Eile olin õhtuses vahetuses tööl. See tähendas, et saatsin kogu pere hommikul minema ja jäin ise elektrike (elektrikke? elektrikusid?) ootama. Mõnus oli.
Olin koguaeg kergelt mures, kuidas see uuesti lasteada minek toimima hakkab. Eile nähes Laurat rahulolevalt jogurtit söömas ja Taavit seljakott seljas kärsitult ringi tammumas tekkis mõnus tunne. Poiss on suve jooksul ikka palju suuremaks ja iseseisvamaks- iseteadlikumaks kasvanud. Hommik algab küll traditsioonilise "matänaeiviitsiminna-ga" aga kui riided seljas, siis kiirustab teisigi takka.
Lasid kõik mingi hetk jalga ja jätsid mind hommikust segadust koristama. Ja siinkohal avaldus suur tõde. OMA MAJAS OMA PEREGA ON HEA OLLA!!!!!! Mõnus on ise ringi toimetada, hoolimata segadusest ja pesemata nõudest. Sinu kallite lähedus on peaaegu füüsiliselt tuntav. Lauanurgal istub pruun dinosauros, kes ei märganud õigel ajal omanikule taskusse hüpata. Sinna laua peale, puuviljakausi kõrvale ta ennast sisse sätibki, et sealt mu toimetamist vaadata. Enne väljumist keeran teise mingi aje (või tema sisnedusvõime sunnil) peaga ukse poole ; omanikku on ju sealt poolt oodata.
Saab üksjagu kodutöid tehtud, kook laua peale ootama sätitud(olgem ausad, ainult enda jaoks ei viitsiks koogiga mässata) ja siis ongi aeg tööle minna. Positiivse energia süst on terveks päevaks. Juurde annab muidugi ka teadmine, et kui mina koju jõuan siis on Taavi-Laura juba söödetud, mängitatud, vannitatud ja magavad. Tean, et nad on heades kätes, ei pea muretsema. Ja lihtsalt sellest piisab, et nägu terve päeva naerul püsiks ja pisiasjad häirima ei pääse.
Päikest!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar