Karneval on tore.

 Eriti muidugi lastele. 

Sel aastal rahulikum kui tavaliselt. Karneval on üks suurimaid pidupanemise aegu Assooridel, seda kuu aega järjest. Sel aastal välditi igasuguseid rahvakogunemisi sellega, et restoranid tohtisid alates kella kolmest ainult take away põhimõttel töötada, kõik peod keelati ja suurt veesõda peatänaval ka ei korraldatud. Kõige rohkem kannatas selle all Terceira saar, kus karneval on eriti au sees, kus peod kestavad kaks-kolm päeva jutti ja rahvast täis saalides esinevad amatöörgrupid, kes panevad kokku oma satiirikava. Karneval ei ole riigipüha aga traditsiooniliselt antakse nii avaliku teeninduse kui enamuste firmade poolt teisipäev vabaks ja ega kellesti suurt töölooma niikuinii poleks. Sel aastal ei antud isegi vaba päeva et illegaalseid pidusid vältida. 

Niisiis lustiti sel aastal töö juures, koolis, trennides või koduselt. Uisutrenni minnakse karnevalinädalal alati kostüümiga. Eva kool tähistab ka. 

Eva muljetas pärast:

-Tead, M.J. riietus nagu Ariana Grande. 

Kujutasin ette kuidas kaheksa-aastane tuleb kooli seksika rinnahoidjaga ja kümnesentimeetriste kontsasaabastega. 

- Aga tal polnud samasuguseid riideid ja siis ta panni Minni -hiire kleidi. Sest noh, Ariana Grande võib ju ka kodus selga panna, mis ta ise tahab. 

Et siis kõrge hobusesaba ja Minni kleit on Ariana Grande´i vaba aja riietus. 

Veidi hiljem:

- ja üks tüdruk oli Pippi. Aga tal oli hoopis lilleline laiade varrukatega kleit.... ja sellised laiad püksid... ja kaks patsi oli tal küll aga need ei olnud üldse üleval, vaid tal oli hoopis peapael....

Selle koha peal süttis mul lambike:

Hippi, kullake, see Pippi on hoopis üks hippi!

Kohalik tüüpiline karnevalimaius on siin  malassada, selline pontsiku sugulane, aga lapik ja sidrunikoorega tehtud. Igal aastal tehakse ja süüakse neid suurtes kogustes. Ämm tegi tavaliselt kolme või nelja kilo jahuga, kui asja juba ette võttis. Sel aastal ei võtnud, praadimine on tükk tööd, sel aastal polnud kedagi appi minemas, sest kõik kardavad nakkust neile viia ja äi on viimasel ajal oma veresuhkruga kontrolli alt väljas. Mina olen muidugi korralikule eestlasele omaselt vastlakukli kummardaja, nii ka sel aastal. Sai tehtud üks korralik ports vastlakukleid aga et mitte päris reetur olla, maitsestasin vahukoore apelsinikoore- ja mahlaga. Njämm

Kuidas (eks)kolleege pöördesse ajada.

 Meil on siis praegu karmid reeglid. Karmuse aste sõltub sellest kus elad. Saare peal on kuus valda, kuuest kahes on koolid suletud, mujal alustasid lastaeaiad ja algkoolid eelmisel nädalal uuesti ja sellest nädalast läheb kõik see mees jälle kohale. Samuti on neis kahes vallas komandanditund. Nädala sees lõpeb siblimine alates kella kaheksast, nädalaõpus peab juba kolmeks kõik siblitud ja sahmerdatud olema. 

Ka meie elame ühes neist maakonnas ja kuna nüüd peab nädala sees koguaeg kodus arvuti taga istuma, kasutame siis kui vihma ei saja võimalik, hommikupoolikut kuidagi aktiivselt ära. Sel laupäeval oli üle hulga aja kuiv ja tuulevaikne, isegi päike paistis. Otsustada oli kerge, lähme randa. Seal saab Taavi rulatada, selle jaoks on spetsiaalne rada, hiljuti ehitati uus lahe liumägi, mida Eva polnud veel proovinud ja kes tahab saab joosta, võimelda või reketit mängida. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi nii et igaks juhuks võtsime mina ja Eva ka ujumisvarustuse kaasa. 

Mis kaasas, seda peab kasutama, sumasime vette, kastsime ennas küll ainult korraks ja ülikiiresti märjaks, selleks ajaks oli juba veidi tuuline ja jahe aga kui veest välja jooksime, tegi Eva avastuse. Lainepiiril hulpis midagi valget, mis nägi välja nagu pooleldi söödud kala, kes veel liigutas. Veidi lähemal nägime, et asjal oli palju jalgu, mida ta suure hoolega siputas. Korjasime loomakese üles ja tõdesime, et kumbki ei teadnud, kelle või millega tegu. Nägi välja pooleldi vähk, pooleldi krabi ja hiljem keegi kommenteeris et hoopis nagu mandavoska. Kui seda olendit ka Paulole ja teistele näitasime ei teadnud keegi midagi. Pildistasime ja patsutasime teda jupp aega, sealjuures panime tähele, et nii kui see, mida meie arvasime peaks, aga mis hiljem osutus tagumikuks, sattus liiva lähedale ja mingi ääre vastu, asus loomake end kiiresti liiva sisse puurima . Eva kui igikestev loomakaitsja otsustas, et peame talle sobiva koha leidma. Kõndisme ilusasti vette ja panime ta laintepiirile kivi kõrvale. Samal ajal kui tema kaevus tuli laine, lõi vastu kivi, pööras end ümber ja kihutas ilusasti üle meie jälle merre tagasi, tõstes eluka uuesti vette hulpima. Ajasime teda taga, saime kätte ja viisime veidi rohkem kalda poole kus loom ennast ilusasti kiiresti liiva sisse puuris ja ära kadus. 

Õhtul kodus panin pildi Fb-s üles, kuna enamus mu ekskolleegidest on merebioloogid, küsisin nende käest, millega tegu. Ja siis läks lahti. Mitte keegi EI TEADNUD... Esimese pakkumise tegi hoopis minu nüüdseks juba Rootsis elav kolleeg, kes arvas, et tegemist võiks olla liivakrabiga . Järgnes elav arutelu mille käigus jõusime lõpuks selgusele et tõesti tõesti, kuigi vaalade täid on üsna sarnased on tegemist siiski just liivakrabiga. Kes elutsevad tavaliselt ( aga mitte väga tavaliselt leitud) vahemeres või Aafrika rannikul. Assooridel haruldane leid. Koguni nii haruldane, et keegi mu tuttavatest pole midagi sellist varem näinud. Küsiti kohe, et miks ma ei mõõtnud ja kaasa ei võtnud, et piirituse sees säilitada. Seda kõike laupäeva õhtul ,kui inimestel on pere ja elu... Nii et jah, bioloog on alati bioloog. 

Ja mina tegin terve laupäeva köögis rõõmutantsu. Rõõmutantsu, sest mu laps oskab enda ümber näha ja oskab olla uudishimulik. Sest ta viitsib küsida ja hoolida. Ja sellepärast, et nägime oma silmaga midagi haruldast ja vaatamisväärset. Sest kõik on meie ümber ju olemas aga mitte kõik ei oska vaadata.

Vol 3 ja sarja viimane.

 Ega palju rohkem polegi enam sellest eelmisest aastast kirjutada. 

Koolid toimusid vahelduva eduga, kui kuskil oli kahtlus, jäädi koju õppima. Vahepeal oli Taavi isegi paar päeva oma toas "arestis"  - toit viidi ukse taha, kui vetsu läks siis maskiga ja puhastusvahendi lapiga, et ukselingid üle lasta, aga see kestis õnneks ainult paar päeva, kuni sõbra testitulemus käes. Ainuke, kellel kool koguaeg käis oli Eva. Meie kohalik valitus otsustas , kui koolis on positiivne juhtum, jääb kogu kool kaheks nädalaks kinni, seda hoolimata sellest, et koolides on maskikohustus ja liikumispiirangud. Nii juhutski, et Taavi - Laura kool, kus on üle 1500 õpilase, pandi kinni kahe inimese pärast,  isegi kui neist üks oli juba enne kodus isolatsioonis. Sügisel toimusid Assooride valimised ja üle 12 aasta  muutus võimulolev partei. Nädal peale valimisi seisis Eva kooli uksel koolitädi kes teatas, meil on koolis üks positiivne laps, alates homsest on kool kinni. Ega midagi, me juba harjunud, selline uudis tähendab enamasti, et on vaja toidupoest läbi astuda ja lisa varuda, sest lõunat me kodus tavaliselt ei tee. Õhtul kella kümne ajal tuli õpetajalt kiri, uus valisus otsustas, et iga juhtumit hakatakse eraldi analüüsima ja tervet kooli automaatselt kinni ei panda, mis tähendas, et ainult üks klass jääb koju, ülejäänud kobige aga kooli. Mis te arvate, kui paljud vanemad vaatavad peale kella kümmet õhtul oma meili.... peaaegu kõik. 

Meie laste pidepunk selle aja jooksul on olnud trennid.  Need on kohad, kus saab auru välja lasta, kus on sõbrad ja elurütm. Ja õnneks trennid enamasti ka toimusid. 

Meie saime üle 16 aasta nädal aega ilma lasteta elada, sest mina olin kuus päeva karantiinis. Väga huvitav elamus, hommikul polnud meil kummalgi kiiret, äratuskellagi lülitasime välja. Kassid tegid kella tööd niikuinii. Sai aknal kõõludes oma lastega rääkida ja neile shokolaadi akna kaudu tädi poole pilduda. Sai õhtul koos istuda ja rahulikult jutustada. Ja sai äratundmisrõõmu, et me tunneme neist ja nemad meist piisavalt puudust. 

Ahjaa, selle unustasin ma ära et Taavil sai juba üle kahe aasta viimasest luumurrust, ja et ikka oma rütmi hoida, murdis ta suvel pöidlaluu. Muidugi niimoodi, et oli vaja opereerida,  seda koos testitegemise ja haiglasse jäämisega. 

Meie oleme see pere, kus mõlemal kadus praktiliselt töö, õnneks Paulol läks veidi paremini kui mitmel teisel turismifirmal. Canyonig, ronimine , kayak - need kõik nõuavad materjale ja/või giidi, nii et need vähesed turistid, kes siin olid, otsisid tema teenust. Rütm oli umbes sama, nagu siis, kui ta oma firmat alustas ja töö kõrvalt nädalavahetustel oma teenust pakkus. Mina olen oktoobrist saati puht kodune aga samas ei oska ma hästi ette kujutada, kuidas me oleks saanud sel aastal oma pere ja kooli vahet kõike korraldada kui ma oleks pidanud tööl käima nagu varem. Mul on hea meel , et elan riigis kus on olemas riiklik tervishoid ja sotsiaalne kindlustus, sest sissetulek kukkus kõvasti. Ja Assooride valitsus on selles suhtes veel tublim, kui Portugal, neil on piisavalt palju abiprogramme turismifirmadele ja -töötajatele nii et nälga me veel ei jää. 

Ka mõned meie otsused on meid sel aastal aidanud.

 Meil on kaks autot, mõlemad vanad ja mõlemad vajasid remonti ning kumbki neist ei ole kütuse koha pealt pereautona eriti säästlik.  Arutasime, kas remondime, või müüme maha ja ostame (järelmaksuga) uue. Kuna Paulol läheb aeg-ajalt jeepi vaja , otsustasime remontida ja ehk aasta kahe pärast uue auto osta. Praegu seisab auto enamasti kodus ja kütust ei raiska ning pole mingit maksekohustust.

 Kuna Eva kasvas suureks , kolisime meie maja alumisele korrusele ja tekkis vajadus all remonti teha ja suurele saalile vahesein ehitada, et Paulo endale kontori ja meie magamistoa saaks. Tegime plaani, kutsusime meistri, küsisime hinnapakkumisis ja siis jäi asi koroonakriisiga soiku. See suur saal on olnud meie päästja vihmaste ilmadega.  Siin on tehtud sporti, on tantsitud, on kogu perega mängitud, on harjutatud rulluisutamist ja rulasõitu.  Vahepeal oli keset saali isegi võrk üleval , et saaks õhupallitennist mängida. Ilusate ilmadega on meil aed ja koerad, nii et isegi ilma suue liikumisulatuseta ei hakka meil igav. 

Ja muidugi oli tähtis ka see, et saime jõulud koos Paulo perega veeta, samal ajal kui mandri peal kehtisid juba paljud piirangud. 

Nii et olime valmis uut aastat alustama, tulgu mis tuleb. 

Ja kuna kokkuvõte sai nüüd otsa, siis muutuvad ka minu sissekanded päevakohasemaks ja aktuaalsemaks. 

Keskeakriis ja Corona vol2

 Kevadvaheag algas mõnusalt. Aiamaal oligi parasjagu palju teha, köögivärv oli ka juba valmis ostetud, aeg sai ilusasti sisustatud. 

Hullemaks läks asi siis kui kool algas. Portugal ei ole Eesti ja kuigi teoreetiliselt olid ka siin koolidel igasugused digiplatvormid olemas, ei kasutanud neid praktiliselt keegi. Esimene nädal kuluski selle peale, et üldse kindlaks teha kui paljudel lastel on kodus arvuti ja internet, kui paljud õpetajad ja lapsevanemad oskavad arvutiga tegelda ja kas see kõik üldse toimib. Ka meie oma kolme lapsega ja töiselt igapäevaselt arvutit vajava abikaasaga, putitasime ühte vana läpakat, saime tädi käest veel ühe läpaka ja ehitasime kahest pooltöötavast printerist ühe töötava. Ja kui lõpuks kool algas siis juhtus ikka ka selliseid apse, kus õpetaja vaatas kaamerast kassi tagumikku, või kus vanem vend lülitab mikrofoni sisse , et õpetajale vastata just siis kui õde mingi sigaduse avastab ja kõva häälega teatab: " Ma tapan su ära!" 

Aga kool sai käidud ja hinded saadi kätte. Kõige raskem oli see periood meie esimese klassi lapsele, kes parasjagu tähti õppis,. Tundide asemel saadeti kodus printimiseks sadaüks paberit harjutustega, mis kõik tahtsid tegemist, tagasiside ainult meili kaudu, lisaks igpäevaselt paar kolm tundi teleka ees telekoolis. Vähemalt õppsin mina portugali keeles selliseid nüanse, mille peale ise poleks tulnud. 

Siis tuli suvi, meie töö kiiraeg. Üsna varsti sai selgeks, et kiiret pole sel aastal midagi. Mina töötasin veidi siin ja seal, Paulo ajas oma firmaasju. Tema jaoks oli see aasta vaimselt raskem kui eelmised, kus oli vahel liiga palju tööd ja liiga vähe tööjõudu. Sel aastal oli nii mõnegagi kokku lepitud, aprillist teeme töölepingu ja kuigi kõik said aru, milline situatsioon on, oli Paulol koguaeg tunne, et ta veab inimesi ninapidi. Mitu päeva arvuti taga eri lahendus otsides ja vaagides, isiklikud jutuajamised kõigi töölistega etcetc, see kõik võttis oma aja ja jõu. 

Portugalis oli alates maikuust siseruumides või autos maskikohustus. Suvine töö, mis eeldab pikalt autos istumist, päike näkku paistmas, kuum ja niiske - see polnud just kõige meeldivam. Lisaks sellele sada erinevat koolitust hügieeniregglitest, küll Portugali-, küll Assooride turismiühingult. Eraldi koolitus giididele, grupijuhtidele, nendele, kes vaalavaatlust teevad, firmaomanikele ja  igaks juhuks veel paar erikategooriat. Lõpkokkuvõttes olime me superhügieeniliseks ja puhtaks koolitatud, templiga paberid igast taskust välja paistmas, aga mis puudus oli töö.

Paulol tuli briljantne idee teha lastelaagrid kohalikele, uus ja tore kogemus. Corona tõttu ei tohtinud grupis olla rohkem kui neli last ja oli põnev kogeda kui erinevad võivad samavanad lapsed olla; mis neid liigutab, mis neid üldse ei huvita.

Ja muidugi,  üle kümne aasta sain ma suve koos oma lastega veeta. Iga päev ujuma või jalutama, aiamaa, koerad, rahulik elutempo, kvaliteetsem toitumine, rohkem aega. Ja siis tuli põnts telefoni teel - ema on haiglas, ei teagi täpselt mis lahti. Alates sellest telefonikõnest mäletan ma sellest suvest peata kana olemist. Lähen koju, ei lähe, kuidas, kui kauaks, kuidas karantiinitingimused, kas tagasi saab, kas lapsed kaasa või üksi, kuidas ema tervis. Parasjagu oli käsil nii ID - kui ka residendi kaardi uuendamine, nii et olin dokumentideta lindprii. 

Kuna kohalik valitsus otsustas sel aastal kõvasti saartevahelist turismi toetada olime plaaninud reisi teistele saartele, ka see seisis minu otsuse taga kinni. Lõpuks otsustasime lastega saartele minna ja oodata, mis edasi saab. Reis oleks võinud olla meie suve kõrgpunks ja oligi väga tore, S. Jorge on teiselt planeedilt, Pico on maailma parim koht aktiivseks puhkuseks ja viinamarjade ning viigimarjade söömiseks, Faialil külastasime sugulasi ja no muidugi Capelinhos, kõige noorem vulkaan Assooridel. 

Ja lõpuks lõpuks meie ammune plaan- Pico, Portugali kõrgeim tipp. Kuus tundi ronimist ja laskumist, ainult oma pere koos hea tujuga või väsimusega, kuum ja külm, kaasavõetud shokolaad, kanarbiku lõhn, pilved, külm tuul, kuum aur mäe tipus. Seitsmene Eva, kes juba laskudes, kui kõik, kellest möödusime, olid surmväsinud, kõva häälega laulda üürgas. Ma olen valmis sinna iga kell uuesti ronima kui ma samasuguse feelingu saan. Nüüd plaanimegi öist ronimist ja talvist ronimist - hammas on verel. 

Kui poleks olnud kaasavõetud tööd ja ema pärast muretsemist, oleks puhkus olnud ideaalne. 

Kooli algus, sada erinevat reeglit, maski kohustus, pidev teadmatus kaua see kestab või kuidas edasi. päevast päeva elu...

Hommikul vara telefon , õeraas, ema ei ole enam, paus, paus paus.

 Septembri lõpust on meil taevas oma täht. Ma ei jätnud oma emaga isegi hüvasti, meie viimane telefonikõne ei olnud veel lõplik, naersime koos kui soovitasin tilgutisse veidi veini lasta. Ma ei tea, palju kordi mu lapsed mind selle haiglaaja jooksul nutmas nägid. Ma ei tea, kaua võtab aega et sellega harjuda, ma ei tea, mida ma tunnen ku lõpuks koju lähen. Sel suvel ja sügisel kasvasn ma lõpuks suureks. 

2020, Keskeakriis ja Corona vol 1

 Kuidas see aasta siis Assoridel möödus. 

Alustuseks võibolla üldolukorra tutvustus. Viimaste aastate jooksul on tundmatutest Assoori saartest saanud peidetud turismipärl ja seda võis igal pool näha. Rohkem autosid, rohkem restorane, vähem portugali keelt, kui saarel ringi liigud. Palju uusi turismifirmasid jne. 

Aastal 2019 tuli turismist ja sellega seonduvast peaaegu 30% meie PIB-i. Kui arvestada sinna juurde, et turisitide voog oli ebaühtlane ja kogu see 30% teeniti enamasti 7 kuu jooksul, võite ehk ette kujutada kuidas elu ja töö siin muutunud on. 

Kuna töötame mõlemad turismi alal, siis puudutas see ka otseslt meie elukorraldust. Viimased kaks või kolm aastat olid minu jaoks järjest väsitavamad. Pidev autojuhtimine, samal ajal kolmes keeles rääkimine ja igakülgne valvelolek hakkasid ära tüütama. Vahepeal ei tahtnud kodus enam tere ka öelda, nii villand oli rääkimisest. Palju kontakte aga kõik pinnapealsed ja samas vähenev sõprade ring, sest see suhtlemine noh... Ja järjest vähem aega kogu perega või lastega midagi ette võtta. Lõpuks oli asi selge, nii enam edasi ei saa. Istusin oma ülemustega läbirääkimislaua taha ja esitasin lahkumisavalduse. Kõlama jäi suuline kokkulepe, et alates aprillist teeme lepingu teenuse pakkumiseks. 

Siis tuli aasta 2020. 

Algas kohe pauguga. Taavi tuli võrgulaagrist 40 kraadise palavikuga. Põdes paar päeva, sai terveks, jäi nädal hiljem jälle palavikku, sai jälle terveks  ja otsustas veel ühe korra palavikku jääda. Seekord antibiootikumide ravi , et asja kontrolli alla saada. Paar päeva hiljem palavik läinud kuid järsku kaebab Taavi, et ühel silmal on keset nägemisvälja must laik, mis järjest suureneb. Kiirkorras silmaarsti juurde, sealt edasi uuringutele ja puuringutele. Sellele, et tegemist neuroretiniidiga saadi kiiresti pihta, mis seda põhjustas on siiamaani teadmata. Ravi - immuunsupressant, et põletik peatada ja aeg, et näha kuidas sarvkest taandub. Ja posu kõrvalmõjusid mis eriti ei aidanud. 

Nii et selleks ajaks kui Coronast rääkima hakati oli Taavi immuunsüsteem olematu, mis meid otse loomulikut ei aidanud. Ravikuuri kestvus kuus kuud nii et  mõnigi arstiaeg osutus telefoninõustamiseks. Samal ajal suutis Eva lasteaiast tuulerõuged üles korjata, mida ta omakorda lahkelt ka Laurale jagas. Kuna Taavi oli rõugeid juba põdenud,, siis tema otsustas omakorda sügelised saada ( ravikuur muutis naha palju õhemaks ja ilmselt see aitas kaasa) Nii et esimesed kuud olid nagu laatsaretis. Ja just siis kui Corona meile jõudis ja mina koolile kirja kirjutasin, et Taavi jääb koju, jõudis meieni uudis üldisest karantiinist ja kevadvaheajast,mis algas nädal varem kui tavaliselt.  

Reisiagentuur ja giiditöö.

Mul on teile mõned küsimused:
Kas teie teate, milline on teie kodulinna parim hotell ja mis seal öö maksab?
Mitu bussi päevas sõidab, või millise bussiga saab kõige odavamalt ja kiiremini punktist A punkti B?
Kui palju turismifirmasid on teie ümbruskohas ja mida ja milliste hindadega nad korraldavad?
Milline on kõige odavam autorendifirma ja milliseid garantiisid nad pakkuvad?

Ja siis vastake samadele küsimustele vastavalt elukohast endast 200 km kaugusel asuva asula kohta, olgu see siis Võru, Tallin või Helsingi.

Kui te selle kõigega valmis olete, siis ärge unustage lisada kirjeldust, milline on ilm kuue kuu pärast ja millist riietust ning saapaid kasutada. Seda kõike teadmata, millised on vastava inimese huvid; loodus, restoranid või hoopis kaubanduskeskused. Samuti ärge unustage seda, kui kaugel on hotell lennuväljast ja kui palju maksab edasi-tagasi transport.

Muutsin just oma blogi. Nagu näha võite, pidin muutma esialgset teksti. Enam ei kutsu inimesi kohvile. Põhjuseid selleks on mitu.

Naudin oma tööd, kuid nagu igal pool on ka minu tööl on oma varjuküljed. Kaheksa tundi pidevat suhtlemist jätab  oma jälje. Õhtul koju jõudes pean mõnikord lihtsalt omaette nurgas istuma ja vaikust kuulama, mis kolme lapsega ja eriti selle kõige nooremaga mõnikord mitte väga hästi välja ei tule. Ideaalne puhkepäev on see, kus ma saan üksi kodus olla, või kui ma oma kolmega (ja kui õnneks läheb siis kaasaga) midagi aktiivset ette võtan.

Peale selle ei ole ma enam kontorist kättesaadav: aastate jookul on nii töökoht kui tööülesanded muutunud. Olen nüüd rohkem väljas ja mööda saart laiali. Kontoris viibin päeva jooksul viis minutit, vahel isegi mitte seda. Tavaliselt ei tea ma ka seda, mis homne päev toob. Seetõttu on raske kokkusaamisi plaanida. Mõnikord lõpetan kella kolme ajal, mõnikord alles kaheksa õhtul. ja seda kui pikaks täpselt matk kujuneb, ei oska kunagi ette öelda.

Ja kuigi mulle meeldiks teiega suhelda, ei leia ma selleks praegu eriti lihtsalt aega ja jaksu. Eriti kui ma pean vastama enam-vähem sellistele küsimustele nagu te eespool näete. Ja eriti kui neid küsimusi esitatakse ka teiste saarte kohta. Olen 200 km kaugusel Terceirast või Picost ja seal on täiesti teistmoodi elu.

Kui te lähete reisiagentuuri siis jah, nende kohustus on seda infot teada või vajalik välja otsida ja te maksate selle eest kas otseselt või kaudselt. Või siis veedate aega ja raiskate närvirakke ise kõike internetist otsides. Kuid samas ootavad nii mõnedki, et ma teen selle töö siitpoolt ära, täpselt samamoodi internetis tuhnides ja igale poole helistades, kuid siis oleks see tehtud heast südamest ja tasuta. Ja ehki mul on hea meel vastata küsimustele, mille vastust te kuskilt ei leia, ei ole ma reisiagentuur. Ja mul lihtsalt ei ole kõigeks selleks aega. Seda enam, et enamasti unustatakse seda öelda, mis inimest huvitab ja millepärast ta tahab siia tulla.

. Samuti olen ma aru saanud, et olen rohkem ja rohkem saarlane. Meie aeg kulgeb teisiti. Ma ei oska enam rabelevate inimestega midagi peale hakata. Tihtipeale tahaks öelda, istu maha hinga sügavalt ja naudi oma kohvi ja päikesepaistet. Ma saan muidugi aru, et kui inimesed tulevad siia nädalaks, siis tahetakse korraga võimalikult palju näha ja teha. Aga mina ei ole sellest puust, kes kohast kohta kella järgi jookseb, või õigemini, töö juures pean seda tegema aga oma vabast ajast...

Toon näiteks ühe konkreete juhtumi.

Tegemist oli ühe tuttavate grupiga, kes tahtis meilt paati üürida. Leidsime koos , et jah, kuna tegemist oli kümne täiskasvanuga ja umbes samapaljude lastega siis omaette paat on ehk tõesti mõistlikum. Jõudis päev kätte ja kogu see meeskond astus pardale. Idee oli teha vaalavaatlust, kui võimalik siis võibolla veidike delfiinidega,või ilma, ujuda  ja igaks juhuks võtsid mehed ka õnged kaasa. Vaatleja nägigi vaala, aga üsna kaugel ja loomulikut uhas kapten kiiresti vaala poole. Need paganad ju sukelduvad ja seltskont tahtis ju ometi vaala näha. Varsti hakkas paaril lapsel paha ja siis paluti paat kinni pidada. Järgnes suur vaidlus, sest emad tahtsid lastega kaldale, mehed tahtsid ujuda ja keegi oli pahane, et kapten sõitis liiga kiiresti ja ajas nimelt seltskonna südame pahaks. Samal ajal kurtis keegi kõrvalt, et tema tuli üldse ainult selleks kaasa, et kala püüda.
Ja oligi käes situatsioon, kus meil oli võimatu oma tööd hästi teha. Inimesed ei teadnud ise ka mida nad tahavad ja ükskõik mida kapten otsustas oli kellegi meelest halvasti.

Seepärast panen siia soovituse. Uurige järele, mis see on, mis teid Assooridele kutsub. Võtke veidi aega et ennast ette valmistada. Ja siis kui millegagi hätta jääte, siis kirjutage ja küsige. Ja loomulikult kui te juba siin olete, siis võtke aeg maha ja nautige.

Täna natuke kibestunud aga muidu ikka sõbralik.

Triibu-Liine

Tagantjärele tähtpäevadest.

Kui sul on kaks last, kelle sünnipäevad on väikese vahega, siis esialgu on see lihtsustav asjaolu. Oleme Taavi-Laura sünnipäeva mitme aasta jookul koos pidanud. Lihtsustavaks oli ka see, et nii mõnedki tuttavad on kahe samasuguse vanusevahega lapsega, nii et palju sõpru on ühised. Eelmisel aastal otustasime pidada pikniku ja maalida kive, mängida palli jne. Ja siis panime järsku tähele et tekkis poiste grupp ja tüdrukute ala. segunemine ei läinud enam nii hästi ja huvid olid piisavalt erinevad.
Sel aastal pidasime juba enne plaani, kas üürime rulapargi ja peavad koos sünnipäeva või teeme eraldi peod. Lõpuks võitis igaühele oma variant.
Järgmine küsimus oli loomulikult mida teha. Kaheteistaastased poisid ei lähe veel koos õlut jooma (ma vähemalt loodan) ja mingit mämgutuba organiseerida on ka juba keeruline. Siinkohal tuli abiks , et Taavi isal tuli (hullus) ettevõtluse hoog peale ja ta alustas just oma firmaga , mis tegeleb ronimise ja (püksi laskmisega) laskumisega ehk siis canjoneerimisega. Kutsusime aga kamba kokku, panime poistele kummiülikonnad selga ja nii ta läks, .Mõni kartis vähem, mõni rohkem, mõni oli nagu kala vees, aga hakkama said kõik. Pärast järgnesid piknik ja (sulanud) sünnipäeva kook. ¨Sellest sündmusest on olemas lausa video, mida vanemad lubasid ka laiemale avalikusele näidata: https://www.facebook.com/FunActivitiesAdventure/videos
 Selle lingi all avanevad kõik minu abikaasa töövideod, otsida tuleb nime: QUE BELA PRENDA DE ANIVERSÁRIO. Loomulikult võib teisi asju ka vaadata.

Nädal aega hiljem oli järg Laura käes. Tema otsustas teha pidjaama peo ja padjasõja. Taavi põgenes igaks juhuks sõbra poole ja nii need tüdrukud meile tulidki. Arvestades asjaolu, et Laura sünnipäev on augustis, polnud mõned sõbred üksteist juba pikalt näinud ja juttu jätkus kauemaks. Tehti cupcakace'sid (või kuidas neid maakeeli kutsutakse) värviti küüsi ja nägu ja vaadati filmi. Kuskil kella kolme ajal pidin ma peole otsa tegema, muidu oleks jutukõmin vist hommikuni kostnud. Sellest peost videot ei ole, küll aga on pilt.

Nii nad mul vanemaks saidki, olen juba suurte laste emme.