Covid ja giidid

Meil on tuludeklaratsiooni aeg.

Ôige aeg näha kuidas Covid meile mõjus (b).Tegelikult pole midagi sellist, mida juba ei teaks, aga nüüd lajatatakse numbrid ilma igasuguse illusioonita silme ette. Ja läinud on nii ja naa. On neid, keda Covid pole  rahaliselt praktiliselt mõjutanud, avalik teenindus, toidukaubad jne. On neid kes teenisid rohkem, meie kaminapaigaldajatel oli näiteks erakordselt hea aasta, sest inimesed olid rohkem kodus ja hakkasid mugavusele tähelepanu pöörama. Minu lemmik käsitööpood vähendas osade asjade tellimusi aga suurendas kõvasti kangaste ( maskid) ja lõnga läbimüüki. Alati kui tekib oht, et võib jälle koju kinni jääda, ostavad need, kes käsitööd teevad, suuremas koguses lõnga või niiti, et midagi teha oleks. Riidepoed on nii ja naa, suveniiripoed, mida meil oli viimasel ajal palju, on oma valikut veidi muutnud ja müüvad nüüd rohkem kotte, t-shirte, seepi etc ja vähem võtmehoidjaid ja kohalikku käsitööd. 

Kõige suurema põntsu said muidugi restoranid ja turismifirmad, alates reisiagentuuridest kuni kohalike eraettevõteteni välja. Kuid ka siin on erinevused üsna suured. Praegu on hea aeg olla lastetu kes on töölepinguga kuskil turismifirmas tööl. Sellisel juhul on sul praegu lihtsustatud lay off, saad umbes sada eurot vähem palka, aga sul on aega ja raha, iseasi, mida sa sellega momendil peale hakata saad. Seda muidugi eeldusel, et firma vastu peab ja hingusele ei lähe, aga see on pigem firmaomaniku mure.

 Teine kategooria on väikefirmad kus on tihti ainult üks-kaks töötajat. Mõnel juhul on töötajaks omanik, sel juhul lay off ei ole võimalik, kuid firmad on saanud piisavalt rahalist abi riigilt, et oma kulusid katta, vähemalt mõneks ajaks. 

Ja siis on kolmas grupp. Eraettevõtjatest giidid, kes tegid enamasti erinevatele firmadele bussiekskursioone. See grupp on viimaste aastatega tublisti kasvanud. Tööd jagus ja niimoodi sai ise oma aega paremini planeerida. Nemad on praegu rahaliselt kõige halvemas seisus. Kui toetusi hakati jagama ja arvutama, läksid arvesse need kes olid vähemalt aasta aega sotsiaalmaksu maksnud ja arvestuse aluseks võeti viimase kuue kuu teenistus. Mis kattus meie madalsesooniga, kus bussigiidid tihti ei tööta, või lähevad kuskile mujale tööle või lihtsalt reisima. Hiljem tehti küll veidi tasaarvestusi kuid siin on omad konksud mõlemate osapoolte juures, mida ma parem ei hakka lahkama.( Ma võin lihtsalt öelda, et Portugal on üks neist riikidest kus igasugu maksude maksmisest hea meelega kõrvale hiilitakse). Ja nii juhtuski et mõnegi kolleegi sissetulek langes kuni 90%. Mille tulemusel võis aprillis palju hapude nägudega ja ülikriitilisi giide näha. Veidi leevendas hapusust lootus, et sel aastal tuleb kevad teisiti. Aga tuli hoopis teine ( või kolmas, või X ) laine, esialgu Portugali mandril ja üldse maismaal, siis ei saadud sealt poolt liikuma. Ja mõningase hilinemisega ka siin. Kui märtsi- ja aprillikuised tühistused tulid väljaspool olevate piirangute ja lendude tühistamise arvelt,siis maikuu on vaikne nüüd meiepoolsete piirangute pärast. Ja viimasel kokkusaamisel näitas üks minu tööandjaid mulle oma gruppide plaani aga lisas juurde, et reisid toimuvad eeldusel, et piiranguid ei ole ja et reisifirmad niikaua vastu peavad. Nii mõnedki on vaikselt hinge vaakumas. Nii et kalender võib täis olla aga võib kiiresti jälle vabaneda. Elame-näeme.

Teine huvitav koht on distantsõpe. Alla 12 aastaste laste puhul on võimalik ühel vanematest koju jääda, ja sel juhul makstakse sotsiaalkassast toetust, üksikvanematele kogu  palk, muidu 80% palgast. Need kes töötasid juba niikuinii kodus, neil seda võimalust esialgu ei olnud, sest oletati, et nad on ju niikuinii kodus ja teenivad. Selle koha peal ei tohi unustada, et Portugali lapsepuhkus on kuus kuud, peale seda minnakse sõime ja tööle. Puhkes suur kisa, et ka need vanemad tahavad teenida lapse aitamise raha, sest nüüd peavad nad ju mõlemat asja tegema. Üsna varsti saadi aru et kui sõimed ka kinni, siis näiteks aastase või ka kolmeaastase tite kõrvalt ei tule kodukontor hästi välja. Nüüd saab lapsevanem valida, kas kodus tööl ja palk või valib lapse hoolduse toetuse.  

Ka siin on mõned spetsiaalsed grupid. Need tööd, kus ei saa koju jääda. Mandril on selliste perede lastele koolid ja lasteaiad avatud, siin on probleem lahendatud enamasti pereringis, või mõnel puhul hoidjaga. Kõige omapärasem grupp on ilmselt pered, kus on rohkem kui üks laps ja mõlemad vanemad on õpetajad, kes peavad nii oma lapsi kasima ja söötma kui ka teistele selle kõrvalt tunde andma. Enamasti on püütud selliseid peresid õpigraafiku koostamise ajal arvestada nii et tunnid ei ole isal ja emal samaaegselt, kuid mitte alati pole see võimalik. Nii nad siis rabelevad kõik koos. 

Ahjaa, siis on muidugi veel need, kelle lapsed on 12 või 13 aastat vanad ja peavad üksi koju jääma. Kohe ilmusid vanemad, kes leidsid, et elu on ebaõiglane, miks nemad peavad tööd rügama, et palka saada, kui kolleeg oma kümneaastasega istub kodus ja teenib samamoodi.

 Nii et segadust kui palju, neid kes kiruda tahavad leidub alati ja igav juba ei hakka.

On pühapäev tore päev... ehk täiesti tavaline nädalavahetus.

 Kui kirjutada näidendit oleks algus umbes selline:

Tragikomöödia kahes vaatuses. 

Tegelased:

Ema, kes on ka jutustaja rollis. 

Lapsed -  Esimene, Teine ja Kolmas

Isa ja abikaasa, kes läheb hommikul vara tööle ( meil on kliendid!!!)

Palju Teisi Tähtsaid Tegelasi. 

Esimene vaatus  - Laupäev

Planeeritud kellaajalised tegevused: Teise uisuproov kell 12, Kolmanda muusikakooli esinemine, kohalolek vajalik kell 14, pealtvaatajatele kell 15, ja Esimese võrkpallivõistlus, ilma pealtvaatajateta, kohalolek kell 14:30

Ema taksojuhi rollis. 

Algab kõik väga ilusasti, luban endale isegi veidi pikutamisaega. Enne kella  ühtteist  on vaja veel pesu kuivama panna, nõusid pesta ja kõik see mees riidesse saada, mis kamba peale peaks olema lihtne.  Esimene ja Teine teatavad, et neil on vaja asjad valmis sättida. Mina alustan nõudepesuga. Peale pesu palun Teisel Kolmanda riietumise juures abiks olla, ikkagi esimene esinemine ja närv sees, ja lähen pesu kuivama panema. Kõik juba peaaegu nööril, kui aknale ilmub pesuväel Kolmas, kes teatab, et mitte miski ei sobi ja tal pole üldse midagi selga panna. Hiljem tuli välja, et ta oli end riietanud, juba alla elutuppa tulnud, viisteist minutit peegli ees keerutanud ja otsustanud, et talle ei meeldi. Asi hakkab kiireks kätte minema, arutelu peale otsustame, mis selga läheb ja kust me uued sukkpüksid ja kingad  hangime. Mina samuti kähku riidesse ja kui kõik on valmis juba uksest välja astuma tuleb Kolmandale meelde, et tal on vaja veel Sandyle heina viia. Peaks olema kiiresti tehtav, ukse ees on kõik kohad heina täis. Kahjuks ei arvesta me sellega, et  Sandyle on vaja spetsiaalset heina spetsiaalsest aianurgast kus Kolmas on vastavat võilille vist salaja oma neitsipisaratega kastnud, et see erakordselt hästi maitseks ja mille otsimine ja serveerimine võtab tubli kümme minutit.

Kiiruga uksest välja, Teine juba närviline, sest trenni alguseni on täpselt kuus minutit. 

Keset küla teatab: 

• Sa sõidad ikka nii aeglaselt, isa paneb isegi minibussiga sajaga…

Ja mina avastan, et telefon, mida on sidepidamiseks kindlasti vaja, koju jäänud. Heegeldamiskott, kus kindlasti lõpetamist vajav nukk, on õnneks kaasas. 

Väikese hilinemisega Teine trenni, Esimene vanavanemate ukse taha, sest kellelgi tuleb meelde, et nad olid lubanud mingi imetaina sõtkumisel abistada, ja Kolmandaga komisjonipoodi pidukingi ostma. On lademes numbri võrra väiksemaid ja numbri võrra suuremaid, parajaid ei ühtegi paari….

Pika otsimise peale leiame täpselt ühed, õnneks isegi sobivat värvi.. 

Vanavanemate poole, kus tuleb välja, et tainas juba sõtkutud, kerkinud ja isegi ahjus ja vanaema veidi viltuse muigega. Ega midagi, ongi juba aeg Teisele järgi minna, kes teatab, et trenn läks suhteliselt halvasti, sest midagi ei tulnud välja ja nüüd on ilmselt puus sinine. Teine auto peale ja linna teise otsa, et Kolmas proovi jätta, vahepeal väike peatus, et paar saiakest kaasa osta, kuna lõunasöögi aeg suhteliselt käes. Kolmas koos saiakesega muusikakooli ukse taha, ise autoga kolmandasse linnaotsa, et Esimene kohale viia. 

Kuna veidi on aega otsustame Teisega söögipausi teha. Jätame autoaknad lahti ja ise istume põõsa alla. 

Viisteist minutit hiljem on aeg kontserdile minna, istume autosse , keeran võtit ja see kiilub kuskile kinni. Ega midagi, tuleb rooli nõkutada, tavaliselt aitab. 

Keeran võtit, nõksutan rooli … mõlemad kiiluvad kinni ja ei liigu kuhugi poole. Kontserdini aega 20 min, jalgsi joostes jõuaks äkki isegi kohale, Kolmas on teine esineja, aga autot ei taha lahtiste akendega üksi seisma jätta. Ohtrate vandesõnade ja mõningase jõu kasutamisega hakkab 10 minutit hiljem võti järsku keerama. Kimame kohale ja raiskame veel 10 min parkimisplatsi otsides. Võtame istet koos esimese esinejaga. 

Kolmas on tubli aga peaaegu lõpus lipsab viga sisse ja Kolmas tardub paigale! Vaatab kivistunud pilgul oma sõrmi, siis õpetajat, ja siis mängib edasi. Saab ilusti hakkama aga kontserdi lõpus ei pea vastu ja nutab veidi minu süles. 

Peale seda on paus kuni Esimene Teisele helistab. Lastele jäätis, minu heegeldamise aeg, sest nukk on vaja homseks sünnipäevaks ära lõpetada. Avan koti et avastada, heegeldamistarbed jäid vanaema laua peale…

Ega midagi, jäätis, kohvi, vanaema, ja juba helistab Kolmas, mäng lõppes. 

Talle järgi, räntsatab autosse ja teatab;

- Krt kaotasime, ehki ma mängisin hästi. 

Lõpuks koju, kell on kuus õhtul. Õhtusöögi tegemise ajal võtan tuima näoga kapist juba umbes kuu aega seal seisnud veini ja kallan endale klaasi. Ise mõlen, et nende koroonapiirangutega oli elu ikka palju lihtsam. Saabub abikaasa ja istume kõik koos laua taha. 

Esimese vaatuse lõpp

Teine vaatus, pühapäev. Abikaasa ärkab hommikul vara et jälle tööle minna. 

Meil plaanis Suguvõsa Kõige Noorema Liikme sünnipäevalõunasöök vanavanemate juures. 

Kuna kokku on lepitud kella üheteistkümnene algus, teen hommikul kohustuslikud pannkoogid, seejärel riidesse ja minek. Vaja kiiresti ostukeskusest läbi lipata, sest nukk ei saanudki eile valmis aga Serenale meeldivad raamatud, mis teeb tagavarakingi valimise lihtsaks.

Juba kohal kui abikaasa helistab. Meri on karmim kui ilmaennustus ütles, nad tegid ainult pool tuurist ja ta tuleb nüüd ka koos meiega lõunatama ja peseb varustuse hiljem puhtaks. Ainult tore uudis. Sööme, mängime, laulame õnnitluslaulu, siis laseb Abikaasa jalga et asjad pesta ja kuivama panna. Mina pakin kokku kõik magustoidud sest osadel on suhkruhaigus aga magusaisu ja teistel on dieet ja üleüldse on mul lapsed veel “vaatamata koroonale ( mitte haigusele vaid pidevale kodusistumisele) suhteliselt kõhnad”, las söövad.

 Sõidame koju. Üle mitme päeva on päikseline ja tuulevaikne, lausa kutsub väljas olema. Tõstame köögilaua välja ja jätame ukse pärani, et maja õhutada-kuivatada-soojendada. Kõigil kolmel on vaja kooliks õppida, mina lapin pesu, koerad magavad laua all - idüll. Mida mina ei tea, on see, et Kolmas oli Sandy puurist välja labürinti tõstnud. Mida Kolmas ei tea, on see, et Bela on ihult ja hingelt jahikoer. Ja mida meist keegi ei märka on see, kuna Bela laua alt tuppa hiilib. Järsku kuuleme kriiskavat piiksumist ja Sandy on Bela hammaste vahel, kes ta meie kurja kisa kuuldes küll kohe lahti laseb, kuid kahjuks sureb Sandy minu käte vahel. Kolmas nutab südantlõhestavalt, teised ei oska kuidagi olla, Belal on saba jalge vahel.  Keset üürgavat nuttu heliseb telefon, Abikaasa on haiglas. Üks eilne klient maandus viimase hüppe ajal jalgade asemel tagumikuga vette. Täna kurdab teatud asendis seljavalu, ja kindluse mõttes viib Abikaasa ta traumapunkti kontrollile. Ma juba olingi mõtlema hakanud, kuidas selle varustuse pesemisega nii kaua aega läheb. 

Nutame, lohutame, nutame veel, otsime ilusa karbi ja krepp-paberi, kaevame aiamaale haua, paneme Sandyle paar lille. Räägime elust ja surmast ja armastusest ja loomapidamisest. Kolmanda kodutöödest ei tule enam suurt midagi välja ja sõber, kes pidi külla mängima tulema, saab kurva teate ja jääb koju. Vaatame hoopis koos filmi ja istume veidi niisama. Kella kaheksa ajal jõuab lõpuks ka Abikaasa koju, kliendil pole õnneks midagi hullu aga peab paar päeva puhkama ja selga hoidma. Joome teed ja sööme magustoitude peri. Kõik on nädalavahetusest väsinud.  

Eesriie. 

Hullud kanad ja loomaaed.

 Viimane kord kui koolituse läbiviija küsis , kas mul arvuti kaamera ei tööta, vastasin ma talle:

- Mul on siin kodus momendil mees, kolm last, neli kassi ja merisiga ja igaüks neist võib suvalisel hetkel kaamerasse ilmuda , nii et ma arvan, et õpperahu huvides on parem kui kaamera on välja lülitatud. 

Tegelikult on meil isegi rohkem loomi. Kõige pikemat aega on meil olnud Simba, meie kollane bokseri moodi koer. Tõime varjupaigast, oli teine ukse tagant leitud ja kui meie sinna läksime, siis istus nina vastu puurivõret ja värises. Sõbralik, lastearmastaja koer hullult suure hunniku energiaga. Tema on õnnelik kui temaga mängitakse ja kui ta saab pärast sulle sülle istuda. 

Siis saime endale Bela, see on Paulo koer, must, pruunide triipudega. Siis kui endale koera otsisime, oli varjupaigas üks emane S. Migueli karjakoer oma kutsikatega. Paulole on need koerad alati meeldinud, kuid kuna nad on karjakoerad, siis peavad nad väga hästi õpetatud olema ja enamasti on nad ühe peremehe koerad, nii et täiskasvanud koera lastega perre võtta oleks risk. Kuid just sellest pesakonnast tõi Paulo Bela meile järsku koju. Bela on tark ja hästi rahulik lastega, kuid Simbaga kehtestas kohe piirid. Mängida võib, kuid ennast väntsutada ei lase. Ja tal on tugev jahiinstinkt. Umbes nagu multikates kus rebane näeb jänese asemel autamaatselt praadi. Bela ei suuda kanadest, tuvidest või rottidest mööda vaadata. Kui teab , et on pahandust teinud, siis viskab ennast pikali, ajab neli käppa taeva poole ja palub andeks. See on eriti tülikas kui ta ennast väravast välja pressib ja siis kui me kohale jõuame, ennast keset autoteed pikali viskab. Ainuke võimalus on ta käppasid pidi tagajalgadele keerata ja esikäppadest kinni hoides või süles koju tuua. 

Koerad elavad väljas. Mingi hetk andsime laste survele järgi ja otsustasime endale (jälle ) kassi võtta. Varjupaigast tõime kassi kaks korda, mõlemad surid esimese nädala jooksul. Siis leidsime ühe  piknikuplatsi jäetud kassiema koos poegadega, Meie tõime ühe koju, naaber tõi teise, piknikuplatsi koristaja toidab seda kassiema  koos kahe juba suure pojaga siiamaani ja kohalik varjupaik organiseeris steriliseerimise. Riscas oli esialgu reserveeritud, varsti muutus sõbralikuks, kuid kohe oli näha, et ainult toakassi temast ei saa. Suvel polnud probleemi, köögiaken on koguaeg lahti ja meil on suur aed, kus olla. Ootasime , et ta veidi kasvaks para steriliseerida, kuid kui steriliseerimise aeg kätte tuli , kadus ta ära ja tuli tagasi rasedana. Pojad sündisid meie riidekapi põhjas ja Eva oli maailma kõige õnnelikum laps. Ühe kassi asemel oli meil neid järsku 6. Kui pojad kasvasid, hakkasin ma neid laiali jagama.Peale kahte esimest teatas Paulo, kes oli aastaid väitnud, et tema ei ole kassiinimene, et need ülejäänud võiksid meile jääda. 

Hetkel on meil kassiema Riscas (maakeeli Triibu), kõige iseseisvam neljast, tuleb ja läheb kuna tahab, kui kodus, siis armastab paid ja süles istumist. Joia (Juveel), tema tütar, kõige hellem ja sõbralikum neist neljast, laseb endale riideid ja lilli külg riputada, elaks meeleldi ainult süles.  Amadeu, kelle hüüdnimi beebina oli tank, sest ta oli kõige suurem ja kõige ahnem.  Kui süüa anti, liikus ainult otsejoones, ükskõik kes või mis ette jäi. Samas kõige memmekam, rippus kõige kauem tissi küljes, alati kui Riscas on kodus, magab tema kaisus jne. Kui midagi tahab , siis annab sellest valjuhäälselt teada, olenemata kellaajast. Ja Juri, tema on koer kes sündis kassi kehas. Käitub nagu kuuluks ühte maffiagruppi, topib oma nina igale poole, kakleb kõigiga, üritab koera koha peal magada ja lõhnab pidevalt nagu automehaanik. Käib alati meie sabas kui me väljas oleme. 

 Meil on kaks kukke Olid ajad, kui neid oli neli aga asi kippus liiga riiakaks kätte. Üks neist on suur ja valge-pruunikirju, kellele meeldib seljamassage. Teine on musta-pruunikirju. Tema on üle elanud hulkuvad koerad, kes meil pool kanakarja maha murdsid või minema ehmatasid, on lugematuid kordi teiste kukkedega kakelnud ja tüli norinud ning ise tappa saanud, selle tagajärjel ühest silmast pime. On ühel korral Bela hammaste vahele jäänud ja palja seljaga ning sabata hinge vaakunud. Ma olen kindel et kui siin peak juhtuma mingi suurem katastroof, mis kogu elu saarelt minema pühiks, siis kui sõdurid või mingi muu jõud tuleb, et asja uurida ja meie maia juurde jõuavad, leiavad nad saare ainukese ellujääja; musta-pruunikirju poolpimeda ja võibolla lombaka kuke, kes nende käest süüa nõuab ja neil kannul jookseb. 

Ja siis on meil veel 8 kana, ma ütleks et meil on lausa kaheksa murdjakana. Neile on keegi teinud massipsühoosi, kus neile on sisestatud, et nende elu eesmärk on toidupang. Ükskõik millisel kellaajal aiamaale minna, kui sul on käes pang, oled sa sihikul ja igast ilmakaarest ilmuvad kanad, kes üritavad sind pikali joosta. Me käime aias nagu vanasti kunigad vaeste hulgas. Toidupang ühes käes ja kui enam edasi liikuda ei saa, siis viskad kõrge kaarega peotäie teri paremale või vasakule. Kõnnid neli sammu, viskad uue peotäie ja loodad, et pööbel on nii ametis terade leidmisega, et ei näe kuhu sa lähed. 

Kanakarja sees on üksik part. Pardipaari saime endale niimoodi, et poes olid parajasti pardipojad. Laura küsis isa käest:

-Mis sa arvad kui me endale pardid võtame?

Isa vastu:

- Noh seda võiks ju isegi mõelda. 

Laura noogutas ja kõndis poe teise otsa minu juurde:

- Ma küsisin isa käest kas me võime pardid osta ja ta oli nõus, tule aita välja valida. 

Kui lõpuks kahe teadaolevalt emapardiga kassas seisime, arvasime mõlemad, et idee oli partneri oma ja ei hakkanud vastu vaidlema. Nii saimegi endale Daisy ja Suzy, need on muuseas Laura treenerite nimed. Hiljem tuli välja, et vaatamata poe kinnitusele on Daisy hoopis poiss ja tema nimeks sai Daiso. Umbes aasta tagasi läks Suzy ühel ööl lihtsalt kaduma ja alates sellest käib Daiso kanadega ringi ning kui keegi meist on aiamaal küürakil siis tuleb ja kudistab meiega. 

Meil on tilluke akvaarium kahe kalaga, kes olid distantsõppe ajal head silmapuhkajad ja rahustajad, hoolimata sellest pole neil nime. 

Ja meil on meie uus elanik, merisiga Sandy ( Käsna -Kalle orava järgi), kellega me kõik üllatavalt palju aega veedame. Tema lunis Eva endale sünnipäevaks , sest kõik muud loomad olevat juba kellegi omad ja temal pole mitte üüühtegi oma looma. 

Karneval on tore.

 Eriti muidugi lastele. 

Sel aastal rahulikum kui tavaliselt. Karneval on üks suurimaid pidupanemise aegu Assooridel, seda kuu aega järjest. Sel aastal välditi igasuguseid rahvakogunemisi sellega, et restoranid tohtisid alates kella kolmest ainult take away põhimõttel töötada, kõik peod keelati ja suurt veesõda peatänaval ka ei korraldatud. Kõige rohkem kannatas selle all Terceira saar, kus karneval on eriti au sees, kus peod kestavad kaks-kolm päeva jutti ja rahvast täis saalides esinevad amatöörgrupid, kes panevad kokku oma satiirikava. Karneval ei ole riigipüha aga traditsiooniliselt antakse nii avaliku teeninduse kui enamuste firmade poolt teisipäev vabaks ja ega kellesti suurt töölooma niikuinii poleks. Sel aastal ei antud isegi vaba päeva et illegaalseid pidusid vältida. 

Niisiis lustiti sel aastal töö juures, koolis, trennides või koduselt. Uisutrenni minnakse karnevalinädalal alati kostüümiga. Eva kool tähistab ka. 

Eva muljetas pärast:

-Tead, M.J. riietus nagu Ariana Grande. 

Kujutasin ette kuidas kaheksa-aastane tuleb kooli seksika rinnahoidjaga ja kümnesentimeetriste kontsasaabastega. 

- Aga tal polnud samasuguseid riideid ja siis ta panni Minni -hiire kleidi. Sest noh, Ariana Grande võib ju ka kodus selga panna, mis ta ise tahab. 

Et siis kõrge hobusesaba ja Minni kleit on Ariana Grande´i vaba aja riietus. 

Veidi hiljem:

- ja üks tüdruk oli Pippi. Aga tal oli hoopis lilleline laiade varrukatega kleit.... ja sellised laiad püksid... ja kaks patsi oli tal küll aga need ei olnud üldse üleval, vaid tal oli hoopis peapael....

Selle koha peal süttis mul lambike:

Hippi, kullake, see Pippi on hoopis üks hippi!

Kohalik tüüpiline karnevalimaius on siin  malassada, selline pontsiku sugulane, aga lapik ja sidrunikoorega tehtud. Igal aastal tehakse ja süüakse neid suurtes kogustes. Ämm tegi tavaliselt kolme või nelja kilo jahuga, kui asja juba ette võttis. Sel aastal ei võtnud, praadimine on tükk tööd, sel aastal polnud kedagi appi minemas, sest kõik kardavad nakkust neile viia ja äi on viimasel ajal oma veresuhkruga kontrolli alt väljas. Mina olen muidugi korralikule eestlasele omaselt vastlakukli kummardaja, nii ka sel aastal. Sai tehtud üks korralik ports vastlakukleid aga et mitte päris reetur olla, maitsestasin vahukoore apelsinikoore- ja mahlaga. Njämm

Kuidas (eks)kolleege pöördesse ajada.

 Meil on siis praegu karmid reeglid. Karmuse aste sõltub sellest kus elad. Saare peal on kuus valda, kuuest kahes on koolid suletud, mujal alustasid lastaeaiad ja algkoolid eelmisel nädalal uuesti ja sellest nädalast läheb kõik see mees jälle kohale. Samuti on neis kahes vallas komandanditund. Nädala sees lõpeb siblimine alates kella kaheksast, nädalaõpus peab juba kolmeks kõik siblitud ja sahmerdatud olema. 

Ka meie elame ühes neist maakonnas ja kuna nüüd peab nädala sees koguaeg kodus arvuti taga istuma, kasutame siis kui vihma ei saja võimalik, hommikupoolikut kuidagi aktiivselt ära. Sel laupäeval oli üle hulga aja kuiv ja tuulevaikne, isegi päike paistis. Otsustada oli kerge, lähme randa. Seal saab Taavi rulatada, selle jaoks on spetsiaalne rada, hiljuti ehitati uus lahe liumägi, mida Eva polnud veel proovinud ja kes tahab saab joosta, võimelda või reketit mängida. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi nii et igaks juhuks võtsime mina ja Eva ka ujumisvarustuse kaasa. 

Mis kaasas, seda peab kasutama, sumasime vette, kastsime ennas küll ainult korraks ja ülikiiresti märjaks, selleks ajaks oli juba veidi tuuline ja jahe aga kui veest välja jooksime, tegi Eva avastuse. Lainepiiril hulpis midagi valget, mis nägi välja nagu pooleldi söödud kala, kes veel liigutas. Veidi lähemal nägime, et asjal oli palju jalgu, mida ta suure hoolega siputas. Korjasime loomakese üles ja tõdesime, et kumbki ei teadnud, kelle või millega tegu. Nägi välja pooleldi vähk, pooleldi krabi ja hiljem keegi kommenteeris et hoopis nagu mandavoska. Kui seda olendit ka Paulole ja teistele näitasime ei teadnud keegi midagi. Pildistasime ja patsutasime teda jupp aega, sealjuures panime tähele, et nii kui see, mida meie arvasime peaks, aga mis hiljem osutus tagumikuks, sattus liiva lähedale ja mingi ääre vastu, asus loomake end kiiresti liiva sisse puurima . Eva kui igikestev loomakaitsja otsustas, et peame talle sobiva koha leidma. Kõndisme ilusasti vette ja panime ta laintepiirile kivi kõrvale. Samal ajal kui tema kaevus tuli laine, lõi vastu kivi, pööras end ümber ja kihutas ilusasti üle meie jälle merre tagasi, tõstes eluka uuesti vette hulpima. Ajasime teda taga, saime kätte ja viisime veidi rohkem kalda poole kus loom ennast ilusasti kiiresti liiva sisse puuris ja ära kadus. 

Õhtul kodus panin pildi Fb-s üles, kuna enamus mu ekskolleegidest on merebioloogid, küsisin nende käest, millega tegu. Ja siis läks lahti. Mitte keegi EI TEADNUD... Esimese pakkumise tegi hoopis minu nüüdseks juba Rootsis elav kolleeg, kes arvas, et tegemist võiks olla liivakrabiga . Järgnes elav arutelu mille käigus jõusime lõpuks selgusele et tõesti tõesti, kuigi vaalade täid on üsna sarnased on tegemist siiski just liivakrabiga. Kes elutsevad tavaliselt ( aga mitte väga tavaliselt leitud) vahemeres või Aafrika rannikul. Assooridel haruldane leid. Koguni nii haruldane, et keegi mu tuttavatest pole midagi sellist varem näinud. Küsiti kohe, et miks ma ei mõõtnud ja kaasa ei võtnud, et piirituse sees säilitada. Seda kõike laupäeva õhtul ,kui inimestel on pere ja elu... Nii et jah, bioloog on alati bioloog. 

Ja mina tegin terve laupäeva köögis rõõmutantsu. Rõõmutantsu, sest mu laps oskab enda ümber näha ja oskab olla uudishimulik. Sest ta viitsib küsida ja hoolida. Ja sellepärast, et nägime oma silmaga midagi haruldast ja vaatamisväärset. Sest kõik on meie ümber ju olemas aga mitte kõik ei oska vaadata.

Vol 3 ja sarja viimane.

 Ega palju rohkem polegi enam sellest eelmisest aastast kirjutada. 

Koolid toimusid vahelduva eduga, kui kuskil oli kahtlus, jäädi koju õppima. Vahepeal oli Taavi isegi paar päeva oma toas "arestis"  - toit viidi ukse taha, kui vetsu läks siis maskiga ja puhastusvahendi lapiga, et ukselingid üle lasta, aga see kestis õnneks ainult paar päeva, kuni sõbra testitulemus käes. Ainuke, kellel kool koguaeg käis oli Eva. Meie kohalik valitus otsustas , kui koolis on positiivne juhtum, jääb kogu kool kaheks nädalaks kinni, seda hoolimata sellest, et koolides on maskikohustus ja liikumispiirangud. Nii juhutski, et Taavi - Laura kool, kus on üle 1500 õpilase, pandi kinni kahe inimese pärast,  isegi kui neist üks oli juba enne kodus isolatsioonis. Sügisel toimusid Assooride valimised ja üle 12 aasta  muutus võimulolev partei. Nädal peale valimisi seisis Eva kooli uksel koolitädi kes teatas, meil on koolis üks positiivne laps, alates homsest on kool kinni. Ega midagi, me juba harjunud, selline uudis tähendab enamasti, et on vaja toidupoest läbi astuda ja lisa varuda, sest lõunat me kodus tavaliselt ei tee. Õhtul kella kümne ajal tuli õpetajalt kiri, uus valisus otsustas, et iga juhtumit hakatakse eraldi analüüsima ja tervet kooli automaatselt kinni ei panda, mis tähendas, et ainult üks klass jääb koju, ülejäänud kobige aga kooli. Mis te arvate, kui paljud vanemad vaatavad peale kella kümmet õhtul oma meili.... peaaegu kõik. 

Meie laste pidepunk selle aja jooksul on olnud trennid.  Need on kohad, kus saab auru välja lasta, kus on sõbrad ja elurütm. Ja õnneks trennid enamasti ka toimusid. 

Meie saime üle 16 aasta nädal aega ilma lasteta elada, sest mina olin kuus päeva karantiinis. Väga huvitav elamus, hommikul polnud meil kummalgi kiiret, äratuskellagi lülitasime välja. Kassid tegid kella tööd niikuinii. Sai aknal kõõludes oma lastega rääkida ja neile shokolaadi akna kaudu tädi poole pilduda. Sai õhtul koos istuda ja rahulikult jutustada. Ja sai äratundmisrõõmu, et me tunneme neist ja nemad meist piisavalt puudust. 

Ahjaa, selle unustasin ma ära et Taavil sai juba üle kahe aasta viimasest luumurrust, ja et ikka oma rütmi hoida, murdis ta suvel pöidlaluu. Muidugi niimoodi, et oli vaja opereerida,  seda koos testitegemise ja haiglasse jäämisega. 

Meie oleme see pere, kus mõlemal kadus praktiliselt töö, õnneks Paulol läks veidi paremini kui mitmel teisel turismifirmal. Canyonig, ronimine , kayak - need kõik nõuavad materjale ja/või giidi, nii et need vähesed turistid, kes siin olid, otsisid tema teenust. Rütm oli umbes sama, nagu siis, kui ta oma firmat alustas ja töö kõrvalt nädalavahetustel oma teenust pakkus. Mina olen oktoobrist saati puht kodune aga samas ei oska ma hästi ette kujutada, kuidas me oleks saanud sel aastal oma pere ja kooli vahet kõike korraldada kui ma oleks pidanud tööl käima nagu varem. Mul on hea meel , et elan riigis kus on olemas riiklik tervishoid ja sotsiaalne kindlustus, sest sissetulek kukkus kõvasti. Ja Assooride valitsus on selles suhtes veel tublim, kui Portugal, neil on piisavalt palju abiprogramme turismifirmadele ja -töötajatele nii et nälga me veel ei jää. 

Ka mõned meie otsused on meid sel aastal aidanud.

 Meil on kaks autot, mõlemad vanad ja mõlemad vajasid remonti ning kumbki neist ei ole kütuse koha pealt pereautona eriti säästlik.  Arutasime, kas remondime, või müüme maha ja ostame (järelmaksuga) uue. Kuna Paulol läheb aeg-ajalt jeepi vaja , otsustasime remontida ja ehk aasta kahe pärast uue auto osta. Praegu seisab auto enamasti kodus ja kütust ei raiska ning pole mingit maksekohustust.

 Kuna Eva kasvas suureks , kolisime meie maja alumisele korrusele ja tekkis vajadus all remonti teha ja suurele saalile vahesein ehitada, et Paulo endale kontori ja meie magamistoa saaks. Tegime plaani, kutsusime meistri, küsisime hinnapakkumisis ja siis jäi asi koroonakriisiga soiku. See suur saal on olnud meie päästja vihmaste ilmadega.  Siin on tehtud sporti, on tantsitud, on kogu perega mängitud, on harjutatud rulluisutamist ja rulasõitu.  Vahepeal oli keset saali isegi võrk üleval , et saaks õhupallitennist mängida. Ilusate ilmadega on meil aed ja koerad, nii et isegi ilma suue liikumisulatuseta ei hakka meil igav. 

Ja muidugi oli tähtis ka see, et saime jõulud koos Paulo perega veeta, samal ajal kui mandri peal kehtisid juba paljud piirangud. 

Nii et olime valmis uut aastat alustama, tulgu mis tuleb. 

Ja kuna kokkuvõte sai nüüd otsa, siis muutuvad ka minu sissekanded päevakohasemaks ja aktuaalsemaks. 

Keskeakriis ja Corona vol2

 Kevadvaheag algas mõnusalt. Aiamaal oligi parasjagu palju teha, köögivärv oli ka juba valmis ostetud, aeg sai ilusasti sisustatud. 

Hullemaks läks asi siis kui kool algas. Portugal ei ole Eesti ja kuigi teoreetiliselt olid ka siin koolidel igasugused digiplatvormid olemas, ei kasutanud neid praktiliselt keegi. Esimene nädal kuluski selle peale, et üldse kindlaks teha kui paljudel lastel on kodus arvuti ja internet, kui paljud õpetajad ja lapsevanemad oskavad arvutiga tegelda ja kas see kõik üldse toimib. Ka meie oma kolme lapsega ja töiselt igapäevaselt arvutit vajava abikaasaga, putitasime ühte vana läpakat, saime tädi käest veel ühe läpaka ja ehitasime kahest pooltöötavast printerist ühe töötava. Ja kui lõpuks kool algas siis juhtus ikka ka selliseid apse, kus õpetaja vaatas kaamerast kassi tagumikku, või kus vanem vend lülitab mikrofoni sisse , et õpetajale vastata just siis kui õde mingi sigaduse avastab ja kõva häälega teatab: " Ma tapan su ära!" 

Aga kool sai käidud ja hinded saadi kätte. Kõige raskem oli see periood meie esimese klassi lapsele, kes parasjagu tähti õppis,. Tundide asemel saadeti kodus printimiseks sadaüks paberit harjutustega, mis kõik tahtsid tegemist, tagasiside ainult meili kaudu, lisaks igpäevaselt paar kolm tundi teleka ees telekoolis. Vähemalt õppsin mina portugali keeles selliseid nüanse, mille peale ise poleks tulnud. 

Siis tuli suvi, meie töö kiiraeg. Üsna varsti sai selgeks, et kiiret pole sel aastal midagi. Mina töötasin veidi siin ja seal, Paulo ajas oma firmaasju. Tema jaoks oli see aasta vaimselt raskem kui eelmised, kus oli vahel liiga palju tööd ja liiga vähe tööjõudu. Sel aastal oli nii mõnegagi kokku lepitud, aprillist teeme töölepingu ja kuigi kõik said aru, milline situatsioon on, oli Paulol koguaeg tunne, et ta veab inimesi ninapidi. Mitu päeva arvuti taga eri lahendus otsides ja vaagides, isiklikud jutuajamised kõigi töölistega etcetc, see kõik võttis oma aja ja jõu. 

Portugalis oli alates maikuust siseruumides või autos maskikohustus. Suvine töö, mis eeldab pikalt autos istumist, päike näkku paistmas, kuum ja niiske - see polnud just kõige meeldivam. Lisaks sellele sada erinevat koolitust hügieeniregglitest, küll Portugali-, küll Assooride turismiühingult. Eraldi koolitus giididele, grupijuhtidele, nendele, kes vaalavaatlust teevad, firmaomanikele ja  igaks juhuks veel paar erikategooriat. Lõpkokkuvõttes olime me superhügieeniliseks ja puhtaks koolitatud, templiga paberid igast taskust välja paistmas, aga mis puudus oli töö.

Paulol tuli briljantne idee teha lastelaagrid kohalikele, uus ja tore kogemus. Corona tõttu ei tohtinud grupis olla rohkem kui neli last ja oli põnev kogeda kui erinevad võivad samavanad lapsed olla; mis neid liigutab, mis neid üldse ei huvita.

Ja muidugi,  üle kümne aasta sain ma suve koos oma lastega veeta. Iga päev ujuma või jalutama, aiamaa, koerad, rahulik elutempo, kvaliteetsem toitumine, rohkem aega. Ja siis tuli põnts telefoni teel - ema on haiglas, ei teagi täpselt mis lahti. Alates sellest telefonikõnest mäletan ma sellest suvest peata kana olemist. Lähen koju, ei lähe, kuidas, kui kauaks, kuidas karantiinitingimused, kas tagasi saab, kas lapsed kaasa või üksi, kuidas ema tervis. Parasjagu oli käsil nii ID - kui ka residendi kaardi uuendamine, nii et olin dokumentideta lindprii. 

Kuna kohalik valitsus otsustas sel aastal kõvasti saartevahelist turismi toetada olime plaaninud reisi teistele saartele, ka see seisis minu otsuse taga kinni. Lõpuks otsustasime lastega saartele minna ja oodata, mis edasi saab. Reis oleks võinud olla meie suve kõrgpunks ja oligi väga tore, S. Jorge on teiselt planeedilt, Pico on maailma parim koht aktiivseks puhkuseks ja viinamarjade ning viigimarjade söömiseks, Faialil külastasime sugulasi ja no muidugi Capelinhos, kõige noorem vulkaan Assooridel. 

Ja lõpuks lõpuks meie ammune plaan- Pico, Portugali kõrgeim tipp. Kuus tundi ronimist ja laskumist, ainult oma pere koos hea tujuga või väsimusega, kuum ja külm, kaasavõetud shokolaad, kanarbiku lõhn, pilved, külm tuul, kuum aur mäe tipus. Seitsmene Eva, kes juba laskudes, kui kõik, kellest möödusime, olid surmväsinud, kõva häälega laulda üürgas. Ma olen valmis sinna iga kell uuesti ronima kui ma samasuguse feelingu saan. Nüüd plaanimegi öist ronimist ja talvist ronimist - hammas on verel. 

Kui poleks olnud kaasavõetud tööd ja ema pärast muretsemist, oleks puhkus olnud ideaalne. 

Kooli algus, sada erinevat reeglit, maski kohustus, pidev teadmatus kaua see kestab või kuidas edasi. päevast päeva elu...

Hommikul vara telefon , õeraas, ema ei ole enam, paus, paus paus.

 Septembri lõpust on meil taevas oma täht. Ma ei jätnud oma emaga isegi hüvasti, meie viimane telefonikõne ei olnud veel lõplik, naersime koos kui soovitasin tilgutisse veidi veini lasta. Ma ei tea, palju kordi mu lapsed mind selle haiglaaja jooksul nutmas nägid. Ma ei tea, kaua võtab aega et sellega harjuda, ma ei tea, mida ma tunnen ku lõpuks koju lähen. Sel suvel ja sügisel kasvasn ma lõpuks suureks.