Kaheteistkümnes

Pole jälle jupp aega kirjutanud. Olen ikka elus, lihtsalt apaatne. Ja pole olnud eriti tahtmist millegi jaoks. Nüüd on see selleks korraks möödas ja elu jälle ilus. Osaliselt oli-on see apaatsus tingitud ka magamatusest. Laura on oma kahe ja poole eluaasta jooksul mind rohkem öid üleval hoidnud kui mistahes pidutsemised ja mu enda haigused ja võõras kohas mitte magada suutmised kokku. Mingil hetkel lihtsalt peab see ju kuidagi mõjuma. Nüüd olen tervelt kaks ööd ainult korraks pidanud ärkama. Ja muidugi vahin lolli järjekindlusega umbes kella kahe ajal öösel lakke ja nuputan, miks ma ei maga.

Aga asume asja juurde. Mis siis vahepeal toimunud on ehk siis teen kohe mitu sissekannet, et liiga pikaks ei läheks.

Kõigepealt muidugi karneval. Nii Taavi kui Laura lasteaias oli sel puhul pidu. Taavil vaba teema, Laura pidi olema popstaar. Taavi teatas, et tema kohe kindlasti peab draakon olema ja Taavil on selline emme, kes muidugi arvab, et ta on superandekas ja ülivõimetega ja noh, mis se draakonikostüüm siis teha ei ole. Tegelikult on ikka küll. Peale nädalast otsimist avastasin, et ega rohelisi dresse või siis pükse ja pluusi ikka ei ole müüa. Selleasemel ostsin ühe sädeleva rohelise riide. Taavi muidugi kodus teatas seda nähes kohe, see on konn, draakon on ikka tumeroheline. Õnneks riide pahupool oli tema jaoks juba vastuvõetava värviga. Õmblesin talle siis kahe päeva jooksul püksid ja pluusi. Ilmselgelt oleks ju ka kiiremni saanud aga kuna masin on ämma juures siis õhtul kodus traageldasin ja lõikasin ja sobitasin ja järmisel päeval õmblesin kokku. Neile, kes veel ei tea – mu õmblemisoskus on võrdeline joonistamisoskusega, see tähendab, et olematu. Ja lõikeid mul ka muidugi ei olnud. Mingid pluusid ja püksid riide peale ja nii ma need oma variandid tegingi. Taganjärgi mõtlen, et lõikega olekski ilmselt raskem olnud, sest oleks ju pidanud varrukad külge õmblema ja püksivärvli tegema jne. Siis tuli aeg maski kallale asuda. Interneti avarustest leidsin ühe näite ja näitasin seda ka Taavile, et kas kõlbab. Mask sai rohelisest kartongist , suurte valgete hammastega ja hiljem kaunistasin sädeleva värviga . Kusjuures tegemist on sellise maskiga, kuhu pea sisse käib ja kus suust saab välja vaadata. Kuna tegemise aja ei olnud Taavit kohal, siis tagantjärgi avastasin, et suu tuli liiga suur. Ja siis veel tiivad ja saba. Saba jaoks õmblesin püksiriidest kolmnurga, kiletasin mitmekihilise pakkimiskilega üle ja tegin kartongist kolmnurgad ogadeks, saba ise klammerdasin pükste külge. Tiivad said omakorda krepppaberist, mis samuti kahelt poolt üle kiletatud ja paeltega käte külge seotud. Lõppkokkuvõttes tuli minu arvukatele vandesõnadele ja lubadustele á la ei iial enam vaatamata üks äge draakon. Kahjuks ei saanud järjekordselt eriti head pilti. Kasvataja oli küll veendunud, et tegu on krokodilliga ja saba kadus päeva jooksul tagant, aga see Taavi tuju ei rikkunud. Ja kui te arvate, et kääridega ei ole võimalik näppu lõigata, siis võin kinnitada, et on küll ja kohe kaks korda ja sügavalt.

Laura pidu oli kaks päeva hiljem ja teema siis ette antud - poppstaar. See nõudis parasjagu peamurmist, sest mida sa paned kaheaastasele lapsele külmal ajal selga. Lõpuks õmblesin draakoni jääkidest seeliku, seekord siis õigetpidi riidest, ja randmepaela.Kuna neid jääke, oli vähem kui arvasin, sai seelik veidi niru Ostsime poest ühed superpäikseprillid ja pähe sidusime rätiku. Sai selline „attituudiga” beib. Minu arust täitsa lahe. Siin on karnevali ajal kombeks ka laste paraad, kust meie omade koolid seekord kahjuks osa ei võtnud. Laura rühm ju tegelikult ikka pisikesed veel ja Taavi käis lihtsalt vaatamas. Mina olin kostüümide tegemisest nii väsinud, et magasin sel ajal kodus, seetõttu ei oska kommenteerida.