Üheteistkümnes

Tere jälle.

Täna maadlen väga segaste emotsioonidega. Jagan siis ka teiega.

Sain eile kingituseks hapendatud rukkileiba. Selgus, et üks inimene siin valmistab seda, küll saksa leiva nime all aga saksa ja eesti leivakultuur ju suht sarnane. Sõin kaks viilakat juba töö juures salaja ära. Maitses oi kui hea. Kujutasin juba ette, mille kõigega ma seda leiba nüüd sööma hakkan. Keedumuna ja sibul ja või ja juust ja.... Ja siis sõin täna hommikul kaks viilu juustuvõileiba. Ja siis hakks tunduma, et kõht on kuidagi hapu ja leib on kuidagi raske ja ei olnud kuidagi nii hea, kui ma mäletasin. Lohutan ennast küll sellega, et see minu lemmik, kõige tavalisem vormileib, ei ole jah nii hapu ja on veidi kohevam ka. Ja juust oli ka see kohalik ja tugev, mida paljud hommikuti ei taha süüa, sest pidavat kõhule halvasti mõjuma. Ja kohvi ka ei joonud kõrvale, sest jooksin, leib hambus,autosse (esmaspäeva hommik ikkagi). Aga ikkagi, ainult see mõte, et võibolla kõik need asjad, millest väidan end puudust tundvat , ei maitsegi tegelikult enam mulle. Et olengi siinse toiduga juba nii ära harjunud, et teisi asju enam ei tahagi. See mõte on lausa valus. Jah, ma tean ju küll, et kui peaksin siit lahkuma, siis näiteks meretoidust tunneksin puudust, ja mõnigatest puuviljadest, ja värskest aedviljast talvel, ja pipramoosist ... Aga igal juhul ei kaalu need üles marineeritud kurke ja suitsukana ja –liha ja –kala, ja igasuguseid soolaseid hoidiseid; ja seeni; ja kohupiimakooki; ja hapupiimaga mikserdatud maasikaid; ja päikese käes kuumaks ja magusaks küpsenud punaseid sõstraid...

Ei, ma lihtsalt keeldun uskumast, et eesti toit mulle võibolla enam ei maitsegi. See lihtsalt ei ole võimalik. Ok väikesed mööndused teen liha ja sokolaadi osas, sest neist olen ka siin praktiliselt loobunud. Esimese järgi pole kunagi erilist vajadust tundnud ja alates sellest ajast, kui ise süüa teen, kasutan liha tunduvalt vähem, kui kellegi tehtud sööki süües. Kui väljas süües antakse valida tugev praad, või suur salatitaldrik, valin kõhklematult viimase. Ja kuna siin pole lihtsalt head sokolaadi saada, siis halba ei viitsi süüa ja nüüd söön sokolaadi siis, kui peab (pühade ajal), või kui keegi Eestist saadab.

Aga muus osas, mitte mingit allahindlust.

Tegelikult üritasin eelmisel aastal isegi hapukurke teha, arvasin omast peast, et neid on raskem untsu keerata, kui marineeritud kurke. Pealegi ei olnud mul selliseid kindlalt suletavaid purke. Panin siis kurgid koos soolveega ämbrisse, mustsõstralehti ja mädarõigast ei olnud, nende asemel panin sinepiseemneid ja küüslauku. Taldrik tagurpidi kurkide otsa ja kivi ka veel vajutuseks peale. Kolm päeva hiljem kui vaatama läksin ei olnud seal mitte värsked soolakurgid, vaid pigem värsked mädakurgid. Mõtlesin jupp aega, mis ma valesti tegin. Nüüd kuulsin ühe tuttava käest, kuidas tema üritas teha hapukapsast ja välja tuli hoopis mädakapsas. Koos jõudsime järeldusele, et ilmselt ei soosi kohalik kliima piimhappebaktereid, kes ju tegelikult kõigi nende hapendamiste taga. Ka piim ei lähe siin mitte korralikult hapuks, vaid pigem halvaks. Nii, et kõigile kes soovivad võin järjekordselt öelda – teretulemast meie võluvasse kliimasse.