Kuues sissekanne.

Nohnii.
Jälle üks nädal möödas. Sellega koos kadusid ka halb tuju ja nüüd tundub, et vist ka halb ilm.
Vahepeal oli küll tunne, et talv ongi käes, vihmane, tuuline ja Assooride kohta ikka väga külm.
Muidu hakkame meie siin oktoobris oma rannaskäimist kokku tõmbama nüüd pole pärast perekond Tageli äraminekut enam mere äärde saanud. Vähe sellest, lausa talveriided otsisime välja ja jõudsin isegi voodisse villase teki panna. Täna aga viimaks jälle päike ja soe. Loodan , et mõneks ajaks jääb ehk niimoodi.
Meenutan ikka oma esimest aastat siin, kui detsembri alguses Taaviga ringi jalutades avastasin, et jõuludeni on ainult kaks (või oli kolm) nädalat , meie oleme väljas pika käistega pluusi väel ja päikes käes on mõnus olla. Ilus Assooride talveilm. millele järgnes kolm kuud vihma. Ja märtsis, kui Eestis see kevadeootus juba üldrahvalikus hulluseks kisub, on siin need kõige suuremad sajud. Aga noh, paar korda tahaks ikka veel merre minna küll. Plaanisime vaikselt, et äkki Taaviga saaks talv otsa ujumas käia, ta üldiselt läheb ka siis kohe vette kui minu jaoks liiga külm on, aga kus me selle Laura siis paneme, tema vist jääks küll nohusse. Sellised asjad saab Laura üldiselt suht kergesti. Õnneks enamasti piirdub kõik ainult nohu-köhaga ja ei arene hullemaks edasi. Eks näis, mis see ilm teeb, ja hiljem otsustame.

Sel nädalavahetusel oli siis lõpuks meie külas see kiriku- ja külapidu. Need hortensiaõied, mis isa eelmisel nädalal tõi, püsisid tänu külmale ja vihmale õnneks suhteliselt värsked. Valged õied puistasime aluseks ja keskele panime rea siniseid ja lillasid õisikuid. (kunagi panen teede kaunistamisest ehk paar pilti ka üles, fotokas on ikka veel Lissabonis). Pidu ise oli sel aastal kesine: Nädal otsa sadas õhtuti vihma, keegi ei läinud jalutama. Olime Taavile lubanud, et pühapäeval võime väljas olla nii kaua, kui tema tahab. Juba enne protsessiooni hakkas uuesti vihma sadama ja tegi seda tükati õhtu otsa. Traditsiooniliselt riputatakse tekid või ilusad linikud akendest välja, need olid sel aastal ruttu tagasi toas. Teekaunistused muutusid lihtsalt üheks libedaks lögaks. Käisime korraks väljas kuid karussellid ei töötanud vihma pärast. Taavi ostis suhkruvatti, kuid see kippus juba pulga otsa otsa ära sulama. Kohe natuke kahju oli, ootas teine nii õhinaga seda pidu ja nüüd sai suhteliselt pettuda. Meie Taavi, kes muidu selline häbelik oli ja rahvamasse kartis, on viimasel ajal muutunud tõeliseks seltskonnalõviks ja peoloomaks. Räägib, kuidas ta oma sõpru külla tahab kutsuda ja peole minna jne. Lahe suur poiss. (Need joped, mis ema ja Kati kahepeale saatsid, kulusid marjaks ära. Istuvad mõlemad ilusasti ja on head kerged- meeldivad neile mõlemile.)
Lõpuks teatas Taavi: ma enam ei jõua selle vihmaga olla....
Ja oligi pidu läbi. Rahvas räägib, et mäletavast ajast pole enam sel ajal sadanud. (September on siin üks tõeline suvekuu, kus vihma eriti ei ole) Järgmisel aastal üritame ilma parandada.
Üks hea asi siiski ka . Selle vihmaga ja autode sõitmisega muutus meie teekaunistus esialgu plögaks ja siis ujus vaikselt mööda teed minema, polnudki vaja mul eile midagi koristada. Hekijääkidega oleks rohkem tööd olnud.

Selleks korraks kõik.
Side lõpp.