Mina ei saa aru, kuidas teised inimesed suudavad tööl käia, lapsi kasvatada, kodu korras hoida (ehitada, kujundada, süüa teha jne) ise hoolitsetud ja head välja näha ja veel hobidega ka tegelda.
Mina ei suuda. Ikka peab üks teise arvel kannatama. Taavi kardinaid alustan juba teist nädalt, pilutamisriba on kuskil esimese poole peal. Lapsi näen juba kolm päeva järjest tund aega enne lasteaeda minekut, kui mina koju jõuan, siis nad juba magavad. Söögitegemisega on sel nädalal küll suht hästi läinud, vähemalt on see neid kodus ootamas. Pesu ootab pesemist, sorteerimist ,kappi panemist. Endale on uusi saapaid vaja ,Taavile terve posu uusi riideid vaja osta, majalaenu kuumaks on vaja maksta, põrandat oleks kööki vaja, riidekappi oleks vaja - raha oleks juurde vaja. Oleks vaja rohkem tööd teha. Oleks vaja laste jaoks rohkem aega. Oleks vaja oma mehega rohkem koos olla, oleks vaja aknad ära värvida... Taavil on täna lasteaias koosolek, mina olen tööl. Ainukesel vabal päeval jääb kolleeg haigeks, mina olen tööl.
Ja ma üldse ei imesta kui kümne aasta pärast vahib mu poeg mulle suits suus ülbelt otsa....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar