Kaks hunti

 Vanadel indiaanlastel on mõistulugu kahest hundist kes elavad meie sees. 

Reede õhtu  ja ma olen kuni laupäevani üksi kodus. 

Ma ei mäleta kuna see viimane kord nii oli. Võimalik, et isegi enne abiellumist ja lapsi. 

Üks mu kahes hundist, see rohkem eestlaslik, hakkab kohe kõrvu kikitama:

 - Nii, nüüd teeme suure tassi seda head mustsõstra- piparmündi teed. Ja siis valime, sul on ju üks raamat pooleli, või hoopis heegeldaks, nii hea ja rahulik. 

Selle peale hakkab teine hunt , see kes on juba portugalistunud, veidi temperamentsem ja tumedam,  kergelt nina krimpsutama:

- Mis tee, sul seisab ju kapis see jõuludeks kingitud 15. eurone (Portugali mõistes hullult kallis) vein. Teeme lahti, maitseme. Kujuta ette, lased vanni kuuma vett täis, varastad tütre käest mingi vannipommi ja klaas veini…  Üleüldse, sa oled juba isegi ühe hundi maitse kohta talvega veidi liiga karva kasvanud. Nüüd oleks ju hea võimalus, teed endale koduse spa ja pärast oled ilus nagu karvadeta kass. 

Kõrva ääres hakkab ootamatult ulguma kolmas, ilmselgelt naissoost, hunt:

-Mis tee, mis spa, vaata kui harva sa nii oled et sul kedagi jalus ei töllerda, sa saaksid praegu segamatult kogu maja põrandad ära pesta. Laupäeval pole sul ju niikuinii aega. Ja enne põrandapesu võiks ikka tolmu ka ära pühkida.  Oot, mis see siin on? Kaks masinatäit kuiva puhast pesu, selle võiks ikka kokku lappida. Ja enne selle kappi panemist olekski tegelikult vaja linadekappi korrastada ja…

Kuskilt võsaveerest hõikab mingi töllamokast hundikutsikas, kes ilmselgelt on liiga palju internetis istunud:

-Kuule, sa juurdled ju juba mõnda aega, kuidas endale lisasissetulekut leida kui rahulikum aeg on. Praegu  paras võimalus, tee OnlyFans lahti, vaata, kas veidi vanemapoolsetel naistel on veel edu…

Raske on see elu hundikarja keskel

Eks ma panen nüüd siis teevee keema, ja panen tolmulapi ja korgitsa ka enda ette lauale. Vaatame, kes peale jääb.

Internetti igaks juhuks lahti ei tee.

Kui enam ei oska reisida

 Kui elad “kaugel palmisaarel” ja kui sul on kolm last, siis on reisimine luksus. Alates sellest, et kõik reisid algavad mandrile lendamisega, tavahinnaga 134 Eur, ja alles siis hakkad vaatama, kuhu edasi. Lõpetades sellega, et perepiletite poliitika ei kehti enam kui lapsed on kõik   üle kümne aasta vanad, kuid keegi neist ei teeni veel iseseisvalt. Ja absoluutselt kõik on kallis kui pead maksma viie inimese eest kahe palgaga.

Lisame juurde veel toredad Covidi aastad ja ongi meie reisimatuse põhjus seletatud. 

Seekord võtsime kätte midagi hoopis erilist. Eesti ja talv ja koolist puudumine - miks võiks olla toredam?

Ja oligi tore, nii minu kui teiste pereliikmete jaoks. Nemad said lume ja koos olla ja paksud riided. Mina sain veel lisaaja oma lähedaste jaoks. 

Aga vaat reis ise, see oli juba elamus. 

Kõigepealt matemaatika:

Probleem:

Kui neli inimest alustavad reisi Assooridelt päev varem ja neile liitub veel üks inimene Lissabonist ja tagasiteel alustavad neli erinevat inimest reisi nädal varem ja üks jääb maha, kusjuures see üks ei ole sama, kes alguses hiljem tuli ja neist neljast, kes varem tagasi reisivad, jääb üks Lissaboni, samal ajal kui kolm reisivad Assooridele tagasi, siis kuidas teha see kõik arusaadavaks reisiagentuurile ja mitu ja kui suurt kohvrit on vaja kaasa võtta?

Lahendus. 

Reisiagentuurile sai saadetud mitu selgitust aga sealt poolt tehti tööd hästi. Ja igaühele kaasa oma kohver - pigem suur kui väike. MOTT

Hiljem muidugi muutujad muutusid ja lõpuks lendasid kõik neli koos saarele ja see üks, kes asub Lissabonis, suundus sinna tagasi kaks päeva hiljem.

Esimese nelja reis kulges hästi, ainult detailiga et Eva, see kõige väiksem, unustas kuhugi, ilmselt lennukisse, oma telefoni. Selle tulemusel täitsin leitud asjade leti jaoks väga toreda ankeedi, Eva oli samal ajal koolis nii et temaga arutada polnud võimalik

Kaotatud ese; mobiiltelefon

Firma;  eee. Vist Wiko, või hoopis Xiaomi, ikkagi vist Wiko

Värv:  Ei mäleta enam täpselt, aga mis iganes see värv oli, kohati on ta maha koorunud

Ekraanipilt: Kust kurat mina seda tean, ta muudab seda pidevalt, viimati oli mingi anime ja ikoonid olid kõik erinevad animepildid. Mis anime- ma olen liiga vana et seda teada.

Pin : …

Ekraani avamise kood; See oli ainuke mida ma teadsin, tema ja ta parima sõbranna sünnipäev. Ainuke kahtlus oli parima sõbranna sünnipäevaga aga noh, loodame et läks täppi

Lisakirjeldus: Üsna vana (ilmselgelt) aga töötav telefon. Käsitsi maalitud kaitsekestaga, mis peaks kujutama kosmost ja kuhu oli kleebitud vaalasaba, mis võib olla nüüdseks ära kukkunud. 

Arvake ära kas see telefon on juba leitud või mitte. Samas nii detailset kirjeldust pole ilmselt ammu nähtud. 

Minu tagasilend oli palju huvitavam. Ma armastan üksinda reisida, istud rahulikult oma nurgas ja lihtsalt jälgid kõiki.

 Päeva alguses oli armas sugulane kinkinud mulle ilusate kividega käevõru ja selle kaitse all ei saanud  midagi halvasti minna.  Ainult et Frankfurdis tegi keegi midagi kuskil mingi kaabliga, ja kõik lakkas töötamast. Mina, kes ma pidin lendama Lufthansa lennukiga Frankfurti, sain selle tulemusel veeta kuus tundi lennujaamas.

 Alguses oli tore. Ajasin sugulasega juttu. Keegi, kes pidi parajasti kontrollist läbi minema, poetas laua peale smuuti, mille ta oli just ostnud aga ei tohtinud kaasa võtta. Mingid ärihaid proovisid teha sadat trikki, et aegunud viisaga reisinud filipiinlased ikka üle piiri ja nendega äri ajada saaks. Paar tundi hiljem õpetas keegi, kuidas lennufirmalt suuremat  kompensatsiooni nõuda. Ja lõpuks, kui juba oli selge, et siia  ma jään, ja igavusest töökoha taotlemise avaldust tahtsin täitma hakata ( mine tea kuna see lend lõpuks toimub) anti mulle kätte takso maksekaart ja saadeti mind hotelli puhkama. Just siis kui arutasin taksojuhiga, kas minna otse, või teha linnavaatlemistiiruke, hakkas auto jupsima. Suure hädaga ja esimese ja teise käiguga jõudsime siiski kohale. Retseptsiooni näitsik teatas naeratades, et teeb mulle upgreidi ja minu kasutada on lausa luksustuba.

 Iga halb on millekski hea - lennu tühistamine andis mulle võimaluse veeta õhtu toredate sugulaste seltsis, selle üle olen lausa tänulik. 

Lõpuks hotellis tagasi sõitsin liftiga  oma uhkesse tuppa, vedelesin, lugesin ja ootasin und. Umbes kella ühe paiku kuulsin läbi une kuidas naabertoa ukse taga piiksutati kaarti, ise mõtlesin - luksustuba aga kõik kostab maru hästi läbi. Ja siis astus minu toa uksest sisse suure kohvriga meesterahvas. Mina hüppasin voodis istuli, meesterahvas hüppas selle peale ka imestusest korra õhku, keeras siis otsa ümber ja oleks peaaegu oma kohvri otsa pikali kukkunud. Ma ilmselt ei näe öösiti väga hea välja, igatahes kadus ta kiiremini kui ilmus ja mina ootasin hommikuni und.

 Kella viie ajal asutasin ennast uuesti lennujaama poole teele ja lendasin hoopis Münchenisse. 

Kotikontrollis otsustati mu seljakott läbi otsida. Daam teeb luku lahti, kotist tulevad välja üheksa (! ) suitsuvorsti otsad. Avab lukku veel veidi, välja pudenevad kuus pakki mooniseemneid. Vaatab imeliku näoga mulle otsa, mina kehitan õlgu:  mis parata kui Eestis ei ela aga vorst meeldib. Kõhkleb veidi ja tõmbab luku sügavamale kaevumata otsustavalt kinni. 

Lend kulgeb probleemideta. 

Kahetunnine paus, mille käigus ajasin oma reisikorraldajaga juttu, kes hankis mulle uue pileti Lissabonist Ponta Delgadasse, et ma ei peaks ööseks Lissaboni jääma. 

Seejärel hilinemisega Münchenist Lissaboni suunas. Lennuk puupüsti täis, kõigil oma käsipagas kaasas. Just minu ees siseneb lennukisse kena naisterahvas, kes üritab leida kohta oma kohvrile. Kohendab kellegi jope ühe kohvri peale ja hakkab seda tegema ka ühe pooltühja seljakotiga kui istuv seljakoti omanik teda hurjutama hakkab; Need on minu asjad, hoia oma käpad eemale, sul pole mingit õigust minu asju teise kohta panna. Neiu ehmub ära, vaatab korra ringi ja surub siis oma kohvri hädaga istme alla. Veidi hiljem tuleb lennukis töötav näitsik, kellegi kohver näpus ja otsib sellele kohta. Paneb hoogsalt jope ühe kohvri peale, võtab seljakoti välja, asetab selle kolm istmerida edasi kuhugi kohvrite vahele, lükkab teise kliendi kohvri vabaks jäänud kohale ja klõpsab panipaiga kinni. Seljakoti omanik istub vaikselt nagu sukk, selja tagant lausub keegi: karma is a bitch, mille peale kõik eelmist sõnelust  pealt näinud omaette muigavad. 

Edasi kulgeb lend rahulikult. Stjuardessid jagavad shokolaadi ,mugav ja vaikne, lõpuks vajub silmgi kinni. Just enne maandumist avastan, et püksid on mingi pruuni asjaga koos. Pühin veidi näpuga , lõhnab magus - shokolaad. Mis on ilusti käest jalge vahele libisenud ja seal ära sulanud. Naaber laenab paar salvrätti aga lennukist välja astudes seon ikka jope ümber tagumiku. Pruunid laigud jalgevahel ei tundu väga atraktiivsed, olgugi, et lõhn mõnus. Õnneks saab shokolaadi esimeses vetsus ilusti maha pesta. 

Jälle kolm tundi ooteaega, pidulik kohtumine ja tudengist pojale vorsti üleandmine ja lend läheb edasi kodu poole. 

Seekord kulgeb kõik rahulikult kuni järsku pistab eesistmel olnud uudishimulik reisija oma nina välja, ja teeb  seejärel ühe toreda külastuse ka meie  istmereale.  

Ja lõpuks olengi kodus ja kevades. 

Kuskil vahepeal jäi mu kohver ilma ühest oma sangast, aga vähemalt sisu jõudis ilusti koos minuga kohale. 

Et siis reisi algus 15.02 kell 12 Eesti aja järgi, lõpp 16.02 kell 19 Assooride aeg. Nii kähku käiski. 

Kui vana on hajameelne

 Mul on täiega keskiga käes. Pool paindlikusest ja kolmandik jõust on kadunud. Meeletult rabeleda enam ei viitsi, ja enne kui midagi jooma hakata, mõtled juba ette, et ega hommikul liiga vara ärkama või kiiresti midagi tegema ei pea. Aga et see hajameelsus nii kiiresti areneb kui minu oma seda teeb, sellega ei osanud arvestada. 

Eilne päev. 

Hommikul voodist välja, töölemineku riided selga, koos perega laua taha sööma. Ostsin umbes kuu aega tagasi endale paar töölkäimise t-särki, hästi kerge puuvill. Peale aastaid kuuma ja niiske ilmaga matkamist, olen veendunud et puuvill on palju parem kui ükskõik milline super "tuultläblaskevhigigamittehaisevmustustmittekülgevõttev" materjal. Panin siis oma teist korda pesust tulnud valge särgi selga ja pool tundi hiljem, kui autosse istusin, nentisin kurvalt, teine pesu ja juba  üks silm jooksus ja rinna peal miniauk. Samas olin peaaegu hiljaks jäämas, otsustasin teha näo kus auk tekkib just siis kui klient juhuslikult tema poole vaatab ja mina ei teagi selle olemasolust. Ja noh mikroauk ikkagi, seega suure tõenäosusega ei märkagi keegi midagi.  Kuskil poole päeva ajal kui päike paistab, avastan, et polegi ainult auk,  kõhu peal on mingi pesus mitte välja läinud plekk ka.  Juba hakkab veidike imelik, sest kuigi matkagiidile on palju lubatud, ei ole räpased riided päris minu eripära.  ja alles päeva lõpus, kui viimases vetsus käsi pesen, vaatan järsku peeglisse ja taipan et mul on hoopis Laura igivana ja ainult kodus käimise särk seljas. Ega midagi, vapra näoga lõpuni. Koju jõudes küsin kõigilt üle, ega nad midagi minu juures hommikul tähele ei pannud. Järjekordselt leiab kinnitust tõsiasi, et me võime absuluutselt iga asja pärast põdeda, aga tegelikus elus on inimesed oma eluga nii tegevuses, et hea kui nad sind üldse tähele panevad. Seda kui paks, peenike, tedretähtedega, karvane ... sa parasjagu oled ei mäleta hiljem suure tõenäosusega keegi. Ja noh, muidugi ongi kõige õigem minna inimesega töötama ja särgiga kurta, kuidas on jälle üks igav päev.  Sellega tuleb meelde, kuidas olin t-särgiga millel oli  Edvard Munchi karje ja üks turistidest küsis kavala näoga , kas see on sinu salajane meeleavaldus kui meie gruppi näed. 

Ja ei, ma ei triigi pesu, sellel pole siin lihtsalt mõtet. Kui õhuniiskus on alati üle kuuekümne protsendi, sirguvad riided seljas esimese kümne minuti jooksul ise. 

Hiljem õhtul. Võtan külmkapist viinamarjad ja nõuderestilt taldriku. Loputan millegipärast viinamarju käes hoides taldriku veega üle, asetan (pesemata) viinamarjad sinna peale ja panen kogu kupatuse lauale. Alles siis kui pool tundi hiljem mangot käes hoides uuesti taldrikku loputama asun, jõuab kohale, et midagi on teisiti kui peaks.

MOTT

Matemaatilised kassid.

 Seda, et kassid hea meelega füüsikat ja eriti gravitatsiooni õpivad, teavad vist kõik. Seda, et nende arust on kordamine tarkuse ema, teavad vist ka kõik kassiomanikud. Aga kas keegi on tähele pannud, kui suur nende järeldusvõime on? Aastast aastasse kordavad mitme põlvkonna jooksul sama tasside, lillepottide, vaaside ja muude esemete laualt, riiulilt, mingilt muult tasapinnalt maha lükkamist ja järeldusi ei paista kuskil. No ma ei tea, isegi kaheksajalad pidavat rohkem õpivõimelised olema. Või siis leiab kinnitust minu kuri kahtlus, et nad ei õppi mitte gravitatsiooni, vaid materjalide omadusi. Ehk siis, mida kõrgemal on tasapind ja mida killustuvam on kukutav ese, seda parem. Pommi ehitamise algtõed.  

Tundub, et meie kassidel on esimese etapi eksam vist nüüdseks läbitud, asjad ei kuku enam eriti. Välja arvatud, kui Yuri neile liiga ligi satub, aga eks tema peab oma terroristi poolset nimevalikut õigustama. 

Nüüd on asjad kraadikese võrra edasi arenenud ja tegema on hakatud grupitöid.

 Pooled meie kassidest armastavad pea alaspidi rippuma õppimist. Treeningsaaliks on akvaariumi kaas. Sinna tuleb oma tagumik ilusti kindlalt toetada, siis saab hakata pead, kaela ja esikäppi järjest allapoole sirutama, stiimuliks on akvaariumi põhjas ujuvad kalad. Kui käpa või nina saab nendeni küünitada, siis järgneb tõsine kerelihaste harjutus, et annast tagasi üles vinnata. Sel rindel tundub areng olevat hea. 

Teine pool õpib samal ajal matemaatikat, täpsemalt sirgeid ja nurki. Praegu tundub eesmärgiks olevat see, kuidas sirged lõikuvad. Üheks õppematerjaliks , ehk sirgetekitajaks on nemad ise, teise sirge tekitavad inimesed. Soovitavalt sellised, kes liiguvad söögikausi  suunas. Mida kiiremini seda parem. Eksperiment ise on suhteliselt lihtne. Kassil tuleb lihtsalt suvalises kohas keset kööki maas istuda ja oodata. Kui silmapiirile ilmub punktist A punkti B liikuv inimene, tuleb hakkata tema liikumistrajektooriga ristuvat sirget tekitama. Sellest, et paralleelid ei lõiku, ollakse vist juba aru saadud. Hetkel pigem ikka terav-ja nürinurgad õppekavas. Ideaalis lõikub kassisirge inimsirgega veidi enne inimese sussiotsa. Piisavalt kaugel et mitte pihta saada, samas piisavalt lähedal, et tunnustust ja võibolla isegi lisaportsjon sööki saada. Aga see ülesanne, kus kaks rongi väljuvad erinevatest jaamades erinevatel kiirustel ja tuleb välja arvutada kui kaugel toimub avarii, on neil veel läbimata. Või siis tehakse neid kahte ülesannet simultaanselt. Igatahes kuuleb köögist tihti koperdamist ja kas sõimusõnu või kassi ees vabandamist. Olenevalt objektide liikumiskiirusest ja põrkumisnurgast. 

Need to

Just täpselt sellise nimega mustand seisab mul siin detsembri kuupäevaga. Ja selle all ei midagi enamat. Kui mul nüüd ainult meelde tuleks , mida ma seal niiväga vajan… 

Aga jah,vahepeal muutus aastanumber. Aastavahetusi on olnud nii- ja naasuguseid. Ma olen matkanud aasta viimasel päeval ja mäe otsas päikese käes likööri joonud. Ma olen matkanud lumesajuga ja väga õhukeste riietega klientidega.  Ma olen pikisilmi oma abikaasat töölt koju oodanud, et vanemate poole minna. Ma olen ise tööl olnud. Ma olen lugematul hulgal uue aasta sõnumeid saanud ja saatnud. Ma olen koos lastega elamisele lihvi andud ja tantsinud. 

 Sellist aastavahetust nagu sel aastal polegi mul vist veel olnud. 

Esimest korda oli mul reisgrupp, kes võttis siin uut aastat vastu. Plaanijärgi ühine õhtusöök, millele järgneks vanalinnas kontsert ja ilutulestik, kus mina saaks juba oma perega koos olla.  Tehtav. 

Tegelikus:

Kolm päeva enne aastavahetust hirmus suured nakatumise numbrid, millele järgnes igasuguse tegevuse tühistamine linnas.

 Enne seda olime kodus just lahendanud närvilise situatsiooni, kus Eva sai sõnumi,et tal koori esinemisel oli keegi positiivne ja nüüd on kingituseks jõuluaegne eneseisolatsioon. Haha. Meil on igal aastal jõulusöök Paulo vanemate pool, alati lepime kokku, kes mida teeb ja toob. Kodus polnud midagi varutud.  Õnneks saime testi vastuse kätte just 24 lõuna ajaks, muidu oleks selle jõulupühade menüüs olnud kiirnuudlid ja enesehaletsus.. 

Nüüd siis aastavahetuse programm. Ja muidugi, minu spetsiaalkülalised - õeraas Eestist- ja mina tööl. Segapuder. 

Ega midagi. Aasta eelviimasel ööl sadas nii kõvasti vihma ja tormas, et korraks tekkis tunne, ma ei saa oma grupile, kelles oli programmi järgi ööbimine Furnases ja hommikul transport Ponta Delgadasse, enam ligigi. 

Furnas nimelt on geograafia poolest üks suur kauss, kuhu jookseb vihmaga igast kandist vett kokku. . Lõunapool oli tee tõesti varingutega suletud aga põhja poolt lähenedes oli õnneks ainult üks varing ja pool teed vaba. Sõidutasime inimesed ja kohvrid kenasti linna, jalutasime seal tiiru ja õhtu oli oma aeg.

 Kiiresti riidesse ja pere ning õe perega Paulo vanemate poole, kus minu osaks oli eelõhtusöök. Kui teised sööma hakkasid, sain mina oma grupiga uuesti hotellis kokku ja õhtusöök võis alata. Kuna ka hotell oli arvestanud, et me lihtsalt sööme ja siis lähme linna, ei olnud nad midagi erilist korraldanud. Ei muusikat ega atmosfääri, lihtsalt tavaline buffet ja seinal telekas CNN uudised. Istsime, kostsime, kudasime sukka, kuni needsamad uudised hakkasid näitama uue aasta saabumist Berliinis, lõime klaasid kokku ja oligi pidu läbi. Nemad otsustasid inimtühja linna jalutama minna ja vaadata, kas leiavad kuskilt mõne kohviku, mis avatud (leidsidki) ja mina sõitsin läbi tühja linna koju, et alustada järelõhtusööki.. Kodust leidsin surmani väsinud eestlased, kes peale eelmise päeva reisi polnud veel ajavahega kohanenud ja nii võtsimegi kohaliku uue aasta vastu autos meie kodu poole sõites. Isegi shampus jäi avamata. Naabri poolt kuulsime paari pauku ja oligi saabunud. 

Ja arvestades seda kuidas uue aasta vastuvõtmine läks ei julge ma oma ainukesest selle aasta eesmärgist väga palju loota. Selleks on nimelt eelmisel aastal kuskilt üles korjatud lisakilode kaotamine. Aga kui juba aastavahetusel oli tegevuseks kolm korda õhtust süüa siis … mnjah, elame-näeme. 

Huulevill ja viirpapagoi

 Meie kanname maski. Umbes 85% on vaktsineeritud, vaikselt hakatakse kolmandat süsti jagama. Ja juba teist aastat on siseruumides maskid ees, ehki nüüd ikka palju lopemalt. Aga absoluutselt keegi ei tülitse. 

Mina kui eestlane arvasin vanasti selle põsemusi kohta, et eks ta üks mõttetu tegevus ole, nüüd tunnen puudust füüsilisest kontaktist. Jootraha anti vanasti käepigistusega, nüüd on kliendid kuidagi kohmetud ja ei oska selle rahaga midagi teha. 

Ja siis, peale aastast “põsemusikuival” olekut, kohtusin oma vana kaugtööandjaga. Meil on pikk ühine ajalugu, tema alustas meiega koostööd samal ajal kui mina sakslastega, nii et tunneme üksteist juba kümme aastat. Elab Maltal aga käib kaks korda aastas siin, armastab veini ja naerda. Nii et kui ta hotelliuksest välja astus, siis ei öelnud ta mitte tere, vaid hoopis; “mul on kõik vaktsiinid olemas”, haaras mu kaenlasse ja andis mulle laksuva põsemusi. Sellise vanema põlvkonna oma, kus üks suunurk riivab hästi kergelt teist. ( Ma alguses, kui selliseid musisid sain, mõtlesin, et huih, aga veidi vanematel inimestel ongi nii kombeks)

Istusime jõime klaasikese veini ja ajasime pikalt juttu. 

Ja arvake ära, mis ma sellest kõigest endale sain….

Suure villi huule peale. 

Peale aastast maskikandmist oli see ilmselt keha esimene reaktsioon võõraste pisikute peale. Eriti arvestades seda, et huuleville saan ma siin ikka üliharva. 

Teine tragikoomiline situatsioon on seotud viirpapagoiga.

Meil muide kutsutakse praegu üles linnuorganisatsioonile helistama kui vabalt lendavat viirpapagoid näeme. Kahtlustatakse, et meil on siin juba mitte ainult põgenenud isendid vaid metsik populatsioon, mida ma täitsa usun. 

Läksin mina kiiresti korraks lõngapoodi. Auto jäi seisma teisele poole teed. 

Kõndisin üle sebra, avastasin poe uksel on sildi  - Tulen kohe tagasi- ( sellised sildid väärivad omaette postistust), ja kõndisin üle sama sebra tagasi auto suunas. Keset sebra tegin peaaegu klassikalise multifilmi banaanikoore kukkumise, mõlemad jalad uhkelt kaarega õhku. Õnneks jõudis üks jalg kiiremini maha tagasi kui tagumik või pea, aga autojuhtidel sai ilmselt tuju lõbusaks. 

Tuleb välja, et selle ajaga kui mina korraks poe ukse taga seisatasin, maandus ülekäigurajale üks neist kahtlastest viirpapagoidest.  Üks suvaline autojuht sõitis ta seal omakorda kohe pannkoogiks.  Ja mina panin oma saapa selle sulekuhja serva peale ja tegin keset teed tasuta etendust. Kui see pole  näide täpsest ajastusest siis ma tõesti ei tea mis see on. 

Suu laulab fadot - süda kaerajaani

 Ma panin kunagi ammu-ammu endale arstiaja- veel enne seda suurt Covidit. 

Perearsti järjekorrad on siin ka tavaliselt kolme kuu kandis, selle ajaga jõuab juba ära unustada, miks sa sinna minna tahtsid. Loomulikult lükati seda eelmise aasta jooksul kaks korda edasi. Kui lõpuks arsti juurde sain, istusin naeratava näoga tooli peale ja teatasin: “Ma ei mäleta enam, miks ma siin olen.” 

Meie perearsti ma tunnen muidu küll, mul on ju kolm last, nendega ikka satun aeg-ajalt sinna. On selline kena naisterahvas. Naeratas mulle vastu, kuni arvutis minu andmeid otsis. Tuli välja, et ma olin viimane kord tema juures käinud peale Eva sündi, mis oli ühtlasi ka viimane kord kui tegin mingeidki analüüse. Eva muide, on praegu kaheksa ja liigub hoolega üheksa suunas. Isegi seda, millal ma viimati enda pärast traumapunktis käisin, ei suuda meenutada. Ma olen seal muidu üsna tihe külaline,  aga jälle, ma käin seal kas oma lastega või klientidega. Ainukesed arsid, kus ma käin regulaarselt on hambaarst  ja günekoloog. 

Ega midagi, arst kirjutas mulle hulga analüüse: veri ja uriin ja kolesterool ja elektrokardiogramm - ikkagi keskealine naine. Seejärel pani mulle kuus kuud hiljem uue aja kirja. 

Tegin kõik proovid ära ja läksin kuus kuud hiljem uuesti hulga paberitega tema jutule. Ise naersin, ma olen ikka nii igav inimene. Kõik proovid on keskmised. 

Arst vaatas ja trükkis. Avas südameuuringu, vaatas ja trükkis ja hakkas küsimusi esitama. Mul olevat südames mingi rütmi võnkumine. Kas ma ennast aeg-ajalt kuidagi teistmoodi ei tunne, väsinud või õhupuudusega või ei tunne kuidas süda klopib? Kui arsti ukse taga olin ma veel kindel, et ma olen ju raudpoltkindel terve  inimene, siis järsku tulid mulle tõesti sada asja meelde. 

Jajah, kui ma ikka augustis matkama pean, siis ma hakkan kohe hingeldama küll, eriti kui õhuniiskus on üle üheksakümne protsendi ja tee läheb ülesmäge. Ja üleüldse, viimasel ajal ma väsin jah matkates kergemini, eriti jalad tunnevad seda, aga ma arvasin, et see tuleb sellest, et olen peaaegu kümme kilo aasta jooksul juurde võtnud. 

Ja viimane kord kui õudusfilmi vaatasin, siis oli tõesti selline tunne et süda puperdab sees. Ühesõnaga - arsti juurde läks rõõmus terve inimene, kabinetiuksest astus välja haige vanamutt. 

Arst pistis kätte saatekirja südame ultraheliks. Õnneks võttis ultraheli tegemine aega omakorda kolm kuud ja selle aja jooksul läks mul meelest haige olla. Kui lõpuks kohale läksin, pikutasin jupp aega voodi peal kuni tehnik ultraheli tegi, palus mu eelmist eksamit näha ja ei leidnud midagi. Igaks juhuks soovitas kahe aasta pärast uuesti kontrollida, aga teatas juba uksel, et mõnel inimesel ongi selline süda mis tantsib oma rütmi järgi. Ehk siis Portugali südamemasinad ei tunne meie kaerajaani. 

Foto on Mario Roberto looming ja neid särke on võimalik osta-tellida.