Need to

Just täpselt sellise nimega mustand seisab mul siin detsembri kuupäevaga. Ja selle all ei midagi enamat. Kui mul nüüd ainult meelde tuleks , mida ma seal niiväga vajan… 

Aga jah,vahepeal muutus aastanumber. Aastavahetusi on olnud nii- ja naasuguseid. Ma olen matkanud aasta viimasel päeval ja mäe otsas päikese käes likööri joonud. Ma olen matkanud lumesajuga ja väga õhukeste riietega klientidega.  Ma olen pikisilmi oma abikaasat töölt koju oodanud, et vanemate poole minna. Ma olen ise tööl olnud. Ma olen lugematul hulgal uue aasta sõnumeid saanud ja saatnud. Ma olen koos lastega elamisele lihvi andud ja tantsinud. 

 Sellist aastavahetust nagu sel aastal polegi mul vist veel olnud. 

Esimest korda oli mul reisgrupp, kes võttis siin uut aastat vastu. Plaanijärgi ühine õhtusöök, millele järgneks vanalinnas kontsert ja ilutulestik, kus mina saaks juba oma perega koos olla.  Tehtav. 

Tegelikus:

Kolm päeva enne aastavahetust hirmus suured nakatumise numbrid, millele järgnes igasuguse tegevuse tühistamine linnas.

 Enne seda olime kodus just lahendanud närvilise situatsiooni, kus Eva sai sõnumi,et tal koori esinemisel oli keegi positiivne ja nüüd on kingituseks jõuluaegne eneseisolatsioon. Haha. Meil on igal aastal jõulusöök Paulo vanemate pool, alati lepime kokku, kes mida teeb ja toob. Kodus polnud midagi varutud.  Õnneks saime testi vastuse kätte just 24 lõuna ajaks, muidu oleks selle jõulupühade menüüs olnud kiirnuudlid ja enesehaletsus.. 

Nüüd siis aastavahetuse programm. Ja muidugi, minu spetsiaalkülalised - õeraas Eestist- ja mina tööl. Segapuder. 

Ega midagi. Aasta eelviimasel ööl sadas nii kõvasti vihma ja tormas, et korraks tekkis tunne, ma ei saa oma grupile, kelles oli programmi järgi ööbimine Furnases ja hommikul transport Ponta Delgadasse, enam ligigi. 

Furnas nimelt on geograafia poolest üks suur kauss, kuhu jookseb vihmaga igast kandist vett kokku. . Lõunapool oli tee tõesti varingutega suletud aga põhja poolt lähenedes oli õnneks ainult üks varing ja pool teed vaba. Sõidutasime inimesed ja kohvrid kenasti linna, jalutasime seal tiiru ja õhtu oli oma aeg.

 Kiiresti riidesse ja pere ning õe perega Paulo vanemate poole, kus minu osaks oli eelõhtusöök. Kui teised sööma hakkasid, sain mina oma grupiga uuesti hotellis kokku ja õhtusöök võis alata. Kuna ka hotell oli arvestanud, et me lihtsalt sööme ja siis lähme linna, ei olnud nad midagi erilist korraldanud. Ei muusikat ega atmosfääri, lihtsalt tavaline buffet ja seinal telekas CNN uudised. Istsime, kostsime, kudasime sukka, kuni needsamad uudised hakkasid näitama uue aasta saabumist Berliinis, lõime klaasid kokku ja oligi pidu läbi. Nemad otsustasid inimtühja linna jalutama minna ja vaadata, kas leiavad kuskilt mõne kohviku, mis avatud (leidsidki) ja mina sõitsin läbi tühja linna koju, et alustada järelõhtusööki.. Kodust leidsin surmani väsinud eestlased, kes peale eelmise päeva reisi polnud veel ajavahega kohanenud ja nii võtsimegi kohaliku uue aasta vastu autos meie kodu poole sõites. Isegi shampus jäi avamata. Naabri poolt kuulsime paari pauku ja oligi saabunud. 

Ja arvestades seda kuidas uue aasta vastuvõtmine läks ei julge ma oma ainukesest selle aasta eesmärgist väga palju loota. Selleks on nimelt eelmisel aastal kuskilt üles korjatud lisakilode kaotamine. Aga kui juba aastavahetusel oli tegevuseks kolm korda õhtust süüa siis … mnjah, elame-näeme. 

Huulevill ja viirpapagoi

 Meie kanname maski. Umbes 85% on vaktsineeritud, vaikselt hakatakse kolmandat süsti jagama. Ja juba teist aastat on siseruumides maskid ees, ehki nüüd ikka palju lopemalt. Aga absoluutselt keegi ei tülitse. 

Mina kui eestlane arvasin vanasti selle põsemusi kohta, et eks ta üks mõttetu tegevus ole, nüüd tunnen puudust füüsilisest kontaktist. Jootraha anti vanasti käepigistusega, nüüd on kliendid kuidagi kohmetud ja ei oska selle rahaga midagi teha. 

Ja siis, peale aastast “põsemusikuival” olekut, kohtusin oma vana kaugtööandjaga. Meil on pikk ühine ajalugu, tema alustas meiega koostööd samal ajal kui mina sakslastega, nii et tunneme üksteist juba kümme aastat. Elab Maltal aga käib kaks korda aastas siin, armastab veini ja naerda. Nii et kui ta hotelliuksest välja astus, siis ei öelnud ta mitte tere, vaid hoopis; “mul on kõik vaktsiinid olemas”, haaras mu kaenlasse ja andis mulle laksuva põsemusi. Sellise vanema põlvkonna oma, kus üks suunurk riivab hästi kergelt teist. ( Ma alguses, kui selliseid musisid sain, mõtlesin, et huih, aga veidi vanematel inimestel ongi nii kombeks)

Istusime jõime klaasikese veini ja ajasime pikalt juttu. 

Ja arvake ära, mis ma sellest kõigest endale sain….

Suure villi huule peale. 

Peale aastast maskikandmist oli see ilmselt keha esimene reaktsioon võõraste pisikute peale. Eriti arvestades seda, et huuleville saan ma siin ikka üliharva. 

Teine tragikoomiline situatsioon on seotud viirpapagoiga.

Meil muide kutsutakse praegu üles linnuorganisatsioonile helistama kui vabalt lendavat viirpapagoid näeme. Kahtlustatakse, et meil on siin juba mitte ainult põgenenud isendid vaid metsik populatsioon, mida ma täitsa usun. 

Läksin mina kiiresti korraks lõngapoodi. Auto jäi seisma teisele poole teed. 

Kõndisin üle sebra, avastasin poe uksel on sildi  - Tulen kohe tagasi- ( sellised sildid väärivad omaette postistust), ja kõndisin üle sama sebra tagasi auto suunas. Keset sebra tegin peaaegu klassikalise multifilmi banaanikoore kukkumise, mõlemad jalad uhkelt kaarega õhku. Õnneks jõudis üks jalg kiiremini maha tagasi kui tagumik või pea, aga autojuhtidel sai ilmselt tuju lõbusaks. 

Tuleb välja, et selle ajaga kui mina korraks poe ukse taga seisatasin, maandus ülekäigurajale üks neist kahtlastest viirpapagoidest.  Üks suvaline autojuht sõitis ta seal omakorda kohe pannkoogiks.  Ja mina panin oma saapa selle sulekuhja serva peale ja tegin keset teed tasuta etendust. Kui see pole  näide täpsest ajastusest siis ma tõesti ei tea mis see on. 

Suu laulab fadot - süda kaerajaani

 Ma panin kunagi ammu-ammu endale arstiaja- veel enne seda suurt Covidit. 

Perearsti järjekorrad on siin ka tavaliselt kolme kuu kandis, selle ajaga jõuab juba ära unustada, miks sa sinna minna tahtsid. Loomulikult lükati seda eelmise aasta jooksul kaks korda edasi. Kui lõpuks arsti juurde sain, istusin naeratava näoga tooli peale ja teatasin: “Ma ei mäleta enam, miks ma siin olen.” 

Meie perearsti ma tunnen muidu küll, mul on ju kolm last, nendega ikka satun aeg-ajalt sinna. On selline kena naisterahvas. Naeratas mulle vastu, kuni arvutis minu andmeid otsis. Tuli välja, et ma olin viimane kord tema juures käinud peale Eva sündi, mis oli ühtlasi ka viimane kord kui tegin mingeidki analüüse. Eva muide, on praegu kaheksa ja liigub hoolega üheksa suunas. Isegi seda, millal ma viimati enda pärast traumapunktis käisin, ei suuda meenutada. Ma olen seal muidu üsna tihe külaline,  aga jälle, ma käin seal kas oma lastega või klientidega. Ainukesed arsid, kus ma käin regulaarselt on hambaarst  ja günekoloog. 

Ega midagi, arst kirjutas mulle hulga analüüse: veri ja uriin ja kolesterool ja elektrokardiogramm - ikkagi keskealine naine. Seejärel pani mulle kuus kuud hiljem uue aja kirja. 

Tegin kõik proovid ära ja läksin kuus kuud hiljem uuesti hulga paberitega tema jutule. Ise naersin, ma olen ikka nii igav inimene. Kõik proovid on keskmised. 

Arst vaatas ja trükkis. Avas südameuuringu, vaatas ja trükkis ja hakkas küsimusi esitama. Mul olevat südames mingi rütmi võnkumine. Kas ma ennast aeg-ajalt kuidagi teistmoodi ei tunne, väsinud või õhupuudusega või ei tunne kuidas süda klopib? Kui arsti ukse taga olin ma veel kindel, et ma olen ju raudpoltkindel terve  inimene, siis järsku tulid mulle tõesti sada asja meelde. 

Jajah, kui ma ikka augustis matkama pean, siis ma hakkan kohe hingeldama küll, eriti kui õhuniiskus on üle üheksakümne protsendi ja tee läheb ülesmäge. Ja üleüldse, viimasel ajal ma väsin jah matkates kergemini, eriti jalad tunnevad seda, aga ma arvasin, et see tuleb sellest, et olen peaaegu kümme kilo aasta jooksul juurde võtnud. 

Ja viimane kord kui õudusfilmi vaatasin, siis oli tõesti selline tunne et süda puperdab sees. Ühesõnaga - arsti juurde läks rõõmus terve inimene, kabinetiuksest astus välja haige vanamutt. 

Arst pistis kätte saatekirja südame ultraheliks. Õnneks võttis ultraheli tegemine aega omakorda kolm kuud ja selle aja jooksul läks mul meelest haige olla. Kui lõpuks kohale läksin, pikutasin jupp aega voodi peal kuni tehnik ultraheli tegi, palus mu eelmist eksamit näha ja ei leidnud midagi. Igaks juhuks soovitas kahe aasta pärast uuesti kontrollida, aga teatas juba uksel, et mõnel inimesel ongi selline süda mis tantsib oma rütmi järgi. Ehk siis Portugali südamemasinad ei tunne meie kaerajaani. 

Foto on Mario Roberto looming ja neid särke on võimalik osta-tellida.

Sõnade kaal

 Juhuse ja töö tõttu sattusin paariks päevaks Faiali saarele, kus elab Paulo tädi oma perega. Kuna teadsin, et nad on sellised korraldaja tüüpi inimesed, saatsin sõnumi oma sealolekust alles siis, kui oli kindel, et mul veidi vaba aega on.  Pool tundi hiljem koputasin tädi uksele. Istusime, mina maskis, ja vestlesime, vaatasime ta värskelt remonditud suvila pilte ja vahetasime niisama uudiseid. Tund aega läks märkamatult. Kui end minekule sättisin, nentisime üksteisele, et nüüd sai  küll "alma cheia" ehk siis hing täis. 

Läksin tagasi oma eestlaste grupi juurde ja alles siis kui nad küsisid, kuidas kohtumine läks, jõudis mulle kohale, milline paradoksaalne väljend meil kasutusel oli. 

Portugaallastel saavad aeg-ajalt, nagu eestlaselgi, hing ja süda täis aga me täidame endid täiesti erinevalt. 

Portugali väljendit " alma cheia" kasutatakse siis kui juhtub midagi head, mida on pärast ka hiljem hea meenutada ja mis täidab sind hellusega nagu kuum tee meega. 

Peaaegu sünonüüm on "tenho coração cheia" - mul on süda täis. Seda väljendit kasutavad näiteks artistid, kui kontserdil on publiku poolt hea vastuvõtt. Või kui oled millegi kallal kõvasti töötanud ja see leiab suurema vastukaja kui ootasid. Või üleüldse kui juhtub midagi suurt ja head. Ehk siis Portugali süda ja hing saavad täis nii häid tundeid, et neid ei oska enam kuidagi väljendada. 

Eestlased, kui pikaldane rahvas, täidavad oma hingi ja südameid just vastupidi. Kui midagi ei meeldi, siis hoitakse suu kinni, aga miski hakkab südant ja hinge täitma nagu vanni jooksev vesi. Ja kui asjad samas suunas edasi lähenevad, siis me täitume ja täitume, kuni "vesi" enam kuhugi ära ei mahu ja lööb punni eest. Siis on meie süda või hing viimaks täis ja seda tuleb keele kaudu tühjendada. 

Nii et isegi siin on asjad vastukarva. Portugalis mida kauem sul süda täis on seda parem, samas kui Eestis on parem oma süda ja hing tühjad hoida. 

Üks asi on siiski ühine, kui kivi langeb südamelt,  saab elu kergemaks. 

Elu nähtamatud lõimed.

Juttu tuleb jälle giiditööst. Muud ma lihtsalt ei oska.

Neli aastat tagasi, kui Paulo alustas, tähistasid ühed kliendid oma pulma-aastapäeva samal päeval kui temaga jões olid. Grupp oli tore, kõik läks hästi ja tuju oli hea.

Sel aastal sai Paulo järsku kirja, kus seesama abielupaar uuesti oma pulmi tahtis tähistada ja küsis  kas Paulo ei teeks neile ühe toreda seikluse.  Sel juhul tuleksid nad ekstra sellepärast siia.

Kirjavahetuse tulemusel lendasid nad kohale, veetsid seklusrikka päeva koos romantilise piknikuga Pauloga ja läksid järgmise lennuga tagasi Ameerikamaale. Veel lennuväljal tasusid tuuri eest, jätsid topelt samapalju jootraha mõlemale giidile. Kinkisid shampuse, lehvitasid autos istuvale minule kätt ja hõikasid: "Su abikaasa on maailma kõige toredam inimene! " (Mitte et ma seda ise juba ei teaks)

Kaheksa aastat tagasi viis mu töö mind kokku härra Raineriga. Mina saabusin just ühte hotelli et meie klientidele saaretutvustus koos meiepoolsete tuuride pakkumisega teha. Tema, ligi kuuekümne aastane meesterahvas, seisis õnnetult üksi fuajees, reisiagentuur oli ta lihtsalt kohale toimetanud ja hotelli maha jätnud - vaata edasi ise kuidas hakkama saad.

Kutsusin ta tutvustusele, kus ta kohe kõik olemasolevad matkad broneeris ja seejärel olime viis päeva järjest matkamas. Tema koguaeg vaikne ja omaette muhelev. Viie päeva jooksul rääkisime veidi siin ja seal aga ei midagi suurt. Aasta hiljem astus ta järsku firma uksest sisse  ja broneeris nädala jooksul kogu programmi, tingimusel, et mina olen giid. Sellest järgmisel aastal oli ta uuesti tagasi, seekord koos abikaasaga. Mõttes mõlkumas vaikne mõte endale siin äkki üks väike majake osta. Õnnetul kombel oli just see nädal troopilise tormiga ja naine laitis maja mõtte maha. 

Nende kolme aasta(nädala) jooksul kujunes üks tore sõprus. Kirjutame üksteisele kaks-kolm korda aastas. Kui juhtub et ta siia tuleb, nüüd juba auto rendib ja ise ringi sõidab, kohtume kogu perega alati vähemalt korraks. Kui käisin Berliinis, sõidutas ta mind linnas ringi ja tutvustas ümbrust. Räägime harva, viimane kord rohkem kui aasta tagasi, kui ta mõtles uuesti siia tulla.

Kolm päeva tagasi helistas keegi mulle Saksamaalt ja kuulsin telefonis tuttavat häält.

Hõikasin rõõmsalt : "Tere, kas sa oled jälle siinmail? "

Pikk vaikus

Ja siis tundus mulle esialgu et ta on purjus, kuni hakkasin jutust aru saama.

Tema naine...Saksamaa teises otsas... Matkamas.... Õnnetus... Peaoperatsioon...  Haigla…. Halvatus… Palun vabandust, et helistan, aga mul oli vaja kellegagi rääkida, kes veidi eemal seisab…

Selline tunne, et läbi telefoni on ka võimalik jalaga kõhtu virutada. Istusin lihtsalt keset linna maha ja kuulasin. 

Eile helistasime uuesti ja rääkisime pikalt.  Naise olukorrast, kindlustusest, lastest, kuidas elu on muidu läinud. Mina rääkisin oma emast, kuidas ma temaga mõtetes pidevalt vestlen, kuidas ma oma ema palusin tema naisel silma peal hoida, kuidas ma kardan Eestisse minna ( jajah, aga ärge küsige). Nutsime, naersime, lohutasime. Ja siis, pakkus see tore hing välja: “ Kui sul pole head lennuühendust koju minekuks, siis tule lihtsalt Saksamaale ja ma viin su autoga kohale !?!” 

See tegelikult põgusalt tuttav inimene leiab oma mures aega, et mind kohale viia!!

Ja see, kuidas ta ütleb: “Ma mõtlesin pikalt kas tohin sulle helistada või mitte, aga siis tuli mulle meelde, kuidas me esimest korda kohtusime ja ma omaette mõtlesin - ma pole oma elus veel kunagi nii lahket inimest kohanud - andis mulle julguse”

Üleeile matkasin koos kahe noore inimesega. Alguses napisõnalised ja vaiksed. Keset päeva tuli jutuks, et nad on siin mesinädalatel. Ja kui küsisin, mis oli see põhjus, et abielluda, muutus nende nägu täielikult. See armastus nende silmis kui nad üksteise poole vaatasid, uhkus, millega nad oma sõrmuseid näitasid ja see sädelev aura mis neid ümbritses - kõik andis tunde, et see oli nende jaoks ainuõige samm.  

Jätsime hüvasti. Kaks päeva hiljem helistasid nad mulle. Teatasid, et sa oled nii tore inimene, et äkki sa ei pahanda kui me korraks abi palume. Oskad sa öelda kust me saame kiiresti sukeldumismaski osta. Ja aitäh ilusa päeva eest.

Aitäh lugemise eest

Kuidas(proovida) lõhkuda printerit

 Selle loo kõige tähtsam info - meil on neli kassi!

Kõigepealt tuleb  kuulata kuidas tütar elutoas kiljatab: "Hiir"!

Seejärel tuleb üks kassidest, kes parasjagu köögis magab, kaenlasse haarata ja koos abikaasaga elutuppa suundunda, kus enam pole mingit hiirt (ega ühtegi kassi)näha. ¨Tütar osutab käega diivani taha ja peale selle liigutamist,ilmubki nähtavale ähmis põldhiirekene, kes kiiruga kummuti taha jookseb.

 Kaenla alt hiire suunas vabastatud kass jookseb umbes sama kiiresti tagasi kööki. Meie kassid teavad: kui Paulo väha tarmukalt tegutsema hakkab, siis on keegi ilmselt mingi pahandusega hakkama saanud või midagi keelatut tuppa toonud (tavaliselt sisalikke) ja parem on silmapiirilt kaduda. 

Hiir istub kummuti all ja loodab, et see on nüüd kindel varjupaik, kuid juba ilmuvadki kummuti ette hiiglaslikud jalad ja harjavars hakkab ohtlikult lähenema, mille tagajärjel loomake otsustab seinaäärt mööda kirjutulauani joosta. Vahepeal  tütre kaenla all uuesti tuppa transporditud kass jookseb veidi kiirema sammuga tagasi kööki. Laua all saab hiir järsku oma veast aru, laud on kõrge, ainuke varjuline koht on lauajala ja seina vahel aga sealt hakatakse teda kohe minema togima. Viimases hädas tuleb joosta peretütre kiljumise saatel laua all asuva printeri otsa, sealt hüpata paberite peale ja libiseda paberiavast sisse. 

Kolm hiirepüüdjat jäävad hetkeks juhmi näoga üksteisele otsa vahtima, mis annab loomale aega ennast paremini printeri sisse peita. 

Seejärel tuleb printer juhtmetest lahti ühendada ja garaazi viia. Eva siirdub aianduskindaid otsima ja Paulo hakkab lahtitulevaid osasid lahti võtma. Mitte et me põldhiiri kardaks aga siin on hiirte kaudu leviv leptospiroos üsna tavaline ja meist keegi ei taha hammustusega riskida.

 Kui printeri esiosa lahti võetud, on võimalik näha, kuidas hiir on ennast mingi rulliku ümber täielikult rulli keeranud, ainult sabaots paistmas. Muidugi tuleb proovida kinnastega sabast kinni hakkata ja hellalt tõmmata, millele järgneb saba  kokkurullimine ja veel paar erutatud kiljatust Eva poolt. Ja siis tuleb prinerit lihtsalt peopesaga igast küljest taguda ja igat nurka vastu maad tampida ja peale igat tümpsuvalangut vaadata, kas hiir on kuskilt järele andnud ja hakkab juba välja kukkuma. 

Kui juba tundub, et parem on see printer kohe lihtsalt prügimäele viia, sest töökindlus muutub järjest kaheldavamaks, otsustab hiir viimaks sangarliku hüppega põgeneda ja ennast garaazi peita.  Kuna garaaziuks on niikuinii pidevalt valla, sest seal magavad koearad ja igal pool on palju träni, sinna ta meis ka jääb, ehki Eva nukrutseb, et hiirekest taltsutada ei saa. 

Printer tuleb tuppa viia, lahtiolevad osad uuesti külge kinnitada, kõik juhtmed ühendada ja igaks juhuks 20 lehekülge pabereid printida. 

Sügis hakkab vist kätte jõudma. 

PS! Selle loo kirjutamis ajal tõid kassid elutuppa sisalikubeebi, kes sai tütarde poolt kasside käest päästetud ja tagasi õue toimetatud. 

Maailm keerleb ümber minu naba

                             . 

Esimene tõestus sellest oli aastavahetus 2019/2020. Kui kõik lugesid viimaseid kellapauke, neelasin mina siinse tava kohaselt oma kaksteist rosinat alla ja soovisin uuel aastal rohkem aega oma perega koos olla. Arvake ära, kas läks täide? Aga kuna me kõigi tavade vastaselt ei läinud esimesel jaanuaril ujuma, keeras asi ennast üle võlli ja minu soov täitus terves ilmas

Nädal tagasi oli mu kalender esimest korda peale pandeemia algust rõõmsalt tihe, hoolimata sellest, et juba eelmisel aastal selle nädala peale edasilükatud reisigrupp oma reisi siiski tühistas. Pühapäeval lõunaeine grupi eestlastega, nendesamade eestlastega vaalavaatlus ja järgmisel laupäeval jalgsimatk, vahele mahtus veel kolmapäevane ja neljapäevane matk ajakirjanikega - juba ammu polnud mu elu nii tihe olnud.  Lisaks sellele tuli veel uudis, et lõpuks ometi võime võrkpalli võistlusi pealt vaadata. Seda just Assooride meistrivõistluste finaaliks, kus Taavi meeskond loomulikult võitu üritab. 

Just see uudis ajaski mind ummikusse. Finaali viimane mäng koos üllatusena kavandatud mängijate tänamisega ja ühise piknikuga oli plaani järgi laupäeval, just samal ajal kus mul oli kalendris matk eestlastega. Selle koha peal tulid paar vandesõna meelde ja keelele - terve aasta vean seanahka ja siis on vaja korraga kohe kaks sedasamust nahka seljast koorida. Naljaga pooleks ütlesin veel kõva häälega treenerile, et pean vist kasvõi maailma teistpidi pöörlema panema, ET LAUPÄEV VABAKS SAADA. .

 Ja siis see algas…. Ehk küsi ja sulle antakse, mõnikord liigagi lahkesti. 

Laupäeval tuli Evale naabripoiss külla, et peale nädalast kooliskäimist jälle veidi koos putukaid otsida ja uurida. Need kaks tuleb aiamaale koos lahti lasta ja siis on rahu majas, seni kuni nad pessu korjama peab. Mina läksin Taaviga trenni, ootasin teda ja tegin kerge sörkjooksuga aega parajaks. 

Tagasi koju jõudes leidsin Eva oma suureks imestuseks üksi diivanil keras, nägu nutune. Paulo jutust selgus, et Eval tekkis järsku suur kõhuvalu ,millele järgnes oksendamine. Naabripoiss läks koju ja meie ootasime, millal valu järgi annab. Selle asemel tekkis Evale hoopis kerge palavik ja kuna ta oli viimasel ajal juba varem kõhuvalu üle kaevanud, hakkas asi veidi kahtlane tunduma . Igaks juhuks otsustasin kella üheteistkümne ajal õhtul temaga kiirabist läbi käia, saab vähemalt kergema südamega magama. 

Kiirabis oli tore noor arstionu, kellega Eva hea meelega juttu ajas ja oma muret selgitas. Peale kõhu uurimist ja puurimist otsustas arstionu vereproovi teha ja meid ööseks jälgimisele jätta. Veidi süstlaga torkimist ja covidi test Evale ja näidatigi talle magamiskoht kätte. Mina istusin voodi kõrval tugitoolis ja saatsin igaks juhuks eesti giidile sõnumi. Tema omakorda saatis mulle kohe ka vastuse:

Ja pisut hiljem veel teisegi. 

Voila, maailm kuulis minu kurtmist ja lahendas  järgmise laupäeva probleemi nagu nipsti, ainult et natuke omamoodi. Aga ega siis asjad nii rahulikuks ei tohi jääda. 

Pühapäeva hommikuks oli selge, Eva läheb operatsioonile. Mina jään temaga koos haiglasse. Ega midagi, omakorda testima ja seejärel operatsioonisaali ukse taha ootama.  Teisipäeval saime tagasi koju. Eval kõhu peal plaaster ja kergelt hellik haav.  Kolmapäeval -neljapäeval Eva tädi poole ja mina matkama. Kõik tip-top. 

Aga ärge unustage, et minu naba ümber keerlev maailm oskab asju üle võlli keerata. 

Neljapäevasel pressikonverentsil luges meie kohaliku valitsuse esindaja jälle paberi pealt , et positiivsed testitulemused on tõusnud, kinni me midagi ei pane, aga otsustasime kehtestada mõned piirangud. Restoranid, kohvikud, koosolevate inimeste arv, bla, bla , bla. SPORDIVÕISTLUSED ALATES REEDE SÜDAÖÖST ILMA PUBLIKUTA!  Blahhh -  võta oma vaba aeg.  Mingil määral lohutas, et reedest võistlust tohtis veel vaatama minna, aga see pole see, pole see. Seda , kas on mingit loogikat, miks võib reedel võistlusi publikuga pidaga ja laupäeval enam mitte, ärge minu käest parem küsige. 

Niisiis, minu soov laupäev vabaks saada, oli täies mahus täidetud. 

Aga ega siis asjad sinna ei saanud jääda, reegel on ilmselt; küsi , aga pead midagi ka vastu andma.

Eva, sai haiglast koju tulles antibiootikumi kuuri, mis andis talle vägeva kõhulahtisuse. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Viimasel antibiootikumi päeval istusime kahekesi ainult vannitoas, Eva nuttes poti peal, mina Evat silitades poti ees. Lõpuks otsustasin igaks juhuks uuesti kiirabist läbi minna. Peale kahte tundi ootamist katsus art kõhu läbi, ei leidnud midagi kahtlast ja kirjutas välja väikesed pakikesed pulbriga, mis peaksid kõhus bakterite tasakaalu jälle korda seadma. Tagasi koju, seekord ette näidata haav plaastriga, kõhulahtisus ja kaks uut ravimit.  Eva võtab rohu ja läheb hambaid pesema. Kümme minutit hiljem tuleb trepist alla ja näitab oma punaseid punne täis käsivarsi. Loeme uuesti infolehte - jajah, punetus ja sügelus võivad olla kõrvalnähud. Läheme kõik magama. Järgmisel päeval ärkab Eva juba üle kere punne täis ja sügelevana ja mida rohkem kell saab, seda rohkem paiste Eva läheb. Ega midagi, Eva uuesti auto peale ja kiirabist läbi. Seal juba tuttavad näod ees, küsivad imestunult, kas see on jälle Eva. Pole vaja ei nime ega isikukoodi. See otsitakse automaatselt üles. Uuesti arsti juurde, ka pediaatria koridoris istudes on kõik näod juba tuttavad. Veel üks annus rohtu ja kui see ei mõju siis uuesti kateeter ja kanüül ja rohi otse veeni, et allergilist reaktsiooni peatada. Kaks tundi jälgimise all ja siis saame uuesti koju, seekord siis ette näidata  operatsiooni haav, millest käisime vahepeal juba kohalikus velskripunktis niite välja võtmas, kõhulahtisus, üle kere punetus ja sügelus ja muidugi kaks uut ravimit. 

Ja nii me kahekesi istusimegi kaks nädalt kodus ja tegime mitte midagi. Täna on Eval lõpuks viimane rohuvõtmise päev. Kõht töötab ( enam-vähem normaalselt), sügelus on järgi andnud (enam-vähem) ja haavast on järel veidi sügelev arm ( enam-vähem paranenud). 

Kui  nüüd veel varsti ujuma saaks, oleks elu jälle lill. Või noh, tööd võiks ka juba teha. 

(Kallis nabamaailm, seda palvet pole vaja üle võlli keerata)

Ahjaa, Taavi meeskond võitis ja nüüd ootavad ees Portugali meistrivõistlused.