Eile oli siis selline päev, kus Laura mingil hetkel köögipõrandale maha istus, kingad jalast võttis ja need kõigest jõust endast eemale lennutas. Üks kingadest maandus õnnetuseks köögikapil ja lõhkus ühe klaasi. Meie mõlema esimene reaktsioon oli ai-ai-ai Laura, mille peale ta ennast muidugi keset põrandat maha viskas ja üürgama hakkas. Alles siis jõudis kohale, et huvitav, mille eest me talle nüüd ai-ai-ai ütlesime. Kas klaasi lõhkumise või kinga lennutamise pärast. Sest jah, kui kinga lennutamine oli sihipärane ja täiesti teadlik tegevus, siis klaasi lõhkumine ei olnud seda ju teps mitte. Ja siis tuleks seda ju käsitleda kui õnnetust ja last hoopis lohutada. Ja tegelikult on kogu selline käitumine tingitud ju hoopis sellest, et Laura on väsinud ja tahab sülle.
Jah, tegelikult ma ju tea küll, et õige oleks olnud Laura rahulikult sülle võtta, talle näidata, mis juhtus ja seletada, et ära enam nii tee. (Ehkki jah, Laura pole just seletustest õppust võtja tüüp)Aga mis parata, kui ka vanemad saabuvad koju väsinute ja näljastena ja siis on vaja kiiresti süüa teha ja laud koristada ja pesu kuivama panna ja koerale, kassile ka süüa anda ja... Ja sealjuures on mõnel päeval korraga kõrvus nii Taavi jutt, kui Laura sülletahtmise virin. Ja raske midagi teha, sest keegi on koguaeg jalgade ümber ja käte küljes. Jah, raske on see lapsevanema elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar