viimasel ajal kipuvad need sissekanded poolikuteks jääma aga tagantjärele täiendamiseks pole miskipärast tuju. Jääb siis nii, nagu on.
Täna tegelesin minu jaoks poolvõimatu asjaga - õmblemine.
Taavile on jõulupeoks sellist keebimoodi tuunikat vaja, mis peab olema EU lipusinine ja kollase tähega rinnal. Millegipärast meenuvad kohe need veneaegsed näidendid ja raamatud, kus head tegelased olid alati ka tublid kommunistid. Peas hakkasid keerlema laused sellest, kuidas Euroopa Liidus on hea elada, mis siis, et rahvas siiamaani eurodele üleminekut kirub. Aga jah, tuunikat on ikkagi vaja. Ostsin siis kaks meetrit sinist voodririiet, sest see oli kõige odavam ja ühtlasi ka värvilt kõige sobivam. Vaatasin seda juppi nii ja naapidi. Lõpuks voltisin riide pooleks ja panin Taavi sinna peale pikali, märkisin kriidiga umbes-täpselt peaaugu ja kaenlaaluste kohad ja asusin traageldama. Teen sellist superavarat tuunikat, nii et täpne lõige ei olegi oluline. Selga pole veel proovinud aga vähemalt peale vaadates näeb välja nagu riietusese, mis on minu puhul juba suur saavutus.
Terve nädalavahetus möödus Laurale aafrika seelikut tehes. Muidugi jälle jõulupeo jaoks. Ostsin kera pundinööritaolist nööri, seda saab ilusasti lahti keerutada. Punusin kõigepealt laiemat sorti vöö ja siis hakkasin sinna külge nöörijuppe kinnitama. Hirmus tüütu töö ja Laurale ei meeldi seda seelikut üldse proovida nii, et oli para jant teadmisega, kus lõpetama peaks. Tegin hõlmiku põhimõttel, st. ühte vöö otsa tegin juba punumise ajal nööpaugu ja teise otsa panin siis nööbi, eks näis, kas kukub tantsu ajal seljast või mitte.
Ja kogu selle aja seisab minu suur armastus -ristpiste- lihtsalt nurgas ja ootab. Ma tahaks üks paar päeva üksi kodus olla ja lihtsalt tikkida aga näed, ei õnnestu.
Ahjaa, täna ehtisime kuuse ka ära, elutuba on kohe palju jõulusem.
Ja ma olen hetkel armunud Norah Jonesi muusikasse, ainult seda kuulakski.
Side lõpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar