Veidi kohalikest karnevalikommetest. Nagu juba mainitud on veebruar üks suur läbustamise kuu, eesti keelne viinakuu saab siin lõpuks mõtte. Ehkki karneval on samal päeval kui meie vastlad, keerleb terve kuu selle ümber. Collüsseumis on ridamisi maskiballe, nii lastele kui täiskasvanutele, kuhu tuleb kaunistatud piknikukorv kaasa võtta. Peod on jagatud vastavalt lasteballiks, maskiballiks ja lihtsalt balliks. Kui minul oli varem ettekujutus ballist, kui viisakast tantsupeost, siis nüüdseks olen aru saanud, et maskiball on lihtsalt smokinguga läbu. Üleelmisel aastal, kui 7.30 hommikul pidin tööle minema saabus terve hommiku jooksul poolpurjus-poolpohmas tegelasi ennast turgutama (kui on midagi, mida ma pidutsemise juures ei salli , siis on selleks just need tegelased, kes ei suuda kuidagi lõpetada).
Peale selle on igal saarel omad traditsioonid. S.Miguelil peetakse veesõda. Aja jooksul on see kunst tohutult täiustunud. Tänavatel sõdivad naabrid omavahel, peatänaval on põhilahing. Selle jaoks valmistutakse juba paar nädalat ette. Lahing toimub veoatokastitest, igas kastis 15-30 inimest. „Laskemoonaks” on veega täidetud õhupallid või kilekotid, mida on selle paari nädala jooksul hoolega ostetud ja täidetud. Esimesel aastal , kui avaldasin soovi samuti võitlema minekuks, vaadati mulle otsa kui lollile. Hiljem sain aru küll, miks. Tegemist on suhteliselt vägivaldse üritusega, kus autokastitäis täiskasvanud mehi kultuurselt kakleb. Loomulikult saavad ka kõik ümberkaudsed oma osa. Võitlejad kannavad kiivreid ja muid omaloomingulisi kaitseid. Lendab vett ja sõimusõnu. Autod sõidavad aeglaselt mööda avenüüd edasi-tagasi ja vahepeal käivad laskemoonavarusid täiendamas. Võitlus lõpeb siis, kui kõigil veekotid otsa saavad. Eriti tore on selle kõige juures vaadata turiste, kes enne võitlust fotokate ja kaameratega tänaval patseerivad ja ei taipa, et sellised asjad ilmselt seal kuivaks ei jää. Kohalikud poodnikud naelutavad juba aegsasti oma akende ette suured plaadid.
Veel kuulub karnevalikommete juurde laste rongkäik, kus kõik maakonna koolid ja lasteaiad marsivad. Kostüümid valmivad tihti koolis laste endi poolt ja igal klassil on mingi kindel teema. Nagu Brasiilia sambakarneval, ainult ilma poolpaljaste naisteta.
Ja siis on tavaks veel ka malassaadade söömine. Need on nagu meie pontsikud, ainult, et enne rasvas küpsetamist laiaks löödud. Maitsevad head kui kord aastas teha. Sel aastal kingiti mulle 12 malassaadat, millest ma korraga neli kinni pistsin ja peale seda ei suutnud enam ühtegi vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar