Kahekümne teine sissekanne.

Tere jälle.
Jõulud selleks korraks möödas. Hinges kummaline igatsus, ei teagi millest.
Meie pere jõulupidu oli armas. Olin seitsmeni tööl, siis tuli Paulo järgi ja läksime isa-ema juurde, kus lapsed olid juba ootamas. Peagi istusime lauda, menüüs tursk koos kartuli- ja (vist ) jamssipudruga. (Jamsi ehk siinses keeles njammi puder on maailma maitsvam asi. Kahjuks sab seda vaid jõuluõhtul.) Sellel järgnes muidugi kook ja minu asi, mis pidi olema puding aga välja tuli selline pehmem kook. Sel ajal ilmusid juba ka kingid kuuse alla. Vanaisa oli kinnitanud kellukese väljas ukse kohale, et kuulda kuidas jõuluvana tuleb, kuid kass otsustas selle nööriga juba enne õiget aega mängima hakata ja kingituste kuuse alla panija unustas toaukse sulgemata, nii et Taavi ja Laura jooksid tegelikult veidi enne õiget aega kuuse alla. Aga tundub, et nende usku jõuluvanasse ei kõiguta veel miski. Järgnes kohustuslik pakiavamine-imetlemine ja asjade katsetamine. Sain sel korral suure üllatuse osaliseks. Olin juba valmis riieteks ja kodumasinateks. (Ma ei salli kohe üldse seda riiete kinkimise kommet. Seda enam, et järgnevatel päevadel on poed täis inimesi, kes kingitusi ümber vahetada tahavad. Minu arust kaob niimoodi kingi mõte). Saime hoopis kahepeale ühe pisikese paki, kust tuli välja fotokas. Asi, mida juba ammu olin tahtnud, aga mis alati teiste asjade varju oli jäänud. Ja siis tuli Marta veel vabandama, et kui teile ei meeldi, siis võite ju alati poes millegi vastu vahetada.... :)
Ühesõnaga oli armas õhtu, koju jõudsime kesköö paiku.
Ei tea, kas hakkan siinse ilma ja jõulukommetega rohkem harjuma, või on asi milleski muus aga sel aastal nautisin seda koosolemist ja üldse jõuluaega rohkem ku tavaliselt. Ainus, mis puudus, on teised lapsed peale Taavi ja Laura. Ja loomulikult ei möödunud jõulud ilma oma perekonnaga rääkimiseta. Mul on ikka armasad vennad-õed ja vanemad. Ja ka kommilaev jõudis just päev enne jõule kohale, suured tänud.
Sain veel ühe kummalise kogemuse võrra rikkamas. Nimelt rääkisin Asta-Ilmariga. Oli hea neid kuulda aga tegelikult teevad sellised momendid natuke isegi haiget. Panevad aru saama, at kõik läheb edasi, miski ei ole enam nii nagu siis, kui kodust lahkusin. Ja kui ma varsti tagasi ei lähe, siis, mida kaugemale tagasiminek läheb, seda vähem on, kuhu tagasi minna. Või tegelikult on sellised kummalised tunded, mida lihtsalt ei oska seletada. Mäletan Ilmarit ja Astat viimasest korrast aga kuidas nad praegu välja näevad? Kuidas tegelikult on minu vanemate tervis? Millised on Kati lapsed nii välimuse kui iseloomu poolest? Kuidas on Andres isana?
Ja katsu sa kellelgi seletada, mis tunne on, kui kellegi hästi sihitud pallist lumi krae vahel sulama hakkab. Ja siis teeb haiget ka see teadmine, et kui peaks midagi Pauloga juhtuma(sülitan kolm kord üle õla), siis tegelikult ei ole minul siin midagi, mis mind siin hoiaks. aga minu lastel juba veidi on ja mida aasta edasi, seda raskem on neid siit lahti rebida ja seda väiksem õigus mul selleks on. Lõppude lõppuks on nende juured ju siin - merefännid, nagu nad on.

Jah, kodu jääb koduks, ükskõik kus oled. Ja lapsevõlv on vist tõesti peaaegu otsa saamas.

Lõpetuseks , nagu juba kombeks, lapsesuust.
Hakkasime mingi aeg tagasi Taavile raha tähendust seletama, eriti seda, et raha ei jätku mitte alati kõigeks ja et ühe euro eest saab kas jäätise või kommi, mitte jäätist ja kommi.
Jõuluajal teadagi on ka igasugust nosimist rohkem nii et Taavi jääb ühel hetkel keset pähklite avamist-söömist mõtlikuks: "Kust see jõuluvana küll niipalju raha saab, et kõik need asjad osta?

Side lõpp