korral räägiti. Alati jätkatakse vestlust ja tuntakse üksteise nägemise üle siirast rõõmu. Sama tundsin ka eile tagasi tulles, ka siin on inimesed, kes mind tagasi ootasid ja näha tahtsid. Pangas olles ei küsita enam ei nime ega kontonumbrit, teller teab neid niigi. Möödasõitev bussijuht pistab pea aknast välja ja küsib, kas olen töökohta või -aega vahetanud, et ma enam temaga ei sõida. Ja peale nädalast mitteblond olemist, nimetavad töökaaslased mind jälle üksmeelselt blondiks. Mis samal ajal rõhutab ka seda, et olen teistsugune.
Nii et ei teagi, kuidas ise ennast nimetama peaksin.
Ühesõnaga segane jutt. Ehk aeg toob veidi arutust ja paneb asjad uuesti paika. Senikaua tuleb lihtsalt infot läbi töötada. Eks varsti anna teada, mis järeldusele jõudsin.

Kaheksas ehk kolm tundi tasuta tivolit, boonus pealekauba.

Nagu ikka, kirjutan ma oma sissekandeid jälle tagantjärele.
Juba jaanuaris sai tööalaselt aastat alustatud aga kogemust jagan alles nüüd.


Tavaliselt on meil nädalavahetus niimoodi ära jagatud, et mina töötan meie peakontoris laupäeval ja minu kolleeg pühapäeval. Kolm nädalat tagasi sattusime segastel asjaoludel koos tööle. Kuna mõlemad olime juba tööle saabunud, siis ei osanud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb. Laususin seepeale naljaviluks, et kui juba kahekesi oleme, siis ma võin ju koos klientidega merele minna ja ülemus teatas kohe lahkesti, et miks ka mitte. Tõmbasin endale töö juurest kaasa haaratud jaki selga, pistsin kaks õuna taskusse, sest midagi peab ju enne merele minekut sööma ja panin klientide sabas paadi poole ajama. Saarel oli pilvine ja hämar ilm, õnneks ei sadanud. Tuult eriti ei olnud aga lainekõrgus oli 4 - 4,5 meetrit. Meri nägi välja nagu joodiku vooremaa, kus voored, sunnikud, pidevalt kohta vahetasid. Meie kaheteistkohaline poolenisti kummipaat käis rõõmsalt üles-alla, rahvas naeratas ja aeg ajalt kiljus heatujuliselt. Õnneks oli lainepikkus mõnus, mis paati ei loopinud, kuid aeg-ajalt võttis kõhust õõnsaks ikka.
 Kõigepealt leidsime tavadelfiinide grupi, kes meist aga eriti välja ei teinud, Hiljem veel kaks suuremat gruppi, kes juba ka mängida tahtsid. Selle aja jooksul, mil siin töötanud olen, on delfiinid minu vaieldamatuks lemmikuks muutunud. Eriti Laup-eeldelfiinid, keda seekord kahjuks ei näinud aga kes meid suvi otsa lõbustasid. (Tänud teile,  perekond Aher, kes te mind nimedega aitasite. )Nii mina kui turistid saime mõnuga vaadelda ja nemad ka pilte teha, mina ju teadupärast ei vea kaamerat iga päev töö juurde kaasa. Merel tuli isegi päike pilve tagant välja, ehkki saare kohal paistis kõik paksult pilves olevat.
 Veetsime mõnusad kaks tundi ja lõpuks leidsime veel ühe kilpkonnabeebi merest ujumast. Arvasime, et ta võis olla kõige rohkem aastane. Tavaliselt üritavad meie  meremehed kilpkonni alati kinni püüda, et neid parasiitidest puhastada, veidi vaadelda ja siis tagasi vette lasta. Parasiitideks on imepisikesed krabid, kes kilpkonna lestade külge klammerduvad. Kui kilpkonn sukelduda tahab, siis haaravad krabid tast kõvemini kinni, mis teeb haiget ja sukelduda ei lase. Niimoodi võivad kilpkonnad isegi aeglselt nälga surra ja hulbivad siis juba rohekaks muutuva kilbiga veepinnal. Seekord meil päästeaktsioon kahjuks ei õnnestunud aga armas oli vaadata, kuidas üks imepisikene kilbu rahulikult suurtes lainetes edasi rühib.
 Tagasi tulime mööda rannaäärt ja vot siis saime aimu, kui suured lained tegelikult on. Kui laine poole kalju peale üles hüppab, siis paneb pead vangutama küll, avamerel puudub võrdlusmoment ja ei oska hirmu tunda.

Mina kui eluaegne merekauge inimene, kipun merd pidevalt metsaga võrdlema, mõlemad on sellised suured ja võivad sinuga oma äranägemise järgi käituda, kui tuju tuleb. Ja mõlemal on võime sind rahustada ja kuidagi puhastada. Ega ilmaasjata ei öelda, et meremehed on üks isesorti rahvas, oma kolleege vaadates võin seda ainult kinnitada.

Kolme tunni möödudes saabusime rahulolevatena kontorisse tagasi, kus teed juues veel veidi klientidega lobisesime. Ja kui plats puhtaks sai, siis otsustas ülemus, et laupäeva puhul paneme nüüd uksed kinni ja lähme hoopis kõrtsu tigusid ja krevette sööma ja  päeva lõpetama.
 Et ühesõnaga on mul ikka maailma parim töökoht.

Seitsmes.

Ma ei saa sinna midagi parata, mul lihtsalt on sellised lapsed, kes huvitavalt räägivad. Mõned näited:

Laura niheleb ja vähkreb jupp aega voodis, siis teatab:
"Ma ei saa magada, mul sügeleb."
"Kust sul siis sügeleb?"
"Sääre pealt ... sa pead mul selga sügama."

Arutleme Taaviga dinosauruste ja maa ajaloo teemadel: (ärgu pandagu pahaks, kui eestikeelsete terminitega veidi mööda panen)
Emme ja Taavi panevad koos ajaloolist tabelit kokku:" Noh, esimesed elusolendid tekkisid keskkaegkonnas ja siis tuli triiase ajastul üks väljasuremise laine ja siis peale seda tekkisid dinosaurused ja siis kriidi aegkonnas oli teine suur väljasuremine ja peale seda hakkasin imetajad hoogsasti arenema.  Ja siis Uusaegkonnas tekkisid esimesed inimese eelassed ja siis lõpuks arenesid tänapäeva inimesed."
Taavi mõtleb veidi: " Ja siis tuleb uuesti väljasuremine?"
Emme;"Jah, ilmselt küll:"
Taavi: " Aga kaua selleni veel aega on?"
Emme ei leia kohe õiget vastust, seepärast teatab Taavi ise :" võibolla umbes 50 000 aasta pärast:"
"Võibolla küll."
Taavi: "Mul küll pole kannatust nii kaua elada."

Taavi lamab põrandal, jalad harkis, Laural on tagumik ja jalad põrandal, ülakeha lösutab Taavi kõhu peal. (Noh, nii, nagu bobisõitjad kahekesi lebotavad). Mõlemad on juba jupp aega täiesti liikumatud. Lõpuks ei pea emme vastu ja küsib, mis te seal teete?
Taavi: " Me oleme suitsuvorst vaakumpakendis".

Taavi uurib, miks surnutele rist pannakse.
Püüan siis seletada, et on inimesi, kes usuvad, et on olemas Jumal ja peale surma lähevad nad taevasse. Ja et rist on usu sümbol jne
Taavi seedib jupp aega informatsiooni, siis teatab: "Mina usun dinosaurustesse ja ralliautodesse ja kui ma ära suren, siis võite mulle dinosauruse haua peale panna."

Sõdame autoga õhtul koju. Lapsed on peale lasteaeda üksjagu väsinud ja veid tujukad. Taavi seletab emmele päevasündmusi, jutu sees mainib ka Laurat.
Laura:" Kas Taavi nimetas mind, emme, kas Taavi nimetas mind?"
seletan Taavi jutu siis Laurale ümber ja jõuan selle kohani, kus Laurast jutt oli.
Laura pistab üürgama:"Taavi ei tohi mind seletada  ühuuäaäaa... ei tooohhiiiiii ...."