Kuueteistkümnes

Assooridel on nii, et kui on halb ilm, siis kõik kiruvad. Aga kui ilm heaks läheb, siis ei mäleta eilset enam keegi. Kuskilt ei paista mingeid sulamata lumelaike ja lume alt välja tulnud soppa. Lihtsalt on hea ilm ja kõik. Minu kui põhjamaalase hing on programmeeritud kevadet ootama. Juba veebruaris peab õhku nuusutama hakkama, ja noh, märtsis on ikka kevad juba südames küll. Siin õitsevad nartsissid juba jaanuarist saadik. Asalead ja kameeliad samuti. Minu lemmikuid piibelehti pole kuskil näha, sest need tahavad külma. Mida sa siis ikka enam ootad. Ja märts on siin see kuu, mis tavaliselt kõige tüütum ja tuulisem. Nii ka sel aastal, tuul tuhiseb uste ja akende vahel, sajab vihma ja on külm. Kampsunite vaikselt kokkupakkimise asemel ostad veel paar tükki juurde. Ja aprill on vihmakuu, see on aeg, kus igal ööl sajab tohutult vett ja kõik jõed, ojad, kosed ja muud nired jooksevad rõõmsalt mere poole. Ilus vaadata, kuid kohati ohtlik autoga sõita. Aeg-ajalt ikka esineb mudalaviine, mis siis kõik endaga kaasa viivad. Kaks aastat tagasi võttis üks selline endaga kaasa auto koos nelja inimesega. Auto leiti rannast, üks surnu jäigi kadunuks. Väiksemad laviinid on tavalised. Maaomanikel ei ole mitte kohustust lund lükata ja purikaid alla peksta vaid hoopis jõesänge puhtana hoida, et õnnetusi vältida.

Kevadekuulutajad on siin siiski olemas, kuid need on kiriklikku laadi. Igal aastal sellel ajal teevad romeirod oma palverännaku.

ROMEIROS ongi kohalikud palverändurid. Igal aastal valmistuvad igas kogudused meestegrupid ennast selleks rännakuks ette. Tegemist on juba väga vana traditisiooniga, mis sai alguse loomulikult tänu maavärinatele. Igal aastal tehakse nädala jooksul jalgsi ring saarele peale, sealjuures koguaeg valjuhäälselt palvetades ja lauldes. Ööbitakse kas kirikutes või teiste koguduseliikmete majades. Vanasti toituti sellest, mida annetati, nüüdseks on ka siia hiilinud poeskäigud ja süüa ostmine. Algselt olid romeiros ainult mehed, naistel oli ju vaja kodu hoida ja lapsi kantseldada (ja noh, lase veel oma naine ilma peale, mine tea, äkki ei tulegi tagasi). Viimased kaks aastat on ka paar naistegruppi ilmunud, mis loomulikult kõvasti boleemikat tekitab. Igas maakonnas algab rännak eri ajal, põhiline on , et see peab olema tehtud just selle 40 päeva jooksul, mis on Kristuse kannatuse aeg. Sel ajal võib teedel tihti kohata 10-50 liikmelisi meeste gruppe, kellel kõigil suured sõbad üll(see on riietuse kohustslik osa), palvehelmed ühes käes ja mingi tokk teises käes ja kes vahetpidamata gregorianusi laulavad. Ilus ja austust tekitav. Romeiroste majutamine on austusväärne ülesanne ja kui naised romeiroseid kuskil kiriku ees palvetamas näevad, siis küsivad nad järgi, mitmeliikmeline grupp on ja loevad hiljem vastava arvu Ave Mariasid või Meie Isa Palveid, kõigi õnnetute hingede eest. Vist kõige ilusam komme üldse, mida sellel saarel kohanud olen. See alandlikkus ja austus ja arusaamine, et piisab ühest suurest maavärinast või tsunamist, et meid kõiki siit minema pühkida.