Santana mu arm

 Assooridest on juba palju räägitud. Nii mõnigi on siin käinud ja igaühel on ilmselt oma lemmikud. Loomulikult on siis olemas oma turistimagnetid. Olgu nendeks siis Sete Cidades oma sinise ja rohelise järveveega, (mis nii mõnigi kord on hoopis hall ja veidi teistmoodi hall). Furnas oma kuumaveeallikatega, või hoopis vaalad ja delfiinid. Eks igalühel on oma lemmikud ja tekivad oma mälestused. 

Minu jaoks üks ehedamaid ja lahedamaid kohti on Santana. Väike külake põhjakaldal, kus asub suur osa meie põllumehi teenindavaid struktuure. Seal peetakse igal aastal tõukoerte näitust, lehmade iludusvõistlusi ja taimelaata. Seal on üks parimaid kohaliku steigi restorane. Ja veel nii üht koma teist. Kuid igal neljapäeva hommikupoolikul on sealsamas külas  taluturg. 

Avatakse juba kell kuus hommikul, sest ega õigel talunikul pole aega magada, lehmad lüpstud, ongi kohe õige aeg laadale minna. Seal saab kokku teiste oma ala meestega, saab osta- müüa, ilma üle kurta ja ühe õllegi libistada. 

Ja osta on seal tõesti ühte kui teist. Palju müüakse kohalike aiasaadusi, vastavalt aastaajale ja ilmale. Täna sai osta kohalikku ja hommikul korjatud redist, lehtkapsast, porgandit, noort sibulat, spinatit, peterselli, sellerit, igasugu salateid, hiina kapsast, sidruneid, apelsiine, banaane - nii rohelisi kui juba valminud, avokaadosid erinevas kõvaduses, kartulit-nii värsket kui vana, maguskartulit jne jne jne. Peale selle veel kuskil kohalikus kilemajas kasvatatud kurki, tomatit, rohelist uba.

 Meil ei leia palju kilemajasid. Suvel kasvavad kurk ja tomat väljas niikuinii, talvel on kasvuhoone minema lendamise oht liiga suur. Just nägin kuidas keegi kurtis, et ta unustas ehitada tuuletõkked oma tuuletõketele ja need lendasid minema. 

 Loomulikult ei puudu paar letti ka sellise kaubaga, mis ei ole siit pärit, aga mida ikka turul müüakse. Ehk siis erinevad puu-, juur- ja aedviljad, seened ja muu selline kraam.

 Kohalikud talunikud müüvad ka oma tehtud pipramoose, koduste kanade mune, omatehtud viinamarjamahla, jne kui selleks õige aeg on. 

Leidub  suuremaid tootjaid, kes on lahkelt nõus seletama, kuidas nad võitlevad seenhaiguste vastu talvel maha pandud kartulil, või kuna on õige aeg viinamarju pritsida. Apelsiinidel on koore peal nähtav kiht niiskusega kinni jäänud koorepuru ja iga apelsiin - mandariin on lõigatud puu otsast koos ühe või kahe lehega, mille pealt saab ilusasti värskust vaadata.  Kohal on ka bio ja ökotootjad , tihtipeale oma suhteliselt pisema valikuga. Ka nemad jagavad üksteisega oma kogemusi ja möödapanekuid. 

Kevadisel ajal kaubeldake taimedega, sibulast  ja salatist kuni tomatini, eri sordid, eri suurused. Sekka igasuguseid maitse-ja ravimtaimi. Ka kohalik aiand on alati seal oma lilledega ja taimedega. Endaga sama pika palmiistiku saab kätte umbes 15 Euro eest. Igauguseid lilli , nii juba õitsevaid kui ka taimi, ning  lillekorve ja muud taolist alates 50 sendist.  Kohal on ka kohalik mesinik, tema kõrval müüb juustutootja oma valeingveri lehte keeratud toorjuustu. Kõrvalputkas on naised oma käsitööga, keegi kuskil müüb saiakesi. Kaugemal servas on korvipunujad ja tööriistad ning nende tagavara varred. Ühesõnaga. mida hing sa ühe taluniku käest veel tahta oskad. 

        

Ja muidugi , ükski talunik ei pea talu ilma loomadeta. Tahad osta või müüa oma noort mullikat või kevadisi põrsaid, tule aga Santana turule. Kitsetallekeste või ka piimakitse hinnas saab veidi kaubelda - Tavaliselt on kõik noorloomad muidugi odavamad, sinna pole eelmine omanik veel nii palju sööta kulutanud. koha peal kõnnib ringi ka loomaarst, kes vaatab kas kõigil müüdavatel loomadel on paberid korras ja kõik õigesti registreeritud. Peale ostu saab lehma kõrvarõnga numbri kohe oma nimele.  Ka meie saime oma teise pardipaari laadalt, viie euro eest. Igat sorti kanu, noori ja vanu, suletupsuga peas või karvajalgadega.  Rasvasemad küülikud lösutavad kanapuuri peal ja näksivad heina . Noored on puuri sees, need sunnikud kipuvad muidu laiali jooksma. Ja kui vanal taluperemehel ja -naisel on loomad majapidamise osa, siis talulastel on õigus ka oma lemmikloomale. Selle tarbeks müüakse merisigu ja kääbusjänkusid. Linnukasvatajad müüvad ja vahetavad viirpapagoisid ja erinevaid tuvisid.  

 

 Tuvisid kasvatati Porutaglis varem palju ja erinevaid. Need olid hinnatud toidulaual. Tänapäeval on tuvikasvatus hobi ja spordi piiri peal. Vaalavaatluspaadid aitavad vahel tuvisid treenida ja viivad neid merele, et nad sealt koju tagasi lendaksid. Kirjatuvide pidajatel on oma klubid ja võistlused. Tuvide näitusel saab väga paljusid erinevaid sorte näha. 

Kõik need asjad on koos ühe platsi peal. Teisel pood teed põllu peal on parkimisplats kus seisab tihti ka külmikauto värske kalaga otse sadamast.  Portugali papid oma joviaalsuse ja valju häälega arutavad rõõmsalt läbi kõik maailma asjad, ise samal ajal kaubeldes. Hipsterrestoranide noored omanikud kuhjavad korvid täis erinevat rohelist kraami. Koduperenaised tulevad koos eelkooliealiste lastega, saab sõna juttu ajada samal ajal kui põnn kitsetalle imetleb. Expatid käivad ringi ja teevad pilte ning ostavad ökomune. Selline mõnus sumin ja sagimine. Kui ostad oma kraami ära, pannakse tihti kotti kauba peale üks ilus salatipea, lastele antakse kätte banaan. Müüjatel on juba palju tavakliente, kellele kaugelt tere hõigatakse. Ka taimede ja seemnete vahetus toibub vahel käest kätte.  " Ah, kas sulle maitses mu jakoonijuur, tahad ma toon sulle? Et siis järgmisel neljapäeval saad kätte"

Sel nädalal võtsin kaasa 50 eurot. Sain paar sõna udujuttu ajada kartulimüüjatega ja kümme kilo kartulit. Porgandit , rohelist kraami, kapsast, kurki , tomatit kahest või kolmest eri letist. Viie euro eest ostsin juustu. Viisin tuttavale mesinikule veidi Eesti mett maitsta. Käisin jälle läbi punutud korvide juurest ja vesistasin suud, kunagi tuleb sealt kindlasti paar korvi minuga kaasa. Kaks kilo makrelli sai ostetud peale seda, kui  kalamehega vastastiku arutasime, kuna see tuul lõpuks järgi jääb ja suuremat kala saab püüda. Ja peale seda kui olin kolm korda lilleleti ees edasi tagasi kõndinud ja otsutasin kiusatusele anda alla ja ühe piiiisikese taimekese osta, ulatas müüja mulle naeratuse saatel tühja maasikakasti, et ma selle täis laoks. 15 eurot tulid veel koju tagasi ka

Assooride märts - heinategu alaku!

 Ülevaade sellest, kuidas näeb välja Assooride märts.  

Juba kolmandat nädalat on meil tuul, mis kaldub pigem tormi poole. 20-30 km , kohati 60- 70 km tunnis ja meie jaoks vale suunaga. Meie saar on aedoa kujuga, venitatud ida-lääne suunas. Saare keskosas on mäed.  Kui tuul tuleks põhjast või lõunast oleks pool saarest tormine ja pool kaitstud. Selle aasta kevadtuuled puhuvad pigem piki rannikut, mis teeb kõigile, kes mingit moodi merest sõltuvad, elu ebamugavaks.

 Kalurid pole juba kolm nädalat merele saanud. Mis tähendab seda, et kolm nädalat pole raha teenitud. Neil ei ole kindlat kuupalka. Teenid nii palju kui püüad ja müüd. Varasematel aegadel sai suvise tuunikalaga või kallimate kalasortide arvelt talveks raha koguda. Uuematel aegadel on kalavarud kvootidega kaitstud ja ülepüük keelatud. Hetkel arutab valitsus kaluritega erakorralise abifondi kasutamist. Paar aastat tagasi loodi koos valitsusega fond just selleks otstarbeks kui ilma halb ja tööd teha ei saa aga elada on vaja. Et ära hoida fondi kuritarvitamist on selle kasutamine reguleeritud nii kalurite liidu kui valitsuse poolt. 

Tavainimese seisukohast tähendab halb ilm kalurite jaoks seda, et kalaletid on suhteliselt tühjad. Enamasti leiab meie kasvandusest tulnud kala, lõhet või makrelli. Ükski endast lugupidav kohalik ei osta Niiluse sügavkülmutatud kalafileed. Nii et läheme oma külmkapi varude kallale või ostame soolaturska. Alternatiivina sööme rohkem liha. 

Neile , kes tahavad praegu saartevahelisi lende teha, soovime “tuult tiibadesse” ehk siis loodame, et läheb õnneks. Kui kellegi on plaan parasjagu mitut saart külastada, varuge endale kindlasti enne tagasilendu paar päeva aega, muidu võib juhtuda, et teid pole õigel ajal selle saare pealt , kust tagasi mandrile saab. Sel nädalavahetusel toimusid Portugalis noorte kergejõustiku võistlused. Assoorid olid esindatud viie saarega, kohale jõudsid viiest kaks, teised ei saanud lihtsalt kodusaarelt minema. Imekombel oli seekord kohal S. Jorge võistkond, aga seda puhtalt seetõttu, et selle saare peal tuntakse ilma hästi ja tuldi juba kaks päeva varem S. Miguelile. Nagu alati, hakkavad ka nüüd ajalehes ilmuma artiklid sellest, kuidas mingit turistid istuvad juba kolm päeva Floresel ja lennukompanii ei tunne nende vastu huvi ja ei organiseeri lendu. Õnneks kohalikud teavad, et meie piloodid on head lendurid ja eelistavad ootamist riskimisele. 

Temperatuur on talutav, pigem mõnusapoolne. ahju kütame umbes iga kolme päeva tagant, seda rohkem niiskuse pärast. Sooja 17-19 kraadi ringis, tuulevaikuses soojem, vilus ja tuule käes vähem. Õhuniiskust on nagu alati - üle mõistuse palju aga ka selle puhub tuul hetkel talutavaks, eile oli kusagi 80% kandis. Peaaegu igal öösel on vihma sadanud ja eelmisel  kahel nädalal oli iga teine päev hall ja vihmane.  Momendil on kolmas kuiv päev järjest, see on juba pikk paus, aga lubatakse vihma alates keskpäevast kuni homseni. Taevas näeb umbes nii välja ka. Üleeile nägi igal pool palju avatud akendega maju. Pühapäeval oli rahvas kodus ja kuivatati maja seinu ja sisemust talvisest niiskusest. Päike ja tuul koos mõjuvad üsna kiiresti.

 Pesupesemine ja kuivatamine on riski peale minek. Viimasel ajal tuleb masin tööle panna öösel, vihmaga. Kui õnneks läheb siis on hommikul veidi kuiva ilma ja tuul puhub riided kiiresti kuivaks. Sel juhul pead kindlasti ise kodus olema ja pesu kiiresti ene järgmist vihma kokku korjama ning jälgima, et tuul midagi nööri pealt minema ei viiks.

     Aastaid tagasi, kui siia tulin, arvasin, et mu ämm on mingi pesufriik või arvab, et ma ei oska asju õigesti nööri peale panna. Iga kord kui külla tuli, katsus esimese asjana kõik mu pesu läbi, keeras midagi ümber, korjas midagi ära ja kordas kõike iga poole tunni tagant. Nüüd olen ise samasugune.         Aastal 2021 tehti siin järjekorde Census, ehk siis suur rahvaloendus. Muuhulgas uuriti ka üldist elatustaset. A la, mitu inimest elab majas, kas lapsed jagavad tuba, millised kodumasinad teil kodus on... Pesumasin ja televiisor kuuluvad tänapäeval juba tarbeesemete hulka. Nõudepesumasin, pesukuivati ja koristusrobotid arvatakse luksuseks. Meie valitsus avaldas peale rahvaloendust selgituse, kus mainiti, et pesukuivatite suur hulk ( silmnähtav erinevus võrreldes maismaaga) ei tulene siin mitte sellest, et me hästi elame, vaid see on sama tähtis tarbeese kui pesumasin.

Kevadised aiatööd on juba veidi hilja peale jäänud. Kes oli õigel ajal virk, saab praegu aiast redist salatit ja kapsast. Samas on praegu veel võimalik kõiki neid rohelisi istutada - külvata. Päev on juba piisavalt pikk, muld on soe ja niiskust on piisavalt. Kõik vohab kiiresti. Sibul, porru, lillkapsas peaks praegu juba istutatud olema. Kurkide ja tomatite jaoks on ehk veel veidi vara, seda pigem liiga suure tuule pärast. Koristatakse põldube. Nooremad oataimed küntakse praegu maasse, seal laguneb kõik selle niiskusega kiiresti ja rikastab mulda. Herne jaoks on praegu viimane külviaeg. Hea aeg on maha panna porgandit, peeti, kaalikat, istutada suvikõrvitsat ja visata kuskile kompostihunnikusse mõned kõrvitsaseemned. Kanaaedikus vohavad juba kuu aega mingid imelikud arbuusid. Kallad kasvavad igal pool aiamaal, koos vaikselt välja ronivate päevalilledega.  Praeguseks kitkun neid halastamatult välja, muidu läheb padrikuks. Avokaado õitseb. Kranaatõun ja viinamari lähevad lehte. Kellel on maasikaid saab vaikselt neid korjama hakata, Korjame viimaseid apelsiine ja nuusutame samal ajal nende uusi õisi. Need kiivid , mis väädi otsa jäänud, lähevad vaikselt juba ise pehmeks ja magusaks.

Karjamaadel on praegu kallad ja lehmad läbisegi. Asalea põõsad on roosad. Ja hein kasvab mis mühiseb. Meie aiamuru on põlvini ja nii niiske, et kui niitma lähed, siis saab putru, mis igale poole kohe kinni jääb.

Saar näeb välja vaata et neoonroheline. See ongi meie heinaaeg. Hein niidetakse maha, kaarutatakse korraks kokku ja pannakse kohe kilepallidesse. Heinamaal lastakse veidi kuivada ja varsti algab maisikülv suveks. Lehmad, kes talvel on rohkem külade lähedal ja madalamatel karjamaadel kupatatakse  varsti jälle kõrgemale.  Igal pool näeb noori vasikaid. Ostetakse ja müüakse noorloomi suveks. Nii mõnigi peab vasikat suve jooksul, et talveks liha oleks. Kanad kipuvad oma mune igale poole peitma, eks näis, kas varsti ilmuvad kuskilt tibud. 

Ja turistid ilmuvad vaikselt jälle suuremal hulgal. Peagi alustavad tööd ka suvised lennud ja hooaeg võibki alata. 

Presidendi paraad ehk karnevali teine osa.

 Omavalitsuse poolt korraldatud pikapäevarühmad said esimese postitusega läbi. 

Teistel asutustel ei olnud kindlat ühist teemat, nii et sigri-migri. 

Kui on karneval ja lapsed, siis on loomulikult ka disney ja muidu kangelased platsis. 

Perekond Incridibles  kogu suguseltsiga, kes oli kõndimiseks liiga noor, või muidu väsinud said kaasa sõidutatud. 

                        Keebiga tegelasi oli igausguseid. Batmanid, Miss Americad. ja muidu super...

Kui tegu Assooridega, siis meri on meie liivakast ja mets. Saage tuttavaks kalameeste maailmaga. Meritähti on nii  ja naasuguseid

Kaheksajalgadel on palju pisikesi lapsukesi

Ja kalu on loomulikult igas mõõdus, mõned ajavad isegi mullikesi.

Igas korralikus meres leidub palju erinevaid karpe, nii pärlitega kui ilma. 

Suviti on meil siin palju hiigelraisid, kellega Santa Maria saarel sukelduda. 

Mull mull mull mull väiksed kalad. 

Mis see siis veel on? Klounid jälle siin, lausa keset merd.

Ilmselgelt on vaja, et keegi seda segadust reguleeriks, kutsume appi liiklusmärgid, kes informeerivad...

hoiatavad...

organiseerivad...

Või lausa keelavad

Ja ikka veel mereteema, sest ükski saar ei saa olla ilma delfiinideta ja vaaladeta.

Kuna vaalu on raske vaadelda, siis alati kui neid näeb on kohal ka fotograafid. Te ainult vaadake, kuidas nad purskavad

Kui nii kaua meres või selle ääres olla, tuleb loomulikult janu, ega midagi, meie kohalik  kannatusvilja limonaad on värskendav ja juba avatud.

Ja loomulikult on hea kaasa tuua midagi maitsvat. 

Mere ääres ollakse ikka plätudega et  kohalik must liiv jalgu ei kõrvetaks. Mis Ipanemad? Need siin on Joaninad, Pauliinad, Franciskinod, Leonardinod...

                  Isegi Wednesday Adams on randa tulnud

                         Tahab keegi tuledraakonit näha? Ka tema on kohal, koos oma sõbra veedraakoniga. 

Ja see pole ikka veel lõpp, aga ehk tänaseks aitab. 

Kellele vastlad, kellele karneval.

 

Meil pole siin vastlaid. Kuskil keegi liugu ei lase, või kui, siis ainult tööl ja kellegi seljas. Vastlakukleid ka ei sööda, selle asemel praetakse hoopis "malassadasid". Me pole ka Brasiilia, nii et palja tagumikuga ringi tantsida pole mõtet. Me teeme hoopis oma enda karnevali. Alusutesks siis ikka juba kuu aega ette need sõbra, sõbranna, ja kamraadide päevad ja lõpuks pidu ja pillerkaar. Karnevali kombed on isegi saarelt-saarele erinevad. 

Näitan veidi seda meie oma.  Igal reedel enne karnevali teisipäeva tehakse Ponta Delgadas koolide ja institutsioonide karnevalirongkäik, osalemine on vabatahtlik. 

Siit tuleb  lihtsalt paljude piltidega kokkuvõte. 

Reede hommikul on ametlikult tööpäev, aga paljud lapsevanemad on endale paar vaba tundi palunud. Ja need, kelle töökoht on kesklinnas, nihutavad oma lõunatunni sellele ajale kui rongkäik mööda läheb. 

Seekord avasid show Messi ja Woody Toy Story filmist. Mõlemad on vabal ajal Eva pikapäevarühma kasvatajad. 

Selja taga järgnes mänguasjade maailm, see oli soovituslik teema kõigile algkoolidele. Taamal ongi juba näha palju pusletükke.

Kes  meist ei mäletaks rubiku kuubikut, populaarne ka tänapäeval. 

Ja millega mängitakse rohkem kui beebinukkudega? Olgu siis newborn, baby alive või emme tehtud kaltsunukk

Plastiliin, vana hea plastiliin on tänapäeval saanud uue kuue ja kirkamad värvid

Ja midagi moodsamat, LOLs oma suurte juustepahmakatega

Muidugi ei tohi puududa Barbied, nii tavalised. kui ka printsessid. Barbi Eval õnnestus tähtsaks päevaks hankida kõhugripp ja teda ei pandud seekord karpi ja ei lastud marssima, vaatas niisama pealt. 

Barbide kõrvalt ei tohi otse loomulikult puududa ka LEGOd

Kah mingid mänguasjad, aga ma kaotasin nende vahel orinteerumisvõime kui lapsed suuremaks kasvasid. 

Kõige universaalsem mänguasi.  Kes siis kunagi poleks palli tagunud, nii poisid kui tüdrukud

Ja muidugi võrratud autod, rongid , lennukid...

                                          Midagi ka nooremale põlvkonnale - Popit. 

Ja alati klassikaline domino.

Üks meie populaarseid laadamänguasju - liblikad

Tuulelohedega on hea rannas mängida

                                    Puust vurrkannidega saab koos vanaisadega mängida

Otse loomulikult , kui on koos nii palju mänguasju, siis läheb kõht vahepeal tühjaks.  Muretsemiseks pole põhjust, koogid juba saabuvad. 

Kes armastab mänguasju rohkem kui ,,,,, Klounid, muidugi ei tohi puududa klounid. 

Et liiga pikaks ei läheks teen siinkohal pausi. Järg tuleb. 

Kaks hunti

 Vanadel indiaanlastel on mõistulugu kahest hundist kes elavad meie sees. 

Reede õhtu  ja ma olen kuni laupäevani üksi kodus. 

Ma ei mäleta kuna see viimane kord nii oli. Võimalik, et isegi enne abiellumist ja lapsi. 

Üks mu kahes hundist, see rohkem eestlaslik, hakkab kohe kõrvu kikitama:

 - Nii, nüüd teeme suure tassi seda head mustsõstra- piparmündi teed. Ja siis valime, sul on ju üks raamat pooleli, või hoopis heegeldaks, nii hea ja rahulik. 

Selle peale hakkab teine hunt , see kes on juba portugalistunud, veidi temperamentsem ja tumedam,  kergelt nina krimpsutama:

- Mis tee, sul seisab ju kapis see jõuludeks kingitud 15. eurone (Portugali mõistes hullult kallis) vein. Teeme lahti, maitseme. Kujuta ette, lased vanni kuuma vett täis, varastad tütre käest mingi vannipommi ja klaas veini…  Üleüldse, sa oled juba isegi ühe hundi maitse kohta talvega veidi liiga karva kasvanud. Nüüd oleks ju hea võimalus, teed endale koduse spa ja pärast oled ilus nagu karvadeta kass. 

Kõrva ääres hakkab ootamatult ulguma kolmas, ilmselgelt naissoost, hunt:

-Mis tee, mis spa, vaata kui harva sa nii oled et sul kedagi jalus ei töllerda, sa saaksid praegu segamatult kogu maja põrandad ära pesta. Laupäeval pole sul ju niikuinii aega. Ja enne põrandapesu võiks ikka tolmu ka ära pühkida.  Oot, mis see siin on? Kaks masinatäit kuiva puhast pesu, selle võiks ikka kokku lappida. Ja enne selle kappi panemist olekski tegelikult vaja linadekappi korrastada ja…

Kuskilt võsaveerest hõikab mingi töllamokast hundikutsikas, kes ilmselgelt on liiga palju internetis istunud:

-Kuule, sa juurdled ju juba mõnda aega, kuidas endale lisasissetulekut leida kui rahulikum aeg on. Praegu  paras võimalus, tee OnlyFans lahti, vaata, kas veidi vanemapoolsetel naistel on veel edu…

Raske on see elu hundikarja keskel

Eks ma panen nüüd siis teevee keema, ja panen tolmulapi ja korgitsa ka enda ette lauale. Vaatame, kes peale jääb.

Internetti igaks juhuks lahti ei tee.

Kui enam ei oska reisida

 Kui elad “kaugel palmisaarel” ja kui sul on kolm last, siis on reisimine luksus. Alates sellest, et kõik reisid algavad mandrile lendamisega, tavahinnaga 134 Eur, ja alles siis hakkad vaatama, kuhu edasi. Lõpetades sellega, et perepiletite poliitika ei kehti enam kui lapsed on kõik   üle kümne aasta vanad, kuid keegi neist ei teeni veel iseseisvalt. Ja absoluutselt kõik on kallis kui pead maksma viie inimese eest kahe palgaga.

Lisame juurde veel toredad Covidi aastad ja ongi meie reisimatuse põhjus seletatud. 

Seekord võtsime kätte midagi hoopis erilist. Eesti ja talv ja koolist puudumine - miks võiks olla toredam?

Ja oligi tore, nii minu kui teiste pereliikmete jaoks. Nemad said lume ja koos olla ja paksud riided. Mina sain veel lisaaja oma lähedaste jaoks. 

Aga vaat reis ise, see oli juba elamus. 

Kõigepealt matemaatika:

Probleem:

Kui neli inimest alustavad reisi Assooridelt päev varem ja neile liitub veel üks inimene Lissabonist ja tagasiteel alustavad neli erinevat inimest reisi nädal varem ja üks jääb maha, kusjuures see üks ei ole sama, kes alguses hiljem tuli ja neist neljast, kes varem tagasi reisivad, jääb üks Lissaboni, samal ajal kui kolm reisivad Assooridele tagasi, siis kuidas teha see kõik arusaadavaks reisiagentuurile ja mitu ja kui suurt kohvrit on vaja kaasa võtta?

Lahendus. 

Reisiagentuurile sai saadetud mitu selgitust aga sealt poolt tehti tööd hästi. Ja igaühele kaasa oma kohver - pigem suur kui väike. MOTT

Hiljem muidugi muutujad muutusid ja lõpuks lendasid kõik neli koos saarele ja see üks, kes asub Lissabonis, suundus sinna tagasi kaks päeva hiljem.

Esimese nelja reis kulges hästi, ainult detailiga et Eva, see kõige väiksem, unustas kuhugi, ilmselt lennukisse, oma telefoni. Selle tulemusel täitsin leitud asjade leti jaoks väga toreda ankeedi, Eva oli samal ajal koolis nii et temaga arutada polnud võimalik

Kaotatud ese; mobiiltelefon

Firma;  eee. Vist Wiko, või hoopis Xiaomi, ikkagi vist Wiko

Värv:  Ei mäleta enam täpselt, aga mis iganes see värv oli, kohati on ta maha koorunud

Ekraanipilt: Kust kurat mina seda tean, ta muudab seda pidevalt, viimati oli mingi anime ja ikoonid olid kõik erinevad animepildid. Mis anime- ma olen liiga vana et seda teada.

Pin : …

Ekraani avamise kood; See oli ainuke mida ma teadsin, tema ja ta parima sõbranna sünnipäev. Ainuke kahtlus oli parima sõbranna sünnipäevaga aga noh, loodame et läks täppi

Lisakirjeldus: Üsna vana (ilmselgelt) aga töötav telefon. Käsitsi maalitud kaitsekestaga, mis peaks kujutama kosmost ja kuhu oli kleebitud vaalasaba, mis võib olla nüüdseks ära kukkunud. 

Arvake ära kas see telefon on juba leitud või mitte. Samas nii detailset kirjeldust pole ilmselt ammu nähtud. 

Minu tagasilend oli palju huvitavam. Ma armastan üksinda reisida, istud rahulikult oma nurgas ja lihtsalt jälgid kõiki.

 Päeva alguses oli armas sugulane kinkinud mulle ilusate kividega käevõru ja selle kaitse all ei saanud  midagi halvasti minna.  Ainult et Frankfurdis tegi keegi midagi kuskil mingi kaabliga, ja kõik lakkas töötamast. Mina, kes ma pidin lendama Lufthansa lennukiga Frankfurti, sain selle tulemusel veeta kuus tundi lennujaamas.

 Alguses oli tore. Ajasin sugulasega juttu. Keegi, kes pidi parajasti kontrollist läbi minema, poetas laua peale smuuti, mille ta oli just ostnud aga ei tohtinud kaasa võtta. Mingid ärihaid proovisid teha sadat trikki, et aegunud viisaga reisinud filipiinlased ikka üle piiri ja nendega äri ajada saaks. Paar tundi hiljem õpetas keegi, kuidas lennufirmalt suuremat  kompensatsiooni nõuda. Ja lõpuks, kui juba oli selge, et siia  ma jään, ja igavusest töökoha taotlemise avaldust tahtsin täitma hakata ( mine tea kuna see lend lõpuks toimub) anti mulle kätte takso maksekaart ja saadeti mind hotelli puhkama. Just siis kui arutasin taksojuhiga, kas minna otse, või teha linnavaatlemistiiruke, hakkas auto jupsima. Suure hädaga ja esimese ja teise käiguga jõudsime siiski kohale. Retseptsiooni näitsik teatas naeratades, et teeb mulle upgreidi ja minu kasutada on lausa luksustuba.

 Iga halb on millekski hea - lennu tühistamine andis mulle võimaluse veeta õhtu toredate sugulaste seltsis, selle üle olen lausa tänulik. 

Lõpuks hotellis tagasi sõitsin liftiga  oma uhkesse tuppa, vedelesin, lugesin ja ootasin und. Umbes kella ühe paiku kuulsin läbi une kuidas naabertoa ukse taga piiksutati kaarti, ise mõtlesin - luksustuba aga kõik kostab maru hästi läbi. Ja siis astus minu toa uksest sisse suure kohvriga meesterahvas. Mina hüppasin voodis istuli, meesterahvas hüppas selle peale ka imestusest korra õhku, keeras siis otsa ümber ja oleks peaaegu oma kohvri otsa pikali kukkunud. Ma ilmselt ei näe öösiti väga hea välja, igatahes kadus ta kiiremini kui ilmus ja mina ootasin hommikuni und.

 Kella viie ajal asutasin ennast uuesti lennujaama poole teele ja lendasin hoopis Münchenisse. 

Kotikontrollis otsustati mu seljakott läbi otsida. Daam teeb luku lahti, kotist tulevad välja üheksa (! ) suitsuvorsti otsad. Avab lukku veel veidi, välja pudenevad kuus pakki mooniseemneid. Vaatab imeliku näoga mulle otsa, mina kehitan õlgu:  mis parata kui Eestis ei ela aga vorst meeldib. Kõhkleb veidi ja tõmbab luku sügavamale kaevumata otsustavalt kinni. 

Lend kulgeb probleemideta. 

Kahetunnine paus, mille käigus ajasin oma reisikorraldajaga juttu, kes hankis mulle uue pileti Lissabonist Ponta Delgadasse, et ma ei peaks ööseks Lissaboni jääma. 

Seejärel hilinemisega Münchenist Lissaboni suunas. Lennuk puupüsti täis, kõigil oma käsipagas kaasas. Just minu ees siseneb lennukisse kena naisterahvas, kes üritab leida kohta oma kohvrile. Kohendab kellegi jope ühe kohvri peale ja hakkab seda tegema ka ühe pooltühja seljakotiga kui istuv seljakoti omanik teda hurjutama hakkab; Need on minu asjad, hoia oma käpad eemale, sul pole mingit õigust minu asju teise kohta panna. Neiu ehmub ära, vaatab korra ringi ja surub siis oma kohvri hädaga istme alla. Veidi hiljem tuleb lennukis töötav näitsik, kellegi kohver näpus ja otsib sellele kohta. Paneb hoogsalt jope ühe kohvri peale, võtab seljakoti välja, asetab selle kolm istmerida edasi kuhugi kohvrite vahele, lükkab teise kliendi kohvri vabaks jäänud kohale ja klõpsab panipaiga kinni. Seljakoti omanik istub vaikselt nagu sukk, selja tagant lausub keegi: karma is a bitch, mille peale kõik eelmist sõnelust  pealt näinud omaette muigavad. 

Edasi kulgeb lend rahulikult. Stjuardessid jagavad shokolaadi ,mugav ja vaikne, lõpuks vajub silmgi kinni. Just enne maandumist avastan, et püksid on mingi pruuni asjaga koos. Pühin veidi näpuga , lõhnab magus - shokolaad. Mis on ilusti käest jalge vahele libisenud ja seal ära sulanud. Naaber laenab paar salvrätti aga lennukist välja astudes seon ikka jope ümber tagumiku. Pruunid laigud jalgevahel ei tundu väga atraktiivsed, olgugi, et lõhn mõnus. Õnneks saab shokolaadi esimeses vetsus ilusti maha pesta. 

Jälle kolm tundi ooteaega, pidulik kohtumine ja tudengist pojale vorsti üleandmine ja lend läheb edasi kodu poole. 

Seekord kulgeb kõik rahulikult kuni järsku pistab eesistmel olnud uudishimulik reisija oma nina välja, ja teeb  seejärel ühe toreda külastuse ka meie  istmereale.  

Ja lõpuks olengi kodus ja kevades. 

Kuskil vahepeal jäi mu kohver ilma ühest oma sangast, aga vähemalt sisu jõudis ilusti koos minuga kohale. 

Et siis reisi algus 15.02 kell 12 Eesti aja järgi, lõpp 16.02 kell 19 Assooride aeg. Nii kähku käiski.